Mõisamoonaka kolm paraadportreed

Meie püüdlik skandinavism on tekitanud kultuurilise autogeneesi, kunagise koloniaalse stigma omaksvõtu meeliülendava omakultuurina.

JOHANNES SAAR

Lähemal vaatlusel saab ilmseks, et ka XXI sajandil on eesti kultuuri kandjaks nn koloniaalne subjekt – teatud hegemoonilise tõerežiimi pinnalt rääkima sunnitud hübriidne subjektsus. See rajab oma positiivse minapildi provintsiaalsuse stigmadest koosneva kaleidoskoopilise mosaiigina, teeb seda eemalasuva kultuurilise metropoli vaateväljas ning võtab omaks kujutletud metropolist avaneva vaate kui isikliku identsusnarratiivi. Viimast iseloomustab eeskätt veendumus oma kultuurilises puudulikkuses ning tõusiklik tung tsiviliseerumisele. Sel tormil ja tungil on kolm palet: etnotsentrism, eurotsentrism ja globalism.

Nr 1. Etnotsentrism: põhjamaa rahvas. Vaagides rahvuse brändimist Eesti turismikampaaniates jõuavad Abel Po­lese ja Emilia Barbara Pawłusz Tallinna ülikoolist järeldusele, et meie siin Eestis „veename teisi, et veenda ise­ennast“.¹ Üks asi, milles me end teiste toel veenda soovime, on see, et tegelikult saabub välisturist siia jõudes hoopis Rootsi. Leian, et väide pädeb. Seda tõestavad igapäevased praktikad on lihtsalt nii triviaalseks kulunud, et neid ei märgatagi enam, nagu ka rahasummasid, mis sellise soovmõtlemise imagoloogiliseks õigustamiseks kohapeal kulutatakse. Kui 1988. aastal tulid vennad Johansonid lagedale üldrahvalikuks hitiks kujunenud „Lahtilükkamise“ ballaadiga („Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa …“ jne), siis ega väga jutuks tulnudki, kuhu minek on. Peaasi oli, et „saaks ära siit“. Ei pudenenud ju ei laulusõnadest ega kaasalaulva rahva huulilt teadaannet reisisihi kohta. Kolmkümmend aastat hiljem on selgus käes, meresõit kulgeb riiki, mis „pakub põhjamaist kvaliteeti, madalamate hindadega“ (Polese ja Pawlusz). Selles ja sellesarnastes reklaamiloosungites siduvat Eesti mainekampaaniad end otsustavalt lahti lõunapoolsetest naabritest ja on end otsesõnu asunud müüma kui „Skandinaavia suurimat saladust“ (Scandinavia’s best kept secret, samas). Selles uues kujutletud ruumis asub Eesti tunduvalt põhja pool oma maateaduslikust asupaigast, ent mõneti ka rohkem idas, sest „hinnad on madalamad“. Just viimases, enese tutvustamises odavana, näevad autorid küllakutset välisinvestoritele, enese esitlemises „odava“ Skandinaavia maana, aga ka enese orientaliseerimist (nested orientalism), enese üldrahvalikku paigutamist panoraami, mis avaneb ihaldatud/kujutletud reisisihi või metropoli vaatepunktist. Selline kultuurikommunikatsiooni allutamine odavpakkumise loogikale on lisaks kaasa toonud ka vana hea moonaka minapildi.

Borealism, enese vaatlemine põhjamaiselt karge fenomenina, ei ole meie minapildis uus, pigem on see Oskar Looritsa, Uku Masingu, Johannes Semperi, Lennart Meri ja ka Valdur Mikita kirjatöödes meie omaks kirjutatud rahvuslik mentaliteet ja igiomane identiteet. Ent koos sellega on kaasa tulnud ka midagi, mis ei kvalifitseeru sajaprotsendiliseks enesekiituseks, nimelt vahetegemine enda ja nn kultuurrahvaste vahel. Larry Wolff osutab, et kuni XVIII sajandi valgustusfilosoofiani oli vahetegemine Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahel kontseptuaalseks abinõuks eristada kultuurrahvaid barbaritest, et seejärel asenduda samasuguse vahetegemisega Lääne- ja Ida-Euroopa vahel.² Ulrika Plathi sõnul juurdusid just siis saksa koloniaalfantaasiates kujutlused Euroopa viimasest metsikust jäägist, kuskil põhjas/idas elutsevatest balti rahvastest ja nimeliselt eestlastest, kes on vaja valgustuse rüppe võita ja tsiviliseerida, mõistagi kultuurrahvaste isaliku hoole all.³ Miska meie küsimused sellest, kas eestlased on metsa-, mere- või hoopis miskit sorti tootemloomadest pärit põline loodusrahvas, sisaldavad ebamugavat etioloogiat. Neis varjuvad kunagised kultuurilise rassismi stigmad, mis said esimest korda kirjasõnaks Läti Henriku kroonikais soosaartel ja rabades redutavatest metsalistest.

Mõistagi on kunagine stigma nüüdseks täitunud positiivse sisuga. Nii nagu mingil hetkel selgus, et black is beautiful, sai tõsiasjaks ka see, et eestlane olla on uhke ja hää. Ka borealismistigma on praeguseks üle kirjutatud jaatava ja produktiivse sisuga – Skandinaavia heaoluühiskond. Võib täheldada, et sellel on oma tagajärjed Eesti ja eestlaste enese­kirjeldusele. Vallandunud on kultuuriline mimikri, enda hoogne tribaliseerimine põhjamaiseks hõimuks, Rootsi kuninga meretaguseks kolooniaks (mida Eesti ju pikalt oligi), mis eemal kuningriigi metropolidest suudab ometi pakkuda võrreldavat kultuurikogemust, ent madalamate hindadega. Kinnitusena funktsionalistliku kultuuriantropo­loogia⁴ teesile kultuurist, mis alati toetab parajasti kehtivat sotsiaal-majanduslikku korda, võib täheldada, et lisaks kohaliku tööjõu kasinuspoliitilisele sisedevalveerimisele globaalses krediidi­kriisis on neoliberaalses Eestis vallandunud ka kultuuri sisedevalveerimine, enese kujutamine mõne teise kultuuri odavama koopiana. Ja sellest kuluefektiivsuse loogikast võrsunud müügiargumendis elab edasi mõisamoonaka kadaklik arusaam kultuurist kui uhkuseasjast, mida aetakse taga kusagil mujal, näiteks mõisahäärberis, Rootsi kuninga lossis või muidu suures linnas.

 

Eesti etnotsentristlik kultuurimaastik XXI sajandil. Alljärgnevad näited pärinevad küll eikellegimaalt kunstiajaloo ja kultuuriajakirjanduse vahel ning ainult Eesti kunstimuuseumi (EKM) viimase kümne aasta pressikommunikatsioonist, ent pean neid seletusvõimeliseks ka suuremas pildis. Peavoolu mälu- ja haridusasutused ning kultuuritootjad XXI sajandi Eestis on allutatud pea tervenisti omatulu teenimise kohustusele. Isikliku ellujäämise huvides räägivad nad vaid meeldivat juttu – müügijuttu. Ja näha on, et selles omistatakse Eestile endale aina vähem kultuurilist tähendusrikkust, iseväärtust ja alustrajavat kohavaimu (kujutletud või mitte), küll aga kujutlustele Lääne-Euroopast. Eesti etnotsentrismis on kohalikele kultuuriagentidele selga aetud Stockholmist laenatud kuub ning ette antud alltöövõtt põhjamaa looduse ülistamiseks.

Kõnekaks osutub viis, kuidas EKM, ka kasumiteenimise ja kassanäituste produtseerimise sundi tõugatud riigikunsti lipulaev, hõikab nüüd välja nende kunstnike näitusi, keda varem tunti rahvustervikluse, rahvusliku ärkamise ning põliseestluse eestkõnelejatena: Kristjan Raud, Paul Raud, Kaljo Põllu, Nikolai Triik jt. Nad on ümbritsetud ilukirjanduslikust reaalsustõlgendusest, milles Eesti kuulub juba loodusliku ettemääratuse tõttu Skandinaaviasse, selle kunstnikud aga kohapeal (enam ei saagi aru millise koha peal) juurdunud põlisesse rahvusterviklikku kultuuritraditsiooni. Nimelt tähistavad oma ja võõras Eesti ning Skandinaavia kultuurilistes kirjeldustes XXI sajandil väga sarnaseid asju. Mõlemas näeme ruumitunnetuslikku vahetegemist ühelt poolt sellel, mis toimub kodumaal, ja teisalt sellel, mis toimub võõrsil. Sel kognitiivsel kaardil on olulisem see, mis toimub kodumaal ja seda selle tõttu, et siin on kunstipraktika osaks nn põlisest pärandkultuurist, mis saab väidetavalt juurduda ja võrsuda vaid kodumaal.

Eesti enesekirjeldus Skandinaavia maana on žanrilt lüroeepiline ood loodusele. Sellesarnaselt ehituna ilmuvad EKMi pressikommunikatsioonis ka Soome, Ahvenamaa, Rootsi, Norra ja ositi ka Põhja-Euroopa. Pole üleliigne kõnelda teatavast ühendavast skandinavismist, rahvusliku kunsti kultuurilisest panoraamist, milles eesti kultuuri praegune minapilt langeb ühte Skandinaavia maade omaga. Tõsi, vastavad Eesti-kohased looduskirjeldused on müügijutus napisõnalisemad ning tihti esitatud melanhoolselt läbi retrospektiivse traumakogemuse 1940. aastaist, mil leidis aset kõnealuse loodusterviku vägivaldne tükeldamine. Ent leidub ka eneseküllast lüroeepilist idülli: „Võimsad rändrahnud ja merelaineis uhutud rannakivid, kivistised paes või teepervel lebavad munakad paeluvad meid oma võimsuse ning ootamatult kauni vormi- ja värvimänguga. Kivielamusi püütakse fotodele, tuuakse haljastuskujundusse, kivide miniatuurseid vorme korjatakse tihti mälestuseks kaasa“.⁵ Etnotsentrismi leitmotiiviks on kunstipraktikate kuulumine kodumaa maastikku ja poeetiline ilmumine Eestimaa põuest (samas) või Liivi lahe sülelusest.⁶ Kummati pälvivad aga sõnaohtramaid lüroeepilisi maastikukirjeldusi Skandinaavia ja Põhja-Euroopa.

Soome: „Sajandivahetusele eelnenud kümnendil põimusid soome kunstis oma juurte otsimine Karjala küladest, rahvuslikkuse idee ja Venemaa poliitilise surve vastu suunatud mässumeelsus. See kõik seostus … kasvanud huviga inimese hingemaailma vastu. Talvine inimtühi maastik, ürgne laas, müüdid ja muistendid – just siit otsiti ärkamiseajal rahvusliku identiteedi ülesehitamiseks vajalikke sümboleid.“⁷ Normandia: „Just siin tekkis üleva, kuid tihtipeale sünge looduse, karmi tegelikkuse ja raske tööga silmitsi seisvate kohalike ning kunstirahva habras kooslus.“⁸

Sellesarnaste maastikufragmentide kaastoel Ahvenamaalt, Rootsist ja Norrast on etnotsentrismis sõnapanoraamina loodud „hingematvalt kauni ja põhjamaise looduse jõuline suursugusus“⁹ ning aset leidnud eesti kunstnike sõnasõnaline paigutamine suurtsugu Põhjala lummusesse (samas). Tulemuseks on ühine lüroeepiline kultuurimaastik Põhja-Euroopaga – žanriliselt sidus looduspanoraam, millesse Eesti on hõlmatud lõunaserva väheldase ja sõnakehvema marginaalina ning millest on võrsunud näiteks Konrad Mäe Norra maastike retseptsioonid.

 

Etnotsentristlik identsusnarratiiv XXI sajandil. Etnotsentrismi on teoorias määratletud rahvustervikluse, kollektivismi ja kogukonnamentaliteedi tunnustena sotsiaalses korralduses. Eesti kultuuri praeguses minapildis on sellisel enesekirjeldusel populismi maik man. Tugevad sotsiaalsed sidemed näivad iseloomustavat vaid ausameelset lihtrahvast. Osutused maa- ja töörahva sotsiaalsele klassile on ehitud silma­torkavalt eepiliste moraalse ilu atribuutidega: „Nagu realistide puhul tavaline, kuulusid rahvalähedus ja teemade võrdsus Johani ja Liimandi loomingu alustõdede hulka. Tõsise huviga kompisid mõlemad kunstnikud ilusa ja inetu piire, tegelesid tavaliste inimestega, kelle terase silmaga nähtud lugusid nad jutustasid“¹⁰; „Oma kodumaise loomeaja jooksul kujunes Pallase kooliga (Eerik – J. S.) Haamerist Eesti kandvamaid maalikunstnikke, kelle figuraalkompositsioonid Saaremaa ja Ruhnu randlaste elust kõnelesid üldinimlikel teemadel ja evisid harvaesinevat sügavust“.¹¹

Rahvus on pigem määratletud eksklusiivse sotsiaalse klassina – lihtrahvana, seda rinnastavates lausetes kodumaast ja tavalisest inimesest ning nende lihtsast eluviisist ning mõlema ühisest moraalsusest: soojusest, väärikusest ja austusest. Lüürilisele loodusmaastikule lisandub eepiline sotsiaalne mõõde, harmoonilises kooselus looduse ringkäiguga oma igapäevast rasket tööd tegevatest lihtsatest inimestest, juhuti vihjelises vastasseisus kujuteldava sotsiaalse ladvikuga – vaid lihtrahvas on ilustavasse kaadrisse mahtunud. Nimelt esindab üldinimlikku humanismi kunstnike ja lihtrahva klassiühtsus, kunstnikud jutustavad „tavaliste inimeste terase silmaga nähtud lugusid“ või siis moodustavad „raske tööga silmitsi seisvate kohalike ning kunstirahva hapra koosluse“.¹² Neis näidetes sisaldub ka hulgi viiteid aktsepteeritud käitumismustrile ja ühiskondlikule korrale. Valitseb sotsiaalne egalitarism, kunstnik kuulub töörahvaga kokku, seda eelkõige osutatud moraalsete argumentide toel.

 

Etnotsentristlik kultuuriagent XXI sajandil. Ent kujutlus etnilistest eestlastest, kes vabal ajal loevad koos rahvus­eepost ning muidu lõhuvad põhjala metsas alet teha, on meie sajandil siiski harvaks jäänud müügiargument. Pigem esildub see nüüd kui revideerimist vajav ja ajale jalgu jäänud minapilt, mis vajab XXI sajandil sängitamist modernistlikesse väärtushoiakutesse: „Eesti rahvusliku kunsti alusepanijate, kaksikvendade Kristjan ja Paul Raua looming on eestlastele suhteliselt tuttav, seda eeskätt tänu „Kalevipoja“ illustratsioonidele. Aastate jooksul on aga vaatepunkt XX sajandi alguse kunstile muutunud ning kaasaeg teinud olulisi korrektiive ja ümberhindamisi. Üha rohkem väärtustatakse XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse sümbolismi, mis on olnud aluseks paljudele hilisematele mõtteviisidele. Näitus keskendub mitte niivõrd Kristjan Raua rahvusromantilisele loomingule, vaid pigem esitab tema loomingut tervikuna kui omapärast sümbolismi. Paul Raud, kelle loomingut on senini vaadeldud pigem traditsioonilisemas võtmes, astub vaataja ette hoopis mitmekülgsema kunstnikuna – XX sajandi alguse modernse maalijana.“¹³. Sama lugu Kaljo Põlluga: „Sellised iseloomustused nagu idüll, mütoloogiline tegevusväli ja vaimne maastik, mida võib kasutada Kaljo Põllu lehtede puhul − viitavad prantsuse, leedu ja soome XIX ja XX sajandi vahetuse sümbolismile. Põllu jäi aga siiski tugevalt seotuks kodumaise realiteediga.“

Näha on, et rahvusterviklik minapilt on kipakas ning mosaiikne. See pääseb XXI sajandi Eesti kultuurimeediasse vaid teatud tingimustel – osutusena narratiivile, mis on oma legitiimsust kaotamas ja ei oma enam müügiargumendina teab mis mõju.

 

Sestap on Eesti etnotsentrism XXI sajandil alati ka subtitreeritud, n-ö ära tõlgitud ka Mandri-Euroopa modernismi stiilikaanonisse, selle kunstiajaloo -ismide kantseliiti. Etnilise Eesti ja põliseestluse ainuisikuline esitlemine enese­küllaste kultuuriagentidena ei müü, küll aga nende imagoloogiline siirdamine lääne modernismi kohapealseks illustratsiooniks, eeskujulikule üleminekuühiskonnale kohaselt. Näha on ka, et Mandri-Euroopa kunstiajalugu on käibel kunstiajaloo üldmõistena, justnagu muid kunstiajalugusid polekski olemas, rääkimata varieeruvatest ruumi- ja ajakäsitustest väljaspool eurotsentristlikke kultuure. Nii ilmub etniline eestlus meie praeguses minapildis kui tõlkimist vajav kultuurikurioosum, kultuuriline teine, mida me seletame endale Lääne-Euroopast laenatud stiiliõpiku abil. Ja nii kipuvad Eesti enda maastikud tänastes kultuuritekstides ilma jääma tähendusrikkusest. Nad on neis küll olemas, aga pigem Skandinaavia maade ja Põhja-Euroopa perifeerse jäljendina ning soovina kuulutada kohapealset etnilist omailma osaks Põhjala lüro­eepilisest kultuurimaastikust või Lääne-Euroopa modernismi peatükkidest. Ja selles püüdlikus skandinavismis ilmub kultuuriline autogenees, kunagise koloniaalse stigma omaksvõtt meeliülendava omakultuurina. Paraku pole vähe neid, kes nimetavad seda enesekolonisat­siooniks.

 

1 Emilia Pawłusz ja Abel Polese, „Scandinavia’s best-kept secret“. Tourism promotion, nation-branding, and identity construction in Estonia (with a free guided tour of Tallinn Airport) – The Journal of Nationalism and Ethnicity, Vol. 45, nr 5, 2017, lk 873–892.

2 Larry Wolff, Inventing Eastern Europe: The Map of Civilization on the Mind of Enlightenment. Stanford, California: Stanford University Press, 1994.

3 Ulrike Plath, „Euroopa viimased metslased“: eestlased saksa koloniaaldiskursis 1770–1870. – Rahvuskultuur ja tema teised. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. 2008, lk 37−64.

4 Emile Durkheim, The Elementary Forms of Religious Life. New York: The Free Press, 1912/1995; Alfred Gell, Art and Agency. An Anthropologicst Theory. Oxford: Clarendon, 1998.

5 Maakivi eesti ehtekunstis. Adamson-Ericu muuseum, 30. XI 2007.

6 Ruhnu eleegiad – Adamson-Ericu muuseum, 27. VIII 2014.

7 Soome kunsti kuldaeg. Meistriteoseid Turu Kunstimuuseumi kogust – Kumu kunstimuuseum, 28. III 2008.

8 Normandia maalijad – Kumu kunstimuuseum, 16. X 2009.

9 Põhjala lummuses. Eesti kunstnikud Põhjamaades – Adamson-Ericu muuseum, 10. IV 2014.

10 Modernismiaja klassikud. Andrus Johani ja Kaarel Liimand – Kumu kunstimuuseum, 18. IX 2006.

11 Eerik Haamer – kahel pool merd – Kumu kunstimuuseumi, 11. VII 2008.

12 Normandia maalijad – Kumu kunstimuuseum, 16. X 2009.

13 Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud – Kumu kunstimuuseum, 19. VI 2006.