Muinasjutt pooleks kukkuvast kirikust

 

 

 

Saare juures on olulisim vahest ta sakraalne mõõde. Kaali kraater on ju sakraliseeritud objekt, mille juures kökitav muinasjutumajakese ilmega muuseum näeb esimesel pilgul pigem välja ehk turismiinfopunktina ja poekesena, kuigi sisuliselt on geoloogilise loomuga väljapanek täitsa põnev.

Ei tea, kaua Kaali kraater pärast Lennart Mere surma me mütoloogias püsib, eks saanud see lugu, mis Kaali ümber keerdus, ju suuresti hoogu tänu temale. teaduslikust vaatepunktist on asjad keerulisemad, kuigi, muidugi, mingi müstiline vaim seal heljub. Turiste on siin siiski juba liigagi palju: turistid toovad küll raha, aga viivad enesega minema ka tolle müstika. Katsu sa tunnetada mingit ühtsust loodusega või tuhandete aastate kulgu ühes vanas augus, kui su kõrval valjusti saksa, rootsi või poola keeli lobisetakse ning pilte võtta sähvitakse.

Saare kristlik pagas on juba midagi muud. Võib-olla võiks selle sümboliks olla Pöide kirik, mis peagi pooleks kukub, kui sellega midagi kiiresti pihta ei hakata. Või Kaarma surnuaial tasa tükkideks vajuvad dolomiidist hauasambad ja ristid. Selline gootijutulikult veidi lagunenud, veidi hüljatud, veidi räämas, aga painavalt meelde sumbuv ja enese pääle mõtlema panev on see Saaremaa kirikute reid. Et need läbi käia, ära näha ja läbi mõelda, selleks tuleb muidugi eraldi aeg võtta. Mida meil seekord ei olnud, sest ega kellelgi pole ju enam aega. See, muide, on küll tõsi, et mujal Eestis (mida väiksem paik, seda enam) liigub aeg teistmoodi kui Tallinnas. Kuskil ei orjasta ta inimesi nii hullusti kui siin kivikõrbes. Nii et Saaremaa – jah, tallinlasele võib see olla vabadus. Iseasi, mida ta siis oma vabadusega pääle oskab hakata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming