Musta huumori kollektsionäär

Gabriella Uhl

Intervjuu Artemi Troitskiga      Artemi Troitski (1955) on vene muusikakriitik, nõukogude rokk-kultuuri käsitleva raamatu „Back in the USSR” („Tagasi Nõkogude Liidus”) autor. Raamat avaldati 1987. aastal Londonis,  seejärel New Yorgis ja Tōkyōs. 1970ndatel töötas ta ajakirjas Rovesnik, 1981. aastast peale kuulus Zerkalo toimetusse (ajakiri oli aastatel 1983–1985 Nõukogude Liidus keelatud). 1989.–1998. aastani oli ta paljude vene telesaadete autor ja saatejuht. 1995. aastal sai temast Venemaa Playboy peatoimetaja. Viimasel kümnel aastal on ta tegutsenud raadios Ehho Moskvõ, olnud Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjanduse osakonna juhataja ning Moskva Riikliku Juhtimise Ülikooli produtseerimise osakonna juhataja.    

Kuidas on Venemaal lood nüüdiskunstiga?

Üldiselt ei ole Venemaa kultuurimaastik üldse  halvas seisus, kuid vihkan Venemaa poliitilist elu ning elukorraldust, mis on täis vägivalda ja korruptsiooni. Minu arvates on see hirmus. Kuid vene kultuuris on palju andekaid inimesi, nii mõnedki neist on kahjuks emigreerunud, mõned siiski Venemaale jäänud. Aga peab mainima, et Vene võimude ja kultuurieliidi vahel valitseb kirjutamata, salajane kokkulepe. Kunstnikud võivad rääkida ükskõik millest ja teha, mida tahavad, kui nad ei kritiseeri valitsevat režiimi. Õitsva kultuuri taga valitseb ebaausus, sest kultuurieliit sõltub võimul olijaist. Nii ongi enamik Vene nüüdiskunstist apoliitiline, puudub tõeline vastuhakukunst, välja arvatud mõned vasakpoolsed kirjanikud nagu tuntumad Eduard Limonov või Zahhar Prilepin ning rokk- ja räppmuusikud, kes kritiseerivad globaliseerimist ja nüüdisaja kapitalismi. Nad on ausad poisid.       

Teie kogus on üle maailma tuntud kunstnike Vinogradovi ja Dubassarski töid. Mida arvate nende positsioonist?

Nende piltides on palju irooniat ja n-ö postmodernismi, kuid poliitikast hoiavad nad eemale. Nad teavad, et ühiskond on mädanenud, kuid ise püüavad olla autsaiderid.       

Teie kogu näituse nii mõnelgi tööl on valitsusevastane terava musta huumoriga vürtsitatud sõnum. Miks olete need tööd valinud?

Need tööd vastavad minu maitsele. Mulle meeldib, kui kunstiliselt tugevatel töödel on ka narratiiv. Seetõttu ei kogu ma abstraktset kunsti või maastikumaali, kuigi tean mis need väärt on. Mulle meeldivad mahlakad ja isegi agressiivsed kunstiteosed, mida on võimalik tõlgendada poliitiliste kommentaaridena.  Enamik mu kogu töid on mu sõprade tehtud, ma tunnen ja hindan nende arvamust.       

Rääkigem Dmitri Vrubeli provokatiivsetes poosides naisaktidest. Kujutatud on ajalooliselt või kultuuriliselt tuntud kangelannasid, kuid sellistena lõhuvad nad iidoli. See on hoopis teine lugu.

Vrubel on mu hea sõber sellest ajast, kui olin Playboy vene väljaande toimetaja. Mul oli eelarve ja ma otsustasin toetada kunstnikke, tellides neilt seeriaid, nende seas Vrubelilt tuntud vene naiste alasti portreid, näiteks Puškini abikaasa Natalja  Gontšarova, Katariina II portree, kui nimetada mõningaid. Aga seal oli ka naisteadlaste, -revolutsionääride, keskaegsete pühakute portreid. See populaarne seeria tekitas Vene feministide seas ja teaduste akadeemias suure skandaali. Viimasel portreel on kujutatud Alla Pugatšovat, kuid too ei kaevanud selle üle, sest näeb portreel kena välja. Meie sõprus Vrubeliga on siiski läbi, sest temast on saanud valitsuse ametlik kunstnik.       

Miks ja millal hakkasite kunsti koguma?

Tegelikult pole ma hakanud kunsti koguma. Esimesed maalid sain endale ammu enne Gorbatšovi aega, sest mu sõbrad olid nõukogude ajal põrandaalused kunstnikud, seotud alternatiivse kujutava kunsti ja muusikaga, punkmuusikaga. Me kõik olime KGB, kommunismi ja kontrolliühiskonna, kontrollitud kultuurielu vastu. Nii ongi mu kogu esimesed teosed sünnipäevakingitused, näiteks Ilja Kabakovi tööd. Viis-kuus aastat tagasi tehti mulle ettepanek oma kogu maalid näitusel välja panna ning sellest ajast peale pean ennast kollektsionääriks ning kaalutlen teadlikult, milliseid teoseid oma kogusse juurde muretseda.       

Kui teete oma kogu põhjal näitust, siis kes valib tööd? Millistest põhimõtetest lähtute?

Tavaliselt teen valiku ise. Tallinna näitus on esimene kord, mille puhul lähtusin kuraatori Olga Temnikova ideest. Kui tegin oma kogu näitusi veel ajakirjanikuna, siis kirjutasin iga töö kohta pikki tekste ning eksponeerisin tööd ja tekstid koos. Jutustused ja pildid täiendasid teineteist, humoorikad jutustused selgitasid minu suhet piltide ja nende autoritega, tagapõhja. ArtDepoo näitus on esimene, kus pildid kõnelevad ise ning ma ei kommenteeri neid.       

Te kogute väga eripalgelist kunsti, mis pole sugugi tavaline. Kas teil on nii palju hõlmav maitse?

Ma pole huvitatud mingist kindlast stiilist, oluline on sõnum. Kõik mu kogu tööd tõesti puudutavad, erutavad mind. See on ainuke põhjus, miks olen need endale muretsenud. Ja kuna ma tõesti ei tea, milline peab ilus naine olema – seda küsiti mu käest alalõpmata, kui töötasin Playboys –, siis vastasin, et ta peab mind erutama. Mulle meeldib kuri huumor, iseäranis iroonia ja must huumor.       

Mida arvate praegusaja kunstimaailmast ja kunstiturust?

Kunstimaailmas valitseb paradoksaalne olukord. Ma leian, et on positiivne, kui kunstnikud saavad rännata, näha uusi tehnilisi võimalusi, teenida raha. Kuid paljud hakkavad tootma n-ö vabrikukaupa, absoluutselt igavat kunsti. Ei ole mitte mingit vahet Lenini portreedel, töötemaatikal ning neil tobedatel turule suunatud kitšipiltidel. Nüüdiskunstis on palju valet. Võtame või Damien Hirsti, kes on suurepärane mänedžer, ettevõtja, kuid tema töödes ei ole ei hinge ega avastuslikkust. Ma ei maksaks tema töö eest ühte dollaritki.       

Teie kogus on siiski mõned Nikas Safronovi tööd, kes on mingis mõttes Venemaa Hirst?

Ta on kunstimafiooso. Safronov on teinud poliitikute ja oligarhide portreesid. Ta on väga rikas ja väga küüniline, kuid ta on ka kena inimene ning need portreed olen saanud sünnipäevakingiks. See on tema halva poole kompensatsioon. Tõtt-öelda mu naine vihkab teda. Need pildid on põhjustanud ainult koduseid lahkarvamusi. 

Mida arvate Baltimaade nüüdiskunstist? 

Siin on esindatud kõikvõimalikud stiilid, esitusviisid. Kunsti kvaliteet on väga hea, sest teil on veel alles vanamoodne kunstiharidus, vähemalt mingil viisil. Usun, et uus lääne installatsioon ja videokunst vajavad vabrikutootmist kuid teie kunstnikud on eneseteadlikud ja kasutavad oma mõistust tehniliste nippide asemel. Teoreetilises plaanis ei erine nad vene kunstnikest väga palju: paljud kasutavad nõukogude sümboolikat ja minevikku iroonilisel  viisil, teised kopeerivad lääne kunsti nii hästi, kui nad just oskavad.

Küsinud Gabriella Uhl

Tõlkinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming