Multikultuuriline Tracey Emin

Jaan Elken

Tracey Emini näitus „Love is what you want” („Armastus on see, mida ihaled”) Haywardi galeriis Londonis kuni 29. VIII .  Tracey Emini (1963) esimene suurem retrospektiiv Haywardi galeriis võtab kokku inglise kuulsaima naiskunstniku üle 20 aasta kestnud karjääri. Näituse pealkiri „Love is what you want” on stroof T. Rexi ja Marc Bolani omaaegsest hitist „Planet Queen” („Planeet Kuninganna”). Kunstnikuna tuntuselt ehk vaid Damien Hirstiga võrreldava karjääriga briti kunsti paha  tüdruk Emin meenutas aga eriti oma karjääri esikümnendil pigem rokkstaari, kas või varalahkunud Amy Winehouse’i. Briti ema ja Küprose türgi isa ühendusest sündinud Emini multikultuuriline temperament ja autobiograafilisel materjalil põhinevad installatsioonid, videod, tulikirjalised slõuganid galeriiseintel, obstsöönsustega pikitud joonistused ja graafika, readymade’id ja elustiili dokumentatsioonid, aga ka tikitud vaibad ja ilmselgete türgi rahvakunsti  mõjudega tekstiiliaplikatsioonid mõjusid 1990ndate keskel briti kunstivälja raputanud verevahetusena, seda isegi skandaale oskuslikult ekspluateeriva Saatchi patroneeritud yBa fenomeni taustal, kellega 1989. aastal Royal College of Art’i lõpetanud, tema enda sõnul „ebaõnnestunult maalikunstnikuks kvalifitseerunud” Emini algselt ei seostatud.

Vahest polegi tähtis, kuivõrd kavakindlalt kunstnik briti tabloidpressi oma isikliku kunstnikumüüdi  ülesehitamisel ja kinnistamisel on ära kasutanud, kuid 1990ndate keskpaigast on Emini installatsioone – nagu kahemõttelise pealkirjaga tekstiiliaplikatsioonidega seestpoolt vooderdatud telk „Everyone I Have Ever Slept With 1963–1995” („Kõik, kellega olen maganud aastail 1963–1995”, 1995, hävis tulekahjus Saatchi galerii depositooriumis 2004. a), kurikuulus ülestegemata voodi „My Bed” („Minu voodi”, 1998) – laialdaselt kajastatud Briti massimeedias.       

Kui kollane ajakirjandus üritab, piltlikult öeldes, voodilt tekki rebida ja leidub vabatahtlik, siis miks mitte. Teadmiseks, Emin pole  noviits, aastatel 2005–2009 on ta olnud ajalehe Independent kolumnist, tegi varemgi kaastööd mitmetele lehtedele, on avaldanud päevikuid ja autobiograafilisi tekste raamatutena. Strateegia kasutada isiklikke üleelamisi kunsti ainesena pole ju iseenesest uudne, ka Emini soovimatus sublimeerida, rääkida enamvähem otse on tervitatav: reality on tassitud autensuse garantiina otse näitusesaalidesse, tarvitatud hügieenitampoonideni välja. Vaid  Küprosel, lainetevahus filmitud koduvideo kvaliteediga „Emin & Emin” (kunstnik koos isaga põlvist saadik vees, video, 1996) paiskab ambivalentselt ahistamise teema küll õhku, detaile täpsustamata. Videot näidatakse väikesel ekraanil, kohe näituse avasaalis eksponeeritud kaugelt üle kümnemeetrise puidust ready-madeinstallatsiooni „Knowing my enemy” („Tundes oma vaenlast”, 2002) kõrval. Taaskasutatud puidust ehitatud rääbakas, poollagunenud  merekai päädib pahaendelise putkaga – vägisimagamise paik? 

 Iseenda seksuaalsetest vajadustest, masturbeerimisest, frustratsioonidest kunsti tegemisel  on Emin oma definitsioonides täpne: cunt ja fuck esinevad selle näituse piltidel ja tikanditel sidesõna sagedusega, fallose või pärani aetud jalgadega naisetorso visuaalile on rajatud aga enamik joonistusi ja monotüüpiaid. Esteetiline paradigma poleks nagu oluline selle narratiivialti näituse puhul, samas peituvad just esteetilisuses näituse suurimad saavutused: võib visandada otseliini läbi Egon Schiele koopajoonistusteni. Närviliselt räbaldunud ja eksleva joonega, otsekui seestpoolt väljapoole kritseldatud „pimedas” maneeris Emini joonistuste kõrval paistavad isegi Louise Bourgeois’ joonistused liigviimistletud ja väikekodanlikud. (Hiljuti surnud Bourgeois oliEmini üks lemmikkunstnikke. Basquiat-Warholi duetti meenutavas koostöös joonistas Emin üle Bourgeois’ eskiislikke akvarelle, kõnesoleval näitusel neid kahjuks ei ole.)         

Emini joonistusalane produktsioon on aukartustäratav ka mahult: neis on vähemalt 7000, millest näitusele on koondatud vaid murdosa. Basquiat’liku punk-grafitiga võrreldav teksti ja üksikute kirjatähtede integreerimine joonistustesse päädib kõrgema pilotaažiga, n-ö kubistlikus laadis ära väänatud figuuri  kohale kirjutab ta PICASO ühe s-iga. Näitusel „Love is what you want” pole näitusekülastaja seisukohalt tõepoolest vahet, mis meediume kunstnik ühe või teise tööde seeria puhul on kasutanud, kuid siiski üliheledas, lausa kartlikus koloriidis suureformaadiliste maalidena tehtud töödes puudub tavapärane raev ja energia. Need on otsekui Luc Tuymansi lõtvunud tööd, kus mõned vormielemendid on justkui irdunud. Kuid näitusetervik oleks  nende jutumärkides maalideta kübe tühjem, vaesem.     

Haywardi galerii kolmandal tasandil eksponeeritud retrospektiivil on tavatult palju käsitsi kirjutatud kirju ja memorabilia tüüpi tekste, pseudodokumente, leide. Teatavasti oli juba Emini esimese, 1993. aastal White Cube’is toimunud isikunäituse pealkiri etteruttavalt  „My Major Retrospective 1963–1993” („Minu peamine retrospektiiv, 1963–1993”). Selle, et ta on nüüd kuulus kunstnik, on Emin osavalt integreerinud ka oma loomingusse: enda pildistamisest Westwoodi kleitides kuni 2002. aastal tehtud surimaskini. Suurim kunstitöö, rahamasin – mitmeti mõistetavas fotoinstallatsioonis „I’ ve got it all” („Olen saanud kõik selle”, 2000) on ta kujutanud ennast hunniku paber- ja metallraha otsas põrandal istuvana –,  on ju Tracey Emini isiksus, naine, kel peale aju on ka keha oma vajadustega. Joonistuste kõrval, mis on saanud erakogujate lemmikuks üle maailma, on Emin suurmuuseumides esindatud oma kirevate aplikatsioonitehnikas tekstivaipadega. Vormiliselt moslemikultuuri pitseriga tekstiilid mõjuvadki galeriiseinal üpris ähvardava lahingulippude reana.   

Keeletundlikuna on Emini neoonslõuganitest sein näituse üks tugevamaid ja ka meelelahutuslikumaid (My cunt is wet with fear. Fuck off and die you slag. People like you need to fuck people like me. Is anal sex legal? / Is legal sex anal?. I said don’t practice on me jne, jne.) Kes külastasid 2007. aastal Veneetsia biennaali ja Briti paviljoni, kus Emini kompaktne väljapanek,  maisipaberitele kritseldatud ja valgetele linadele tikitud figuurikrokiid, säras kliiniliselt puhta, otsekui amputeeritud säraga, neil ei tasu ainuüksi Emini näituse pärast Londoni piletit ostma tõtata. Teistel kõigil aga küll, sest isegi kui ebaõnnestunud või õnnestunud abordid, võimetus normaalselt reprodutseeruda, seksuaalne ahistamine, seks juhupartneritega, arveteklaarimine isa-emaga pole just teie lugu, on need üldinimlikult mõistetavad teemad  andnud põhjuse hea kunsti sünnile. Kõikides videotes ja fotolavastustes esineb Tracey Emin – viiekümnele läheneva kunstniku fotogeeniline sarm ja kiirgus olgu nimetatud viimasena, kuid not the least.         

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming