Monumendi lahkumine

Rael Artel

Tõeliselt professionaalne kuraator Harald Szeemann Räägitakse, et esimene asi, mida Harald Szeemann, sirge seljaga ?veitsi härrasmees, näitusesaali sisenedes tegi, oli see, et ta astus akna juurde ja vaatas välja. Seda võib pidada omamoodi kujundiks, mis iseloomustab ilmekalt Mister Monumendi (nagu mõned nooremad kolleegid teda kutsusid) peaaegu 50 aastat kestnud kuraatoritegevust: näha kunsti taga maailma ja teoste taga näitust, liikuda edasi ja välja kivinenud, harjumuspärasest raamistikust.

Alustanud kuraatoritööd 1957. aastal näitusega ?Painters Poets/Poets Painters?, asus Szeemann pisut hiljem tööle Berni Kunstihoone direktorina. 1969. aastat võib pidada läbimurdeks nii Szeemanni karjääris kui XX sajandi kunstiloos. Tema koostatud näitus ?When Attitudes Become Form: Live In Your Head?, kus Beuys määris seintele rasva, Heizer kaevas augu kõnniteesse, Barry pani muuseumihoone radiatsiooni alla, Weiner eemaldas ruutmeetri muuseumi seina, Ruthenbeck lõhkus põranda, on üks tähelepanuväärsemaid institutsioonikriitilisi kuraatoriprojekte läbi aegade. Näitust võib pidada esimeseks tõeliselt kaasaegse kunsti näituseks, Szeemanni tegevust professionaalse kuraatoritöö sünniks. Pärast manifesteerivat väljaastumist lahkus Szeemann Berni Kunstihoone direktori kohalt ja töötas elu lõpuni vabakutselise kuraatorina.

?Tahan olla vaba selle jaoks, mida ma armastan,? oli tema elufilosoofia, mida ta julgesti oma kolleegidega jagas. Samas ei jätnud ta rõhutamata, et sõltumatus on energiakulukas ja töömahukas. Szeemann oli esimene vabakutseline kuraator, kes polnud aastakümneid pikemalt seotud ühegi kunstiinstitutsiooniga.  Nii keeldus ta kaks korda Pompidou keskuse direktori ametipostist, samuti viimastel aastatel pärast 48. ja 49. Veneetsia biennaali kunstilist juhtimist paljudest rahvusvahelise kunstimaailma võimupositsioonidest.  

Vabakutselisena kureeris Szeemann 1970. aastal Vostelli, Kaprow?i, Maciunase ja Viini aktsionistide osavõtul mastaapse interdistsiplinaarse näituse ?Happening and Fluxus? Kölnis. Läbi aegade noorima ?Documenta? kuraatorina, reformis ta 1972. aastal kogu kunstisündmuse loogikat. Toonud sisse individuaalsete mütoloogiate kontsepti, alustas ta näituse koostamist uutel, teoste sisulisest suunatusest lähtuvatel alustel. ?Documenta? kureerimisele, mis öeldakse olevat ühe kuraatori karjääri tipp ja lõpp, järgnesid suuremad ja vähemad projektid kogu Euroopas.

Kuraatoritöö oli Szeemannile pigem elamise ja elusolemise viis kui kindlapiiriline ja eesmärgipärane karjäär. Üle kõige hindas ta intensiivsust, ta oli  valmis kunsti nimel riskima. Szeemann ei lakanud eksperimenteerimast kontseptsioonide ja näituse koostamisprintsiipidega. Nii korraldas ta 1974. aastal oma kodus näituse juuksurist vanaisa tööriistadest. 70ndate keskel hakkas ta huvi tundma nn ideaalse ühiskonna utoopiate vastu ja kureeris sellest innustusest kantuna rea sooloprojekte ?veitsis Ticino kantonis. Näitus oli Szeemanni arvates väljendusvahend, kus ta paneb välja ainult seda, mida armastab. Grupinäitust käsitles ta ajalise maailmana, pidades end seejuures lühiajaliste koosluste loojaks, ise sealjuures kunstnik olemata.

1983. aasta ?In Search Of Total Art Work? oli näitus, millega Harald Szeemann esitles kontseptsiooni, et kunstiajalugu kasvab välja intensiivsetest kavatsustest ega ole meistriteoste ajalugu. Ka kunstnike ja teoste puhul hindas Szeemann eelkõige nende intensiivsust. ?Intensiivsus ja armastus on need, mida ma otsin,? on Szeemann öelnud mitmes intervjuus. Seiklushimu, avastamistahe, respekt ja tingimusteta armastus kunsti vastu on aidanud tal pidevalt oma töös edasi liikuda. Mulle jättis Szeemann ühe kohtumise järel suuremeelse, otsekohese ja tasakaaluka inimese mulje. Ta oli eale vaatamata avatud, tundlik, vastuvõtlik, valmis innustuma, üllatuma, kaasa elama, öö läbi veiniklaasi taga rääkima ja kuulama. Mõni kuu tagasi tunnistas Szeemann, et ta elab luksuslikku elu: sõidab mööda maailma ringi, külastab kunstnike ateljeesid, räägib nendega loomingust ja kavandab uusi näitusi. Mida muud veel võiks tahta!

Tema viimaseks näituseks jäi Brüsselis korraldatud Belgia 175. iseseisvusaastale pühendatud ?Visionary Belgium?, mille avamisele ta ise enam ei jõudnud.

Harald Szeemann suri 71aastaselt 18. veebruari öösel vastu laupäeva.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming