Modernism naise pilguga

Kai Stahl

Sigrid Hjertén. Ateljeeinterjöör. 1917. Õli, lõuend. Näitus ?? i en ny tids anda? Naismodernistid 1900 ? 1930. Vingåkeris kuni 15. IX.

Suve hakul olid Adamson-Ericu muuseumis väl­­jas eesti vanimate naisskulptorite teosed. Sa­ma­aegselt eksponeerisid ka soomlased Turu kunstimuuseumis kohaliku vanema põlve naiskunstnike loomingut 1950. aastateni. Nüüd on järg rootslaste käes. Stockholmist paarisaja kilomeetri kaugusel läänes Vingåkeri Säfstaholmi lossis on võimalus tutvuda naismodernistide loominguga XX sajandi algusest 1930ndateni.

Näitus on järjekordne täiendus formalistli­kule kunstiajaloole. Rootsi naiskunstnike arvukus ning varasem tegutsemisaeg räägib eesti kolleegidega võrreldes avaramatest võimalustest. Vaatamata sellele ei võtnud nende kunstiõpetajad, meeskolleegid ja tollased kriitikud naisi tõsiste kunstnikena. Andekamaid naiskunstnikke nähti konkurentidena ning stabiilset kunstnikkonda häirivaina.

 

Metropolide geograafiline lähedus

Säfstaholmi lossi seitsmes saalis on eksponeeritud üle seitsmekümne teose kahekümnelt naiselt. Enamik neist oli sündinud XIX sajandi viimastel aastakümnetel ja nende loominguline kõrgaeg jäi XX sajandi alguskümnenditesse. Kui eesti ja soome naiskunstnike tolleaegne kunst järgis valdavalt traditsioonilist naistele sobivamaks peetud neutraalset väljendusviisi, siis rootslannad läksid kaasa modernistlike suundadega. Ennast väljendati nii melanhoolses sümbolismis kui ka vangoghlikult päikest kiirgavas (eel)ekspressionismis. Kuid samuti ka värviküllastes abstraktsionistlikes ja külmades kubistlikes kompositsioonides.

Naiskunstnikud viibisid meeste kombel pi­­ke­­mat aega ka kunstimetropolides, mis ker­gen­­das modernismi assimileerumist kogu kunsti. XIX sajandi viimastel kümnenditel oldi huvitatud nagu kogu Euroopas üldiselt Taani kunstis toi­muvast. Sajandivahetusel siirdus huvikese Viini, Münchenisse ja Dessausse. Kes­kus oli siis­ki Pariis, kus mitmed rootsi naiskunstnikud täiendasid end Henri Matisse?i või André Lhote?i juures.

Modernismi pluralism kajastub rootslannade kunstis nii kunstisuundades kui ka teemades, millele toetudes näituse kujunduski on teostatud. Nii said avangardistlikud teosed, portreemaalid, graafika ja suurlinna teema omaette saalid.

 

Graafika modernismi osana

1930ndatel arenes nii Eestis kui Soomes jõudsalt naisgraafikute looming. Teisiti ei olnud Rootsiski, kuigi see toimus paarkümmend aasta varem. Sajandi algul kasvas illustratsioonide vajadus seoses modernismi tulekuga tõstes samas graafika varasemast tähtsamaks. Tõsiasi, et illustratsioone peeti siiski teisejärguliseks kunstiks, oli võimalus naiskunstnikele ? tõustes just selles valdkonnas ülekaalu saavutada ning samas ohustamata kõrgkunsti maskuliinsust.

Rootsis puugravüüri ja 1910. aastal asutatud graafika seltsi teerajajaks oli Harriet Sundström (1872 ? 1961), kes omandas kunstilise virtuooslikkuse vanameister Anders Zorni käe all ning mitmel pool Saksamaal. Samuti kujunes naiste valdkonnaks moekunst, millega tegelesid tollal paljud Euroopa naiskunstnikud, eriti just elatise teenimise eesmärgil nii nagu raamatukujundusegagi.

 

Mina ? naine ja modernism

Naiste kunstis sai tollal oluliseks ühiskonna moderniseerumisest sündinud ja ajendunud uue naise ? iseseisva, haritud ja ajaga kaasa mineva isiksuse kujutamine. Modernismiga kaasnenud vabadused olid siiski eelkõige meeskunstnike pärusmaa. Nii jäid naised kuni Esimese maailmasõjani väljendama endid autoportreedes traditsioonilisi väärtusi silmas pidades: kaunite ja korrektsete daamidena. Alles pärast sõda tõusis aktuaalseks isiksuse seesmine olemus.

Paradoksaalne olukord ajendas mitmeidki naiskunstnikke leidma tasakaalu kunstniku, abikaasa, ema ja modernse naise vahel, mida väljendati tihti mina-kujundi kaudu. Kõige rohkem ja selgemini on identiteedi problemaatilisust näha Sigrid Hjerténi (1885 ? 1948) loomingus, kes oli kunstirühma De Unga (Noored) ühe asutaja Isaac Grünewaldi abikaasa. Kuid samas oli kooselu kunstnikuga ka arendav tegur, nagu võib näha Siri Dekerti (1888 ? 1973) ja Valle Rosenbergi tollases loomingus ning mida peegeldavad ka Nell Waldeni (1887 ? 1975) abstraktsionistlikud klaaspildid.

N. Walden elas tollal koos Der Sturmi rühmituse eestvedaja Herwarth Waldeniga.

Modernistliku elu areen oli suurlinn ? selle kiirus, liikumine, lõbustusasutused ja muusika. Hjertén ja Maj Bring (1880 ? 1971) käsitlesid linnateemasid elavalt ja värviküllaselt. Agnes Clever-Jonand (1876 ? 1951) lahendas linnavaateid taas dünaamilise kubistlik-futuristliku suuna kaudu. Ester Almqvist (1869 ? 1934) kujutas seevastu sadamalinna karmi elu.

Järjekordne näitus tõestas, et naised astusid laiaulatuslikult ja arvessevõetavalt kujutava kunsti tandrile XX sajandi esimestel aastakümnetel, tuues kaasa kunstimaailma kardinaalsed muudatused. Naiste visuaalne keel hakkas muutuma seoses ühiskonna moderniseerumisega ja industrialiseerumisega naise elu ja maailma kujutamise suunas. Traditsioonilisele meeste alale siirdumine ajendas paljusid naiskunstnikke identiteedi otsingutele, mida väljendati nii stereotüüpsete mudelite kui ka modernismi mitmekülgsuse kaudu. Unustuste hõlmast päevavalgele toodud teosed on taas kunstiajalugu rikastanud.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming