Muuseum kui modernistlik rituaal

Dorothea von Hantelmann: „On aeg aktsepteerida, et kunst ja kultuur on turumajandusest lahutamatud.“

Rebeka Põldsam

Dorothea von Hantelmann on kunstikuraator ning kunstimuuseumide ja näituste ajaloo uurija, üks peamisi kaasaegse kunsti sündmuse „Documenta“ mõtestajaid. Hantelmann külastas Tallinna EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse koostöös korraldatud avalike loengute raames. Siinne vestlus põhineb valitud lõikudel Hantelmanni loengule „Miks on näitustest saanud moodne rituaal (ning mida ütlevad näitused meie ühiskonna kohta)“ järgnenud seminarilt. Seminaril tutvustas külaline oma uurimistööd, kus on kirjeldatud, kuidas näitus kui fenomen tekkis XVI sajandi lõpul, kuidas muuseumide ja näituste tähendus ja eesmärk pidevalt koos ühiskonnaga muutuvad ning kuivõrd oluline on kriitilise mõtte edasiviimiseks teadvustada, et kunst ja raha on lahutamatult seotud.

Elame digiajastul, kus kontseptsioonid tabavad inimest andmetsunamina iga päev. Internet toob terve maailma justkui käeulatusse, ühtlasi muutub aga absoluutselt kõik virtuaalseks, omamoodi turvaliselt kaugeks ja tasapinnaliseks. Kuidas mõjutab internet muuseumi tähendust ja eesmärki?

Dorothea von Hantelmann: Mul ei ole sellele küsimusele veel selget vastust, aga olen võtnud kasutusele termini Vereinzeitlichung kirjeldamaks rituaali, mille abil saab füüsiliselt mõistetavaks näiteks uus abstraktne kontseptsioon, mida kollektiivses ja individuaalses teadvuses varem ei ole olnud. Muuseumid on kohad, kus modernistlikule ühiskonnale omased abstraktsemad kategooriad, nagu usk asjade paremuse poole liikumisse, on tehtud kombatavaks. Sealjuures on oluline, et muuseumis käitutakse teistmoodi kui mujal avalikus ruumis.

Muuseumide ekspositsiooni teoste kättesaadavus internetis muudab kindlasti muuseumi rolli ja funktsiooni. Enam ei pea tingimata Madridi sõitma, et näha Velázqueze maali „Las Meninas“ (1656). Sellest hoolimata tahetakse siiski Madridi Prado muuseumisse minna. Ei tea, miks? See küsimus panebki mõtlema, et mitte ainult vaataja, vaid ka muuseum peab oma rolli üle tõsiselt järele mõtlema.

Kui olete ise Prados käinud, siis teate, kui eriline kogemus on Velázqueze „Las Meninase“ ekspositsioon: hispaania perekonnad võivad selle ees veeta tunde, laskmata ennast segada turistide voolust. Nende maalivaatamise traditsioon on väga eripärane. Hispaania vanaemad ei vii lapselapsi kaasaegse kunsti näitusele, aga Velázqueze maali vaatamine on omaette rituaal, mida näiteks Berliinis ei kohta. Seda kogemust ei saa ei selfie’ga ega kuidagi teisiti internetis edasi anda. See on hea näide, kuivõrd oluline on muuseumi puhul füüsiline kohalolek.

Muuseum kui kontseptsioon kannab tugevat sümboolset tähendust, mistõttu tundub muuseum raskepärane ja omamoodi isegi justkui väljasurnud. Aga sellestki on palju võita! Praegust arusaama muuseumist kannab XIX sajandi veendumus, et avalikult eksponeeritav kultuuripärand defineerib ühiskonna kultuurilise keskme. Sümboolse võimu üle mõtlemine on midagi, mille muuseum on viimase mõnesaja aastaga saavutanud, kuid mis ühelgi online-näitusel veel õnnestunud pole.

Kaua aega käsitleti kunstitegemist kui kontseptuaalset tööd millegi maagilisena, siis sai sellest vaimselt kurnava semiokapitalismi osa ning nüüd elame idufirmade majanduses, kus immateriaalsete ideedega töötamine on igapäevane asi. Olete oma artiklites nimetanud enesestmõistetavana küsimusi, mida kunstitegijad peaksid endale esmajoones esitama. Ikka need vanad head „mis on näitus?“, „mis meedium see selline on?“, „milline on selle kontekst muutuvas maailmas?“. Te ei kujuta intellektuaalset tööd kui erilise valu või võluga tegevust, vaid tavalise kontekstiloomisena. Mulle mõjub teie kaine suhtumine loometöösse omamoodi uudsena.

Kunst on nagu usk ja 99% inimestest, keda ma kunstivallas olen kohanud, on kunsti uskujad. Loomulikult on kunstnikke, kelle looming on mind väga sügavalt mõjutanud, ent ma lihtsalt ei usu enam kunsti nagu varem. Mu tähelepanu on nihkunud kunstiajaloolt ja kunstikriitikalt antropoloogia ja sotsioloogia peale, mis on avanud uusi huvitavaid perspektiive. Kunstnikud on ühiskonnas tähtsad tegelased. Minu uskmatus ei ole mõeldud halvustavalt, mul on kunstiga lihtsalt nüüd teatav distants.

Kindlasti kahandab minu usku ka kunstimaailma peaaegu neurootiline kinnisidee teha kapitalismikriitikat, sest kriitikast hoolimata koondub kunstimaailm kunstituru ja -kriitika ümber. Möödunud aasta Veneetsia kunstibiennaalil avanes täiesti totter vaatepilt, kui Giardini keskel loeti Marxi, teisel pool väravaid seisid aga oligarhide jahtlaevad. Kõik teavad, et Veneetsia biennaal on kunstimaailma rahakesksuse musternäide.

Kunsti ja majanduse suhet aitavad paremini mõista XVI sajandil esimese muusemi teooria kirjutanud Samuel Kiekebergi ja pankurite perest pärit Hans Jakob Fuggeri tegevus. Kiekeberg oli flaami arst ja humanist, kes hoidis Müncheni hertsogi kunstikogu ja kuriositeetide kambrit. Kiekebergi ülesanne oli kogu struktureerimine, kogu sai endale ka oma maja. Fugger oli käinud XVI sajandi parimates ülikoolides ning omandanud parima hariduse. Fuggerid otsustasid, et kuna Hans Jakob äri ajada ei oska, võiks ta töötada Mün­cheni hertsogi kunstikogu juures koos Kiekebergiga. Nii sündiski üks esimesi muuseume, Müncheni kunstituba kahe sõbra, humanismi ja rahanduse koostöös. Fuggeri panus muuseumisse oli tema tohutu suur mitmete valdkondade tipptegijate kontaktvõrgustik. Neid teadmisi on tarvis nii panganduses kui ka kunstiteostega ringikäimisel.

Muuseumist sai modernistlik rituaal, sest see kasvas modernistlike, sekulaarsete ja turupõhiste väärtuste vaimus. Esimesed muuseumid tekkisid koos Euroopa tarbimiskultuuri tärkamisega, tarbimisest sai subjektiloome üks osa. Kuna kunst on turust lahutamatu, püütakse end pidevalt turust distantseerida tõestamaks, et kunst on midagi enamat kui turukaup. Seepärast on ka Theodor Adorno filosoofia jätkuvalt väga edukas. Igasugune kriitiline mõtlemine tuleneb Frankfurdi koolkonnast: nende ideede alus on arusaam, et kuna objektipõhine visuaalkunst on süsteemi osa, tuleb teha nägu, nagu see ei oleks süsteemi osa. See on moonutatud mõtteviis, sest kunst on alati rahaga seotud, turust ei ole tegelikult mingit pääsu.

Kui suudaksime kunsti ja raha suhtes kokku leppida, saaks Adorno lõpuks aknast välja visata. Adorno vaimus pole sugugi lihtne tunnistada, et turumajandusest pole pääsu, kuigi teame kindlalt juba 1960ndate näitel, et see nii on. Siis tegutses viimane kunstnike põlvkond, kes püüdis rahavabalt töötada, aga nad põrusid ning tunnistavad nüüd, et see oli totter mõte. Kui tahad elada sellest, mida teed, kui sa just pole Adrian Piper või keegi, kes teeb kunsti vaid pühapäeviti, et hoida end n-ö puhtana (aga isegi Piper müüb oma töid galeriides), siis tuleb tunnistada, et kunsti tohutu võim on lahutamatult seotud turumajandusega.

Näituste algusaegadel levis karikatuure külastajatest, kes põlvitasid kunstiteoste ees, aga ka asiseid juhiseid, kuidas näitustel käituda. Mis on teie meelest kõige olulisem teema praeguses näitusekultuuris?

Tänapäeva muuseum on jätkuvalt väga reguleeritud ruum. Sellegipoolest pole näitusel probleem enam külastajas. Väga suur viga on alahinnata külastajat. Kommunikatsioon ei pea tähendama hirmsaid seinatekste. Kui ma oleksin kunstnik, ei lubaks ma oma teoste kõrvale panna selliseid tekste, kus on kasutatud pseudoakadeemilist teooriakeelt. Kui mul palutakse „ennast kriitiliselt mõtestada“, keeran ümber ja sammun minema.

Küsimus on, kuidas saada hakkama praeguste struktuuridega ehk massipublikuga, kõrgetasemelise kommunikatsiooniga. Muuseumid alustasid eelmodernsete aristokraatide klubidena inimestele, kes ei pidanud töötama, kellel oli aega pühenduda salongi­kultuurile. Salongikultuur asendati kodanikuühiskonna paradigmaga, kus töö ja kultuuriväli olid üheks sulanud: publiku moodustavad tööinimesed, kellel on ka ligipääs kultuurile. Kuna nad töötavad kogu päeva, siis ei ole neil mahti aeganõudvate salongivestluste jaoks.

Võib öelda, et muuseumi idee on kandnud pikalt eesmärki avada ligipääs kultuurile järjest kasvavale hulgale ühiskonnast. Selles saab aga ainult ebaõnnestuda, sest ei saa kõigile meeldida ja panna ühtlasi näitused ka konkureerima akadeemilise maailma peenekoelise mõttega. Ometigi on see keeruline ja huvitav küsimuste jada, mida uurida ja lahendada.