Muuseum versus galerii?

Mariann Raisma

XXI sajandi algul tuleb üldiselt täheldada muuseumi ja galerii lähenemist, seda nii väärtuste kui tegevuse tasandil. Seda ka Eesti kultuuriväljal. Kunstimuuseumide arengus on märgata aga kahte suundumust.
Üks on konservatiivne: pöördutakse tagasi traditsioonide, objektikesksuse, koolkondlikkuse, pildilisuse, ajalooliselt hierarhiliste kunstiliikide (maal, skulptuur, graafika, tarbekunst) integreerituse juurde. Tegemist on heas mõttes püsiväärtusi esitlevate pühamutega. Sellist tendentsi näeb näiteks Mandri-Euroopa viimastel aastatel avatud suurte muuseumide püsi- ja ka ajutiste näituste puhul.
Teine suundumus väljendub pidevas eksperimenteerimises ja uue otsingus ning jätkab 1970. ja 1980. aastate mõtteviisi, on seotud kunstimuuseumide buumi ning ideoloogiliste muudatustega eelmise sajandi lõpus. See suundumus tähendab kõige avaramas mõttes pärandi tõlgendamise avardumist, uute lähenemiste soosimist kunstiajaloo mõtestamisel, pärandi ja praeguse aja integreerimist, nüüdiskunsti sissetoomist klassikaekspositsiooni ning kunstiloome ja kunsti säilitamisega seotud protsesside esiletoomist (sh protsesside eksponeerimist). Uued kunstilähenemised on sageli inspireeritud ajaloomuuseumist: oluline on kontekst, sotsiaalsed muutused jms. Esemekesksuse asemele on tulnud teemakesksus: objekt on pigem teema avamise vahend. Sageli on rõhuasetus liikunud neutraalselt loolt probleemile.
Muuseumist on saanud nii-öelda hariduskeskus, seda ka viimasel kümnel aastal Eestis. Viimase kolmekümne aasta Euroopa muuseumide põhimõtteline muudatus (USAs juhtus see palju varem) on selgelt defineerinud muuseumi olemuse: külastajakeskne asutus, kus prioriteet on vahendamine, mitte säilitamine. Oluliseks on saanud huvi- ja sidusgruppide kaasamine nii näitusetegemise protsessi kui ka näituse ajal. Kui palju on seda ka praktikas rakendatud, on eraldi küsimus. Galerii ülesanne ei ole olla esmajärjekorras haridusasutus, kuid sageli näeme ka galeriide seda laadi ambitsiooni. Selleski mõttes on muuseum ja galerii muutumas järjest sarnasemaks.
Pärandi ning sellega seotud info kogumine ning säilitamine jääb kindlasti muuseumi üheks põhiülesandeks, galerii prioriteedid on mujal. Pärandi interpreteerimine ja vahendamine kõikvõimalike meediumide kaudu ongi praeguse muuseumi üks tähtsamaid ülesandeid. Muuseumi puhul saab kõnelda kogust (fond, avafond), püsiekspositsioonist ja ajutistest näitustest, galeriide puhul enamasti siiski vaid ajutistest näitustest, kus eksponeeritakse valdavalt nüüdiskunsti. Galerii on loomult dünaamiline, muutustele aldis, olulisel kohal on galeristi nägu, valitseb suurem subjektiivsus. Galeriis haritakse publikut peamiselt nüüdiskunsti vallas. Aga järjest enam näeb galeriides ka museoloogilisi, klassikanäitusi. Ja vastupidi: muuseumides saab vaadata kunsti värskemaid ideid.
Tegelikult pole muuseumid praegu mitte ainult galeriide, vaid ka teiste mäluasutute ning meelelahutus- ja vaba aja asutuste moodi. Praegune aeg soosib piiride nihutamist, vajadus edukalt püsima jääda eeldab ka muutusi. Ideid leitakse muuseumis galerii toimimispõhimõtetest, aga ka vastupidi. Ega ilmaasjata nimetata inglise kultuuriruumis kunstimuuseumi galeriiks, mitte muuseumiks.