Muuseum kui intellektuaalselt atraktiivne keskkond

Reet Varblane

Intervjuu Tartu Kunstimuuseumi direktori Rael Arteliga 1. aprillil hakkas Tartu kunstimuuseumis tööle uus direktor, senini tuntud nüüdiskunsti kuraatorina, nüüdiskunsti festivali „Art ist kuku nu ut” üks eestvedajaid, projektiruumide korraldaja Rael Artel.

Sinu esimene näitus Tartu kunstimuuseumi direktorina on Marge Monko isikunäitus „Kuidas kanda punast?”. Miks just Marge Monko projekt?

Minu kureeritud programm hakkab tegelikult peale 2014. aasta jaanuaris, selle aasta näituseplaan pärandati mulle n-ö auguga. Kuna ma olen Henkeli auhinna Baltimaade koordinaator – selle tutvustaja ja promootor meie regioonis – ning osalesin žürii töös, kus valiti välja auhinna võitnud Marge Monko, siis tundus loogiline kunstnikku lõpuni toetada. Tema looming on silmapaistev, väärib kindlasti publikule tutvustamist. Nii sündis see väljapanek mitmete kokkusattumiste tulemusena ja mul on väga hea meel, et saime talle pakkuda ta karjääri esimese muuseuminäituse.

Sa ei tulnud Tartu kunstimuuseumisse kuraatoriks, vaid selle juhiks. Kuidas määratled nüüdisaegset kunstimuuseumi? Milline see peaks olema?

Iga muuseumi südameks on selle kogu ja peamine suhtlusvahend näituseprogramm. Muuseum on avatud, sisulistele väärtustele orienteeritud ja külalislahke institutsioon, mis on dialoogis nii professionaalidega kui ka laiema kultuurikontekstiga. See peaks olema intellektuaalselt atraktiivne keskkond, kus toimub professionaalsel tasemel töö kollektsiooniga ning leiavad aset väljapaistvad, hästi positsioneeritud, kureeritud ja vahendatud näitused. Kindlasti peaks see olema meie kaasaegse avalikkuse kriitiline looja, mõtestaja ja jäädvustaja, rääkima kaasa teemadel, mida oluliseks peab.

Samas tahan vastata sellele küsimusele hoopis, et ma ei tea, milline peab olema tänapäevane kunstimuuseum, sest see tuleb katse ja eksituse meetodil alles leiutada … Valmis lahendusi pole, peab proovima, mis toimib.

Igas muuseumis, ka kunstimuuseumis käsitletakse nii oma valdkonna ajalugu kui ka praegust aega. Kuidas see peaks väljenduma muuseumi tegevuses? Milline on ideaalne ajaloo ja tänapäeva vahekord? Näiteks näituseprogrammis?

Ma ei oska seda muidugi kuidagi protsentuaalselt öelda, eks see kujuneb välja tegevuse käigus. Tuleb leida mingi mõistlik tasakaal pärandi ja uue kunstiproduktsiooni kommunikeerimise vahel. Või ideaalis isegi dialoog. Möödunut tuleb ikka mõtestada oma kaasaja kontekstist lähtuvalt ja tänapäeva meetoditega, mitte reprodutseerida varasemaid, juba väljakujunenud arvamusi ja suhtumisi. Muuseum peab tootma oma tegevuse kaudu uut teadmist ja kogemust, ei tohi muutuda mugavaks ja jääda kinni meeldivasse-tuttavasse rutiini.

Kas Tartu kunstimuuseumi tuleb teistmoodi identifitseerida kui Tallinna ehk siis Eesti Kunstimuuseumi?

Loomulikult. Kõik on ju erinev: kogud, mahud, ajalugu, tegevus, kontekst. See on hoopis teine asutus ja teises situatsioonis, neid ei tohi kindlasti üheks asjaks pidada.

EKM on Eesti kontekstis kunstimuuseumi standardi looja, normide ja arusaamade kujundaja ning ekspertiisikeskus number üks. Kui öelda kunstimuuseum, siis mõeldakse kohe Kumu: suur ja moodne hoone tänapäevaste võimalustega ja massipublikule suunatud tegevusega. Meie olukord on teine, töötan selle nimel, et leiutada koos oma kolleegidega TKMile selgelt eristuv nägu. Küsimus pole ju selles, et oleks lihtsalt teistsugune, küsimus on, milline. Ma ei oska praegu ühest vastust anda, see kujuneb tegevuse käigus. Institutsiooni identiteet ei ole produkt, see on protsess.

Meie jutuajamises rõhutasid mitmel korral, et muuseumi kese on kollektsioon ja selle eripära. Aga kollektsiooni nägu muutub ajas, Tartu kunstimuuseumi juures on seda väga hästi näha. Loodi see ju Pallase kooli ja ühingu poolt kui tollane nüüdiskunsti muuseum ja muuseumi kogu esimesed tööd olid tollaste noorte ja edukate kunstnike annetused. Nõukogude aja kestel oli Tartu kunstimuuseumil sümboolne kohustus koguda eelkõige Tartu kunstnike loomingut, kuigi mitte ainult, Viimastel aastatel, kui muuseumi oma ostukomisjon otsustab, mida osta, on omandatud üsna palju nooremate, radikaalsemate kunstnike teoseid. Mida tähendab sulle kogust, selle iseloomust lähtumine?

Tartu kunstimuuseumi põhimääruses on kirjas, et see on asutatud „Eesti kaasaegse kunsti kogumiseks”. Riigiasutuse juhina olen kohustatud järgima seadust ning kunstiprofessionaalina tahan austada institutsioonile aluse pannud kunstnike soovi ja tegevuse eesmärki. Usun, et see soov on generatsioonideülene, s.t peame ka täna keskenduma eelkõige Eesti kaasaegse kunsti kogumisele. Mis puudutab tööd kollektsiooniga ja sellest lähtumist, siis pean silmas ikka nende põhjal näituste koostamist ja nende varal ajast ja ajaloost, aga kindlasti ka tänapäevast ja võimalikest tulevikustsenaariumidest rääkimist.

Kuivõrd peaks praeguses kontekstis mõtlema Tartu ja Lõuna-Eesti kunstnike peale?

Kohalik kunstnikkond on loomulikult oluline, kuid sellega ei peaks muuseumi fookus piirduma. Kuidas üldse määratleda mingi linna kunsti ja selle kunstnikke: kas seal sündimise, õppimise või töötamise järgi? Tänapäeval õpitakse mitmete maade kunstikoolides, elukohtki oleneb järjest enam sellest, kus tööd saab jne. Maailm on lahti, ei saa muuseumgi lubada endale kapseldumist ja klammerdumist kitsalt kohalikku. Ainult Tartu kunsti kaudu (mida see siis ka ei tähenda) muuseumi defineerimine on ohtlik ka seetõttu, et pole kindel, kui kaua ja mis kvaliteedis jätkub Tartus kunstihariduse andmine. Linnas, kus ei anta laiapõhjalist ja ajaga kaasas käivat kunstiharidust, sureb ühel hetkel välja kogu professionaalne kunstielu. Pärnu on siinkohal hoiatav näide: Academia Non Grata sulgemisega kadus sealt ka kunstielu.

Kuigi TKM asub metropolidest kaugel, ei tähenda see, et ta peaks olema oma mõtteviisilt ja tegevuslaadilt kuidagi provintslik. Mind huvitab hoopis, mida tähendab kunstiproduktsioon keskustest eemal, geograafilisel äärealal. Milline kunstikultuur on seal üldse võimalik? Ma arvan, et pole kuigi produktiivne mõelda Tartust kui millestki äärmiselt unikaalsest ja eraldiseisvast, sest see mõtteviis toodab isolatsiooni. Pigem tuleb otsida ja kaardistada paralleele teiste samalaadsete paikadega. Euroopa on täis väikesi ja pealinnast eemal asuvaid kunstimuuseume ning kõigis neis seistakse silmitsi samade probleemidega. Kuidas ennast positsioneerida? Kuidas suhtuda kohalikku, kuidas rääkida globaalsest? Kuidas hakkama saada väljaspool tõmbekeskusi? Kuidas suhelda kogukonnaga? Need küsimused on aktuaalsed ka täna Tartus.

Kui mõelda Tartu ülikooli peale, siis ülikool on ennast rahvusvaheliselt tõestanud. Kuivõrd oled muuseumi tulevase programmi puhul rahvusvahelise tasandi peale mõelnud?

Olen TKMist mõelnud ainult kui rahvusvaheliselt tegutsevast kunstiinstitutsioonist, vaid Eestiga piirduda pole mul plaanis olnudki. Elame ju avatud maailmas, kunst on kommunikatsioon ja keel, mida räägitakse kõikjal. Kui tahame selles keeles ehk kunstis kaasa rääkida, on rahvusvaheline programm vältimatu.

Kuivõrd on see meie kitsastes tingimustes võimalik? Tartu kunstimuuseumi põhirahastaja on riik, kultuuriministeerium. Kuivõrd reaalne on saada lisatoetust rahvusvahelistest, Euroopa fondidest?

Absoluutselt kõik on võimalik. TKMi eelarve on küll väga pingeline ja olud äärmiselt kitsad, kuid ma ei taha hakata sellest mõtlema kui ületamatust puudusest, mis halvaks täielikult mõtlemis- ja tegutsemisvõime. Rahapuudus on hea ettekääne asju mitte teha, aga ma soovi sellesse nii suhtuda. Vastupidi, annan endale aru, et kunstiväljal on TKMil kasutada EKMi järel suuruselt teised ressursid vabariigis. Inimesed on kindla kuupalgaga tööl, neil on haigekassakaart, telefon laual ja tuba köetud – see on piisav platvorm, millelt edasi töötada ja leida koostööpartnereid ja lisarahastust. Loomulikult ei saa ühtegi Eesti kunstiinstitutsiooni võrrelda Skandinaavia või Šveitsi rikaste muuseumidega, loomulikult tuleb nuputada, kuidas projekte teostada, aga samamoodi tuleb seda teha ükskõik millises teises Ida-Euroopa kunstimuuseumis.

Eesti kunstimuuseumis on viimaste aastate jooksul tugevasti korraldatud ümber kogu struktuur, kui mõelda eelkõige avalike suhete, turunduse jne peale. Tartu kunstimuuseumis on kiivalt säilitatud vana struktuur: direktor, teadusdirektor, teadussekretär, peavarahoidja ja kogude hoidjad jne. Kas jätkad samaviisi või oled mõelnud ka struktuurimuutuste peale?

Mingeid struktuurimuudatusi tuleb kindlasti teha, sest muuseum ei tööta sellises mahus, nagu võiks ja peaks. Näiteks peaks töösse kaasama ajakohasel tasemel töötavaid näituste kuraatoreid, rohkem panustama haridusprogrammidesse.

Kas see tähendab projektipõhiseid väliskuraatoreid või kuraatori ametikohti?

Ma ei oska seda praegu nii detailselt kirjeldada, valik on ilmselt vajaduspõhine. Kindlasti soovin kutsuda väliskuraatoreid, kes rahvusvahelikustaksid nii muuseumi sisekliimat kui ka Tartu kunstielu. Meil võiks igal aastal olla majas kaks-kolm kuraatorit, kes töötavad mõne projekti kallal kolm kuud või pool aastat, tulemusena korraldavad aga mõne ürituse või näituse. Värsket mõtlemist on siinsesse konteksti väga vaja. Millal täpselt ja kuidas see toimuma hakkab, ei oska praegu konkreetselt öelda.

Siiani on ju Tartu kunstimuuseumi töötajad kureerinud ise näitusi, kuid teinud seda oma põhitöö kõrvalt. Praegu on iga kunstiliigi peal oma koguhoidja. Kas see süsteem jääb kehtima?

Arvan, et kogude osas õigustab praegune süsteem ennast igati, pole vaja seda lõhkuda. Aga eks ikka mõtleme, kuidas parem oleks: ühendame nt joonistuste ja graafika kogu, mida hakkab haldama üks koguhoidja. Kogud on väga spetsiifiline valdkond: lihtsalt reformimise pärast pole mõtet ju ühendada nt maali ja skulptuuri, sest neil pole füüsiliselt midagi ühist. Koguhoidjad peavad valdama meediumi eripära, see eeldab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Radikaalsed muutused kogude osas tekitaksid pigem segadust kui tooksid kasu.

Eks muuseumi, ka kunstimuuseumi kogusid ole mitmeti moodustatud: aluseks võib olla ka ajastu, selle eripära jne. Kui palju oled mõelnud kunstihariduse peale? Tartu muuseumis on kunstiharidus küll ühe inimese käes, tema panust ei saagi võrrelda Kumu osakonna ja giididega, kuid väljapoole on see töö paistnud igati aktiivsena.

Haridustegevus on väga oluline ja vastutusrikas osa muuseumi tööst – praegused lapsed on ju homne muuseumipublik. Hariduskeskus on teinud head tööd, kuid vajab ka kindlasti edasiarendamist. Praegu on programmidega kaetud peamiselt nooremad kooliõpilased ja rõhk on käelisel tegevusel. Selle kõrval tuleb aga mõelda, kuidas saada muuseumi rohkem üliõpilasi ja erinevaid publikugruppe ning, mis kõige tähtsam, rääkida kunstist kui intellektuaalsest praktikast ja õpetada vaatajat seda mõistma ja sellega suhestuma. Keskkoolis on kõik õppinud kunstiajalugu, kuid suurel määral jääbki inimese visuaalne kirjaoskus sinna keskkooliklassi. Ideaalis peaks see ülikoolis edasi minema. Miks ei võiks olla kunstimuuseum koht, kus kunstialaste teadmiste saamine lihtsalt teistsuguses formaadis jätkub?

Millist koostööd näed sa ülikooli ja eelkõige ajaloo ja arheoloogia instituudi kunstiajaloo osakonnaga?

TKM on endiselt praktikabaasiks TÜ üliõpilastele, meie töös saab osaleda ka vabatahtlikuna. Olen päris palju kunstiajaloo osakonnaga suhelnud ja ehk teeme tulevikus midagi koos ka. Praegu konkreetset koostööprojekti välja reklaamida pole.

Näituseprogramm ja sellega kaasnev on ju muuseumitöö valdkond, mis kõige rohkem väljapoole paistab ja külastajat kõnetab. Kas 2014. aasta programm on paigas? Kuivõrd on sinna jäänud need projektid, mis on juba varem töösse võetud? Uurimuslikke näitusi ei valmista vaid aastaga ette.

2014. aasta programm on paika loksumas. Midagi varasemast seal pole, uurimuslikke projekte käivitame praegu.

Kuna Tartu kunstimuuseumi on kimbutanud pikka aega ruuminappus, siis on viimase kümne aasta jooksul (kui mitte kauemgi) loobutud oma kogul põhinevast pikaajalisest ekspositsioonist ja korraldatud ekskursse kunstiajalukku. Kas jätkate sama printsiipi?

Mitte päris. Töötame püsiekspositsiooni ideega. Midagi väga konkreetset praegu selle kohta öelda ei saa, sest tööprotsess on eksperimentaalne ja käib.

Kas sina oled uue ekspositsiooni kuraator?

Teeme seda kolleegidega kõik koos. Muuseumi kogus on 25 000 teost, ma olen muuseumis töötanud vaid neli kuud ja loomulikult pole mul täielikku ülevaadet kogudest. Arutleme selle üle, milline peaks olema XXI sajandi püsiekspositsioon, keda kõnetama, millise retoorikaga, kuidas välja nägema. Hoiatan lugejaid, et nende ettekujutus püsiekspositsioonist ja see, mida me teeme, võib, aga ei pruugi üldse kokku langeda. See on eksperimentaalne situatsioon ja tulemust ei oska praegu prognoosida.

Kui nüüd pisut avada vahelduvate näituste programmi. Kas midagi on kindlalt paigas?

Alustame suurt arhiiviprojekti tööpealkirjaga „Tartu 88”, mis on kasvanud välja vajadusest koguda kokku kunstielu dokumentatsioon Tartus, aga vahest ka laiemalt väljaspool Tallinna 1988. aastast peale. Tallinnas on seda tööd teinud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja ka EKM, Tartus selline arhiiv puudub. Kui eelmisel aastal tegin Kumusse näitust „Plahvatus Pärnus”, siis ilmnes selle koostamisel, kuivõrd pihustunud on 1990ndatel ja 2000. aastate alguse kunsti, kunstnike, kunstielu kohta käiv materjal: midagi on kellegi kodus, palju on kadunud või jäänud dokumenteerimata, inimesed ja meediumid on vahetunud. Kunstielu puudutava dokumentatsiooni kogumine ja arhiveerimine on ju muuseumi põhiülesanne, selle protsessiga paralleelselt toimuvad ka näitused.

Järgmise aasta näituste põhimaht on paigas, täpsed kuupäevad veel mitte. Olen paljude rahvusvaheliste kolleegidega arutanud, kui pikalt peaks muuseumi programmi ette tegema, paljud on plaanid teinud 2016. aastani, kõik on kindel ja selge. Tööle asudes oli mulgi palju mõtteid, tahtsin kiiresti programmi kokku panna, aga siis sain aru, et selline strateegia ei toimi. Kõigepealt pidin tutvuma ressurssidega –

inimeste, ruumide, eelarve, võimaluste, partneritega, ja alles praegu saan programmile rohkem mõelda. Ma olen ju ise kaasaegse kunsti kuraator ja tean, kui kiiresti ja efektiivselt on võimalik töötada, kui seda tõsiselt teha. See, kui praegu otsustada, mida 2016. aasta sügisel näidata, ei garanteeri tegelikult midagi peale turvatunde.

Kuidas on praegune suhe kultuuriministeeriumiga?

Töine ja konstruktiivne.

Milline on Tartu kunstimuuseumi ruumide tulevik? Linnaraamatukoguga ühishoone arhitektuurikonkurss viidi läbi, tulemused saadi kirja, aga ehitamiseks ei lähe.

Ruumidega tuleb tõsiselt tegeleda, sest kogu hoiutingimused ei ole isegi mitte eelmisest, vaid lausa üle-eelmisest sajandist. See on oht tervele kunstikogule. Praegu olen pigem kaardistanud olukorda, sest kiireid ja lihtsaid variante ei ole.

Kas oled optimistlik või pessimistlik?

Olen täiesti optimistlik. Kuigi kogude olukord on alarmeeriv, ei ole üldpilt üldse halb. Mõned kolleegid on mu mõtetega hästi kaasa tulnud, mõned on skeptilisemad. Kuid seda ekspertiisi, mis muuseumi aastakümnetega on kogunenud, ei tohi raisku lasta. Muuseumi kauaaegne graafikakogu hoidja Ene Asu-Õunas läheb aasta lõpus pensionile ja me tõesti nuputame, kuidas talletada kõik need teadmised, mis tema pähe on kogunenud, ja kuidas järgmine koguhoidja neid kasutada saaks.

Üldiselt midagi lahendamatut pole, kuid palju sõltub nii minu kolleegide kui ka kogukonna ideedest ja koostöövalmidusest. Kõik on võimalik ja proovima kindlasti peab.

Mida oled nelja kuu jooksul ise muuseumis õppinud?

Uut infot on muidugi hästi palju, nii seaduste, määruste, eelarvestamise kui ka muuseumi enda kogude ja tegevuse kohta. Tulen ju ikkagi kaasaegse kunsti kureerimise valdkonnast, kõik muuseumitööd puudutav on uus ja huvitav. Ootan põnevusega, millal saan osaleda graafika- ja joonistuskogu üleandmisel uuele hoidjale; tahan näha, mis kogudes ikkagi täpselt on.

Küsinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming