Muuseumide likvideerimise seadus

Olavi Pesti

Eestis valitseva režiimi üks silmapaistvamaid saavutusi on meie riigi tsentraliseerimine, n-ö linnriigistamine. Käib järjekindel ja visa maakondade kui haldusüksuste ja kohaliku identiteedi kandjate nõrgestamine. Samal ajal säilitatakse iga hinna eest mõnel juhul lausa naeruväärseid vallakesi, sest nendega on mõnus oma poliitilisi mänge mängida. Selle protsessi loogiline osa on maakonnamuuseumide likvideerimine. Pole tähtis, et need on asutused, mida enam kui poolsajandi jooksul on visalt arendatud, asutused, millel on olnud väga oluline osa kohaliku vaimuelu kujundamisel, intellektuaalse teabe salvestamisel ja edastamisel, isegi omariikluse taastamisel. Maakonnamuuseumidest polnud lihtne lahti saada. Kõigepealt prooviti rahaga, jättes baasfinantseerimise aastateks muutmata, arvestamata inflatsiooni ja pidevat hinnatõusu. Seejärel algatati – reamuuseumitöötajaid mõistagi kaasamata – absurdne „muuseumireform”, mis pidi ühendama kohalikud mäluasutused üheks „liitmuuseumiks”. Kui see reform oli tänu mõtlemisvõimelise avalikkuse tugevale vastupanule läbi kukkunud, loodi otsekui reformi lansseerinud tollase kultuuriministri lohutuseks ERMi uus struktuuriüksus – omakultuuride osakond (OKO). Selle kummalise nimega asutuse ülesandeks on maakonnamuuseumide töö juhendamine ja koordineerimine, varjatud mõte selles, et just nende muuseumide töötajad on kuidagi saamatud ja rumalavõitu ning vajavad erilist ettehoolet ja järelevalvet.

Kahtlemata on ühest kultuuriministeeriumi ametnikust kõigi Eesti muuseumide haldamiseks ja nõustamiseks vähe. Seetõttu tehti mitmelt poolt ettepanekuid luua OKO asemel ministeeriumisse tagasihoidlik muuseumide osakond – on ju eri tasandite muuseumide probleemid paljuski kattuvad. Mõtet pooldas ka mõni kultuuriametnik, kuid ellu viia seda ei saanud: rahandusministeerium ei lubavat põhimõtteliselt (!) ministeeriumi struktuuri muuta. Nii peavadki OKO neli töötajat – kenad inimesed kõik – endale kitsamas vallas tegevust otsima, mis kahjuks jääb muuseumide põhitööst ja -probleemidest enamasti üsna kaugele. Hiljuti liikus asi küll veidi mõistlikkuse poole: üks OKO töötaja viidi üle kultuuriministeeriumisse muuseumide ühisprobleeme lahendama.

Maakonnamuuseumide diskrediteerimiseks kasutatakse ka üsna alatuid võtteid. Ilmekas näide on Viljandi muuseumi Hüpassaare filiaalis tehtud renoveerimistööde auditi (kinnitamata!) projekti ajakirjandusse lekitamine, kusjuures „unustati”, et tööde põhitellija oli hoopis Riigi Kinnisvara AS – veel üks bürokratiseerimise ja tsentraliseerimise instrument.

Nüüd võeti ette otsustav rünnak – uue muuseumiseaduse kehtestamine. Ja, nagu ikka, „meie reformide puhul hakkab [—] silma regulaarne hoolimatus nende suhtes, keda mingis valdkonnas kavandatavad muutused kõige enam ja otseselt puudutavad – inimeste suhtes. Kõik kardinaalsed muudatused võetakse ette ülaltpoolt allapoole ja tavaliselt reageerivad reformitavad neile valulisel” (õigusteadlane Jüri Saar, Postimees 4. II ).

Järgnevalt mõned mõtted kultuuriministeeriumi ametnike koostatud seaduseprojekti ja selle lisadokumentide põhiteemade kohta.

Maakonnamuuseumidele uues seaduses kohta ei ole, need tuleb muuta sihtasutusteks, „kultuuriettevõteteks”, s.t kommertsasutusteks, mille esmane ülesanne on rahva lõbustamine ja rahateenimine. Siinkohal meenub eesti vaimuelu grand old man’i Ülo Vooglaiu suust kunagi kuuldu: „Maailmas on kolm asja, mida ei saa osta ega müüa: loodus, tervis ja kultuur”. Juba „müüakse” kaht esimestki, mis siis viimasest rääkida – see on ju tegelikult hoopis „loomemajandus” (üks absurdsemaid sõnavärde, mida olen kuulnud). Muuseumide kommertsialiseerimise eeliste esiletoomisel on eelnõuprojekti seletuskiri kõrgdemagoogiline: „Võrreldes riigi- ja munitsipaalmuuseumiga on eramuuseumil laiemad majandustegevuse võimalused, mis annab eeldatavalt ka paremad tingimused kogu hoidmiseks ja eksponeerimiseks. Suurema tulu teenimine on muuseumile ja selle arengule kasulik, kuna annab võimaluse ellu viia projekte, milleks muidu riigieelarvest raha ei jätku.” (Trükivead parandatud – O. P.) Milleni need „laiemad võimalused” viia võivad, näitab ilmekalt SA Virumaa Muuseumid, mis on eelkõige (suhteliselt madalalaubalistele mõeldud) teemapark ja alles seejärel natuke ka muuseum.

Kahtlemata peavad muuseumid ajaga kaasas käima, atraktiivsemaks ja interaktiivsemaks muutuma. (Kuigi Saaremaa muuseumi väga arvukate väliskülastajate hulgas on üllatavalt palju neid, kes kiidavad just selle suhteliselt konservatiivseid, autentsel museaalil põhinevaid väljapanekuid – kõikjal, nii kodus, tööl kui puhkehetkel aina vilkuvad monitorid olevat neid lihtsalt ära tüüdanud.) Kuid, nagu kirjutas ettenägelik Karin Hallas-Murula siinsamas lehes 8 aastat tagasi: „Mitte külastajate masside kokkuajamine turismi- ja kultuuritööstuse pealiskaudse maailmaga, vaid institutsionaalse identiteedi ja usaldusväärse kvaliteedi säilitamine peaksid olema ka muuseumide mantraks” (Sirp 19. XI 2004).

Samal ajal on meie arvates hädavajalik säilitada maakonnamuuseumide funktsioon lokaalsete teadus- ja ideoloogiakeskustena. Täiesti arusaamatuks jäi üliaktiivse kultuuriministri väide, et Eestis tegeleb „teadustööga” vaid üks keskmuuseum, mõnel määral veel teinegi – kõik teised tegelevat parimal juhul pelga „uurimistööga”. Milles seisneb nende vahe: kumba valdkonda kuulub näiteks töö arhiivides, arheoloogilised kaevamised, praktilised loodusuuringud, teadusartiklite kogumike (või näiteks maakondlike entsüklopeediliste koguteoste) väljaandmine? Ja miks nõuab statistikaamet muuseumidelt iga-aastast teadus- ja arendustöö aruannet? (Selles tuleb muide kokku arvutada, mitu tundi (!) aastas on iga töötaja vastavates valdkondades tegutsenud.)

Seniste maakonnamuuseumide üks oluline funktsioon oli kogu piirkonna väikemuuseumide ja koduloolaste töö juhendamine. Uue seaduse vaim seda enam vajalikuks ei pea.

Väga olulisel kohal on seaduseelnõus muuseumi kogumistöö põhimõtted. Kogud on teatavasti igasuguse tõsisema museaalse tegevuse põhialus. Olen täiesti nõus, et selles osas on tehtud nii valitsevast ideoloogiast kui ka muuseumitöötajate isikuomadustest tulenenud vigu. Ei ole igaühel hädavajalikku võimet ette näha, mis on kultuuriväärtuslik museaal ka 20 või 50 aasta pärast, või teha südant kõvaks lahkete annetajate ees, kes arvavad, et just nende pärand väärib igavest säilitamist riiklikus muuseumis. Kuid jälle kord ei apelleerita muuseumitöötajate tervele mõistusele ja arukatele kokkulepetele, vaid nähakse ette kogumistöö range kontrolli alla võtmine ja äärmuslik bürokratiseerimine. Nii näiteks tuleks iga museaali arvelevõtmiseks täita kolmeleheküljeline „Vastuvõetud asja väärtuse hindamise leht”, seda isegi nn kasutuskogusse arvamise puhul. (Muide, Kuressaare kindluses on arheoloogilistel kaevamistel kolme suvega saadud ligi 3000 leidu …) Eelnõus sisalduvad mõistlikud mõtted on „kultuuriväärtuseta asjade” kogudest väljaarvamise lihtsustamine ning iga muuseumi kogumispõhimõtete väljatöötamine ja järgimine.

Suurt tähelepanu pöörab seaduseelnõu muuseumide digitaalsele infosüsteemile (MuIS), mille põhimääruse kavand on esitatud seaduse lisana. MuISi põhieesmärgid on mõistlikud ja tulusad: museaalide arvelevõtmise ja säilitamise korra ühtlustamine, neis sisalduva teabe märksa hõlpsam kättesaadavus ning tasuta tutvustamine avalikkusele. MuIS on muuseumitöös väga suur samm edasi, kuid sedagi kammitseb ülebürokratiseerimise oht. Süsteem on selgelt liiga keeruliseks aetud, püüdes saavutada omamoodi „Suure Venna” efekti – too teab ja kontrollib absoluutselt kõike. Olen tunnetanud, et MuIS hakkab muutuma asjaks iseeneses, mis võõrandab selle kasutajad sisulisest tööst „kultuuriväärtusega asjadega”.

Miks tuleb meie riiki järjekordselt „õhemaks viilida”? Raha ei ole? Vastupidi – raha on meeletult! Millest muidu tuleb, et vaevalt jõutakse üks suurushull projekt – anakronistliku Vabadussõja võidusamba püstitamine – teoks teha, kui algatatakse uus: Eesti Rahva Muuseumi rajamine hoonesse, mille kuvand lähtub Nõukogude kaugpommituslennukite stardirajast(!). Seda olukorras, kui on olemas suurepärane projekt „Põhja konn” selle rajamiseks suure sümbolväärtusega Toomemäele, kus selle ühe olulisema vaimuhoidla saaks vajadusel logistiliselt siduda ka ERM i olemasolevate hoonetega. Pangem tähele, mõlema superrajatise läbimõtlematu ehitamise üheks põhiargumendiks on: aga me oleme seda nii kaua igatsenud ja kavandanud!

Aga eks see kõik ole üks mõttetu virin. – „Ei ole mingit põhjust arvata, et kõikjal armutu pragmaatilisusega silma paistnud Reformierakonda, kes on ulatuslikult valelike lubaduste saatel kultuurivahendeid kärpinud, huvitaks arvestataval määral eesti rahvuskultuuri säilimine ja arendamine või et see erakond mõtleks kuidagi rahvuskultuuri arendamisele kui eesmärgile iseeneses” (Valle-Sten Maiste, Sirp 13. I). Kui uue muuseumiseaduse seletuskirjas kõik muu vahest ongi õige, siis kahtlemata on ekslik selle p 5: „Seaduseelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming