Näitusesaalide ja muuseumide kunst materiaalsusväsimuse ja digitaalinfo ajastul

Raivo Kelomees

Näitus „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” Kumus kuni 30. XII. Kuraatorid Rael Artel, Hilkka Hiiop, Kati Ilves ja Eha Komissarov. Kunstisaalide sisu on muutunud. Nähtamatu, ajutise, protsessipõhise ja esemetu kunsti rohkus kunstinäitustel on mõistetav ajal, mil tugevneb vastuseis materialistlikule, tarbimiskesksele ja kommertslikule kultuurile. Kuid see on tekkinud ka kunsti enese loogika tulemusena viimase viiekümne aasta jooksul, mil üha rohkem on väärtustatud ideed ja kunstitegu traditsioonilise füüsilise kestata. Kaks küsimust Tänapäeval on materiaalsusest eemalekaldumise survestajaks ideevahetuse siirdumine digikeskkonda, kuid ka kogu olemine on kiirenenud, mille tulemusena heidetakse kõrvale liigne tegelikkuse voolus püsimiseks. Omamoodi on tegu ka vastukaalu loomisega kunstimaastikul, kus aastakümneid, kui mitte -sadu on domineerinud pronks, marmor, õli ja lõuend. Nõnda muutub ka nüüdisaegne kunstipilt efemeersete ja kergete materjalide suunas või nende kaotamise poole ehk digitaal- ja elektrooniliste kandjate suurema kasutamise või kontseptuaalsete lahenduste suunas. Igaviku seisukohalt on kõik võrdselt kaduv, nii andmekandjale salvestatud info kui ka pronksi valatud kuju. Elektroonilise kunsti „mitte-materiaalsust” saab aga vaidlustada, kuna selle levimine ja kallidus on ehk suuremgi kui tavakunstil. Saab ka ütelda, et ühel ja samal „raual” saab eksponeerida eri teoseid korduvalt. See oleks justkui maalida ühele ja samale lõuendile järjest uusi maale, kusjuures kõik versioonid on ka nähtavad.

Kuid see on lõputu spekulatsioon, arutelu sisu on kahes küsimuses, mille esitavad endale muuseumitöötajad, konservaatorid ja koguhoidjad ning kunstnikud. Kohati need küsimused isegi kattuvad, puudutades kunstikogu/kunstiteose füüsilise ja ruumilise säilitamise võimalusi. Ruumikitsikus on enamasti mõlemal mureks, kuid eriti kunstnike kodudes. „Kus hoida teoseid, mida ei ole ära ostetud, antud või kingitud?” on küsimus, mille esitavad endale kunstnikud. Kunstnikul on oht uppuda oma loomingusse, see hakkab ahistama eluruumi. Ja kuna ambitsioonikas nüüdiskunst ei pea olema tavapärases mõttes seinale riputatav (kuigi võib sedagi olla), pole kerge sellest teha ostu-müügi tehingute objekt. Seetõttu kuhjuvad pärast näitust kunstniku ateljeesse (kui tal see on) kunstiteoste ruut- ja kuupmeetrid.

Looja teeb loogilise otsuse luua kunsti, mis ei nõua füüsilist ruumi, vähemasti mitte nii palju kui traditsiooniline kunst. Selle otsuse tingib ka olukord, et kunstimaailm on pigem kunstiteo-, mitte kunstiobjekti-keskne. Arusaadavalt tunnevad kollektsionäärid ja kunstiärimehed huvi pigem kunstiobjekti vastu, muuseumid aga tervitavad pigem uues kontseptuaalses, kunstiteose taasloomise ja dokumenteerimise paradigmas loodavat kunsti, kuna see jätab ruumi ka teistele töödele.

Materiaalsus ja ajutisus kunstiväljal

See teema on leidnud peatähelepanu näituse „Eesti kunstiskeenede arheoloogia …” Hilkka Hiiopi kureeritud osas, mis põhineb tema kaitstud doktoritööl „Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat? Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogude säilitamise strateegia ning meetod”*. Ta on võtnud vaatluse alla Erki Kasemetsa, Raoul Kurvitza, Raul Rajangu, Mart Viljuse, Kaarel Kurismaa ja Jaan Toomiku tööd. Vaevalt olekski võimalik leida selle teema käsitlemiseks sobivamat ajahetke, eriti pidades silmas Toomiku 1992. aasta „maiprojekti”. Viimane taasteostati ja installeeriti Tartus näitusel „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika” sel sügisel, samuti ilmus 1992. aasta näituse konteksti analüüsiv artikkel Kunst.ee-s (nr 3, 2012).

Kuigi ma pole nüüdiskunsti konserveerimise ekspert, tundub Toomiku juhtum erakordselt näitlikuna, kuna taasesitamisele kuulus kaduvas ja muutuvas materiaalsuses loodud orgaaniline kunstiteos. Säilitamiskonventsioonide seisukohalt võinuks teos valmistada peavalu, kuid nüüdisaegsete konserveerimisideede valguses on tegu ühe lihtsamini säilitatava teosega, kuna talletada on vaja kontseptsioon ja sinna juurde kuuluvad artefaktid, 16 menüü kirjeldusega alust. Eks selles vaimus käsitleb teost doktoritöös ka Hiiop, kuhu on lisatud Toomiku kommentaarid ning mainitud Tartus taasesitamise fakt. Toomik pakub teose taastamist lausa muuseumitöötajatele endile. Nüüd on teada selle (ehk taasesitamisõiguse) omandamine Tartu Kunstimuuseumi poolt.

Töö säilitamine esitamistingimuste dokumentatsioonina võib nõudlikus konservaatoris ja tulevast näitust korraldavas kuraatoris tekitada mitmeid põhimõttelisi küsimusi. Kuna töö molekulaarselt perfektne taastamine on võimatu, siis kui kaugele tuleks minna algtingimuste silmaspidamisel, et materiaalne tulemus oleks orgaaniliselt originaalilähedane? Kas „taastootja” peaks olema tingimata 31 aastat vana samas kaalus meesterahvas ja kas kunstniku toonased tervisenäitajad kuuluvad installatsiooni algtingimuste hulka? Kui teose taastootja on naine, kas see on siis juba teine teos? Või muutub see teistsuguseks kunstiteose purgi sisu asendamisel guaanoga jne? Arusaadavalt ei ole utreerimise põhjus naljategemine, vaid see tuleneb otseselt Hiiopi doktoritööst, kus ta kirjeldab Marcel Broodthaersi triptühhoni „Objekt”, kus munakoored asendatakse, mitte ei restaureerita. Eesmärk on säilitada materjali spetsiifilisus, mitte tegelik originaalmaterjal. See puudutab ka tulevikus taasloodavat Toomiku „maiprojekti”.

On muide huvitav, et tegu on tõesti värskete teemadega ja põhimõtteliselt uue konserveerimisparadigmaga, mis Hiiopi järgi on kinnistunud 2001. aastast. Tõenäoliselt on varasemate põhimõtete ümberhindamist tagant sundinud ka elektrooniline kunst. Internetiprojekte on ostetud 1997. aastast, alguses küll ajaloolise pretsedendi loomiseks, hiljem on netikunsti kollektsioneerimine sagenenud, tõmmates käima arutelu originaali ja koopia vahekorra üle. Mõnevõrra füüsilisem ja asisem on kunstiteos interaktiivse installatsiooni puhul, kus võib olla tegemist objektide komplektidega, millele liitub publiku osalus. Viimane kuulub kunstiteose esitamistingimuste hulka, võimaldades teosel „ilmneda”.

Seda põhimõtet on lausa jultunult rikkunud isegi muuseumid näiteks kineetiliste kunstiteoste puhul, mille käivitamiseks peab vaataja nupule vajutama või läbima muu aktiivse rituaali. Kui füüsilise objekti juurde kuulub ka liikumiskomponent, siis tekib vaatajal õigustatud küsimus, miks peab näitusesaalis vaatama tardunud ronti. Jean Tinguely hilisemate tööde puhul see küsimus kahtlemata kerkib, kuna esteetilisusega need ei hiilga. Kuid tollesama Tinguely muuseumis Baselis on tema mitteliikuvad kineetilised objektid installeeritud koos videoülesvõttega nende toimimisest, objektid ise on staatilised, mittekäivitatavad. Juures on aga silt, et konserveerimis-tehnilistel põhjustel ei ole töö käivitamine võimalik. Mulje töö toimimisest saab ikkagi kätte.

Digikunsti konserveerimisest

Hilkka Hiiop ei ole näitusel ja uurimistöös teadlikult pööranud tähelepanu videokunsti ja digitaalse meedia säilitamise probleemidele. Kunstiajalooliselt pakub see siiski huvi, problemaatika on üles kerkinud just viimasel kahel aastakümnel. Selles suunas tegutsevad mitmed rahvusvahelised keskused, neist tuntuim antiiksete videosüsteemide labor Karlsruhe kunsti- ja meediatehnoloogia keskuses (ZKM). Olen seda külastanud ja näinud mitmete põlvkondade mängijaid ja salvestajaid, mis on ühendatud digitaalse väljundiga võrgustikku. Vaevalt on teistel konserveerimiskeskustel mõtet võistelda sellise ressurssipaigutusega, ka säilitus- ja konserveerimistehnoloogias on tõenäoline rahvusvaheline tööjaotus nagu näiteks autotööstuses. Kõigil ei ole vaja kõike osata.

Teine elektroonilise ja digitaalse kunsti konserveerimisega seotud asjaolu puudutab uusmeedia ajaloolasi, õppejõudusid ja kunstnikke endid. Osa 1990. aastate ekraanipõhist meediakunsti on muutunud nähtamatuks: neid multimeediaprojekte ei ole võimalik Mac OS X operatsioonisüsteemiga mängida. Nende hulgas on ka äärmiselt olulisi, meediakunsti ajalugu mõjutanud teoseid. Näiteks Bill Seamani „Ex.Mech: The Exquisite Mechanism of Shivers” („Kildude terav mehhanism”), mille esimene versioon sündis 1991. aastal laserkettale, hiljem kohendati see CD-ROMile ja 1997. aastal publitseeris selle ZKM. Ka 2002. aasta publikatsioon, milles on peetud silmas Maci muutunud süsteemi, ei ole praegu enam loetav; see töötab siiski Windowsi keskkonnas.

Meenutan siinkohal peaaegu anekdootliku olukorda Bill Seamani loengust 2008. aastal EKAs: oma uue Maci sülearvutiga ei saanud ta omaenese projekti näidata. Ja see ei ole ainult tema kui digitaalkunstniku mure.

Interaktiivsete filmide looja Chris Hales on maadelnud oma 1990ndate alguse video-quicktime’idega, neid ükshaaval ümber konverteerides, kohandades projekte hilisema operatsioonisüsteemi jaoks.

Mõnevõrra saab probleeme murda uue tarkvara abil: nendesamade legendaarsete 1990. aastate projektide jaoks võib installeerida Maci arvutisse VMware Fusioni, millega võimaldab Windowsit imiteerida ja mineviku multimeedia nähtavaks teha.

Tarkvaratootjad ja arvutisüsteemide uuendajad panevad digikeskkonnas tegutsevad kultuuritöötajad häbematult ebamugavasse olukorda ja mitte paremas ei ole konservaatorid. Siiski on võimalik lahendusi välja nuhkida, see võib olla aga vahel üsnagi aeganõudev. Kardetavasti on paarikümne aasta pärast olukord tunduvalt kehvem.

Kunstiväljade näitus ja Hilkka Hiiopi esitus puudutab mitmeid nüüdiskunsti esitamise ja säilitamise küsimusi, nagu see näituseformaadile omane ongi. Kui vaadata muuseumi kui ideede ajaloo talletajat, siis võiks lähtuvalt uutest konserveerimisprintsiipidest oodata, et ideid (ja mitte artefakte) mahub tuleviku muuseumisse rohkem. Kiuslik küsimus on, millisel määral mõjutab see ostu- ja kogumispoliitikat. Efemeerse, protsessuaalse ja kontseptuaalse teose hoiustamine võtab kindlasti vähem ruumi kui artefakt, alles hoitakse pigem ajalis-ruumine kunstitegu kui füüsiline asi.

*   http://www.artun.ee/index.php?lang=est&main_id=1767.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming