Mõtlik südasuvi

Andri Ksenofontov

RETI SAKSA näitus Põlendruumis; MAARJA UNDUSK ja PILLE KIVIHALL Hopi galeriis 25. VI – 14. VII ; JAAN ELKENI näitus „Tagasi reaalsusesse” Draakoni galeriis 15.VI – 4.VII ; SVEN SAAGI ja ANDRES KOORTI näitus „Kogu aeg” Tallinna Kunstihoone galeriis 27. VI – 12. VII . Üldist meeleolu Tallinna südasuvistel näitustel võib iseloomustada väljendiga, mida Reti Saks kasutab oma piltide puhul: üksi oma toas.  Omaette põlend ruumis Katariina käigu kohal kogub ta kokku järjest valmivad tööd. Tumedapilguliste maani särkides tüdrukute vahele võtavad ritta kompaktkettad tumma muusikaga. Mõned tegelased vanadelt piltidelt astuvad välja pronksist kehadesse, pronksivalu sigitab rahvast juurde nagu graafikapress. Ma ei tea, mida nad mõtlevad, ma ei tea, mida mõtleb Reti Saks.

Kuna teiste mõtteid pealt kuulata ei ole võimalik, jääb üle pilk endasse  pöörata ja omi mõtteid kuulata, muutuda üheks tegelaseks põlend ruumis. Uutes graafilistes lehtedes on mingi avanemine. Neiud sätivad juukseid vihuritesse, mis tõmbavad nende tähelepanu kõrvale oma lõputult mõttelõngalt. Juuksepahmakad seovad kokku pildivaataja ja pilditegelase tähelepanu. Maarja Unduski põlend tuba on napp tund muu töö ja pereaskelduste vahel. Juhtus nii, et ajavarud „Maarja ilmutamiseks” Hopi  galeriis (külalisesineja Pille Kivihalliga) jäid seekord eriti üürikeseks. Alguses oli mõte esitada naise teekond tite-east raugastumiseni nahka õmmelduna, eesti nahakunsti tuntud ja töömahukas headuses. Nüüd oli tuli nii takus, et vanad paakunud nahatükid evakueeriti panipaigast, naised päästeti valla linooliuuritsa visandijoonega ning evakueerimise teises etapis jõudsid tööd ateljeest galeriisse. Tuli välja, et vana kõva nahka oli veelgi mõnusam  lõigata kui linooli.

Linoollõige on kõigest ettevalmistus kõrgtrükiks, ent nahka annab ka voolida ja värvida. Vahel loob meedia uusi kunstnikke, ent tõeline kunstnik loob uusi meediaid. Maarja Unduski visandijoon nahal jutustab ühtaegu sisutihedat ja ladusat lugu. Mida pikemad ja väsitavamad päevad, mida rikkalikumad tunded ja muljed, seda kiiremini kaob aeg. Äsja kaisutas madonna lapse pead, ja juba hoiab täiskasvanud laps oma käte vahel ema raugastunud palet. Maarja ilmutamise koja ehitas Pille Kivihall vahatatud niidist ja õielehtedest, mõõtes elulugude pikkuse langemisega räästast maapinnani. Oma loo rääkis Jaan Elken Draakoni galerii näitusel „Tagasi reaalsusesse”. Nagu ta ise ütleb: „Mul ei ole veel suu vett täis”.

Jaan Elken valab kokku ja kraabib lahti pildikihte, kõndides mööda köit endassetõmbumise ja väljaröökimise vahel. Ta on juba nii tuntud ja  kogenud tegija, et Eesti kunstimaastikul on ta tajutav kui loodusjõud. Tema ja Jaan Toomik on nagu hiiud, kelle vähkremisest sünnivad voored. Kuigi Jaan Elken alustab värvikaosest ja olmeprahist ning Jaan Toomik kavandatud ideest, vallandavad nad oma loo hetkel, kui punkti panevad. Nad mõlemad oskavad õigesti ajastada viimast värvitõmmet, nagu täpne ajastamine on määrav ka fotokunstis. Sven Saag ja Andres Koort on teinud mõlemad  sellel aastal Tallinnas ühe isikunäituse, Kunstihoone galeriis esinesid nad kahekesi. Nende loomingus on määrav alguspunkt.

Mispärast otsin oma piltidel ideaalnaist, kui mul on pere, küsib Sven Saag endalt. Kujud tema piltidel tulevad mingist selgusest, aga veel on pikk maa ebaselgusest läbi trügida. Sven Saag räägib oma muljetest, kui õppis Moskva ülikoolis immunoloogiat. Mitte kunagi elus ei ole ta nii pingeliselt töötanud. Ta võrdleb seda  budistliku praktikaga, kus antakse lahendada ülesanne, mille lähteandmete mass koormab mõistuse üle. Kui sellist ülesannet täie innuga täita, ei tule teabehulgast mitte ajude ummistus, vaid teadvust puhastav voog, sest informatsioon meid ei saasta, hoopis meie kanname endaga kaasas Augeiase tallisid. Abikaasa ei ole antud, ta tuleb pidevalt välja puhastada argielu- ja omaenda siseilma saastast.

Meie, me pered ja muud ideaalinimesed,  on kõik paisatud ühteviisi selvepoe riiulite vahele. Valime pehmemat pätsi ja külmemat õlut, nagu tööturul valitakse meid endid. Siin me oleme, üks orgaaniline tervik, see on meie koht, ja siit me peame ka enda ja ideaalid leidma. Otsimine läheb lennukamalt, kui varustusse kuulub kunstniku pilk, mis näeb kõike erksates värvides nagu söömise ja magamise unustanud üliõpilane kevadhommikul. Andres Koorti maastik on eestimaiselt lame, pime kui pilves jaaniöö. Tema alguspunkt on keskpunkt pimeduse ja valguse, mageduse ja ülepaisutatud tunnete vahel. See on vabaduse hetk, kus kõik võimalused on veel avatud. Eelkunstiajalooline hetk, kui kunst on veel objektiks ja subjektiks lahutamata. Andres Koort kasutab maalides autoritehnikat, töötleb horisontaalset pinda sinna vaheldumisi värve ja kangaid kandes. Tulemuseks on igas suunas voolavad tilgad, nagu vihm värskel  asfaldil. Nagu vedelik rühmituses Vedelik. See loob pildifaktuuri, mida ei ahista vorm ega gravitatsioon. Ülima lihtsuseni taandatud motiivid on samastatavad mis tahes põlluäärsete majade ja maanteel sõitvate busside aknavaadetega. Andres Koort ei paiguta ennast ega vaatajat mitte konkreetsesse maastikku, vaid udusesse hämarusse, mis seda looritab.

Kõik kunstnikud, kes üritavad midagi välja selgitada, oma kinniolekut, perekeskset elukogemust,  ideaali, jõujoonte kokkulangemist või kõikide jõujoonte lähtepunkti, teevad midagi võimatut. Ajada taga sügavat tähendust, lihtsat olemust, tähendab ka selguse otsimist omaenese mõtetes. Endasse süüvides satub inimene subjekti-objekti vaheldumise oravarattasse, sest kord on ta subjekt, kord objekt. Edmund Husserl võrdles seda olukorda inimesega, kes endale kaevu järele hüppab ja vaevu oma kandadeni küünitab, ent kunagi ennast  kätte ei saa. Kunstis teeb selle võimatuks pildi, kunstitöö püsimine kindlates raamides. Aga kes ütles, et subjekti ja objekti asetavad ellu sõnaraamatu-definitsioonid? Igasugune määratlus annab ainult lähtepunkti, sealt edasi tuleb jälgida protsessi, mida sõnaraamatust ei leia. Subjekt ja objekt on seotud dialoogiga, suhtlemisega, suhtega. Subjekt ja objekt on ühe ja sama mootori osad, mis käivitavad tunde- ja vaimuelu.

Mõni meeldiv näide?  Armastus. Ebameeldiv näide? Kannataja sääsepilves, kes algul kratsimist tagasi hoiab, lõpuks aga hullunult riided seljast pillub ja vette kargab. Mõlema näite puhul moodustab inimene ümbrusega emotsionaalse terviku ja on sellest lahutatud. Subjekti ja objekti mõiste kasutamine on siis pealtvaataja ja osavõtja suva, sest subjekti ja selle objekti side on niivõrd tugev. Tugev side kunstiga tekib siis, kui teos või autor suudab teose kaudu kõnetada  vaatajat. Kui vaatajal tekivad küsimused ja tunded ning kui neile vastust leides tekivad uued küsimused ja tunded, kuni teos kannab ta samamoodi kaasa nagu motiiv või inspiratsioon kandis kaasa autori. Kunsti ülesanne on teha midagi võimatut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming