„Need on kuulid, eks?”

Fotonäitusel „Ruum number 4” tuuakse välja, mida ei tohi inimestega teha, kui me ei soovi, et terrorismioht maailmas kasvab.

NASTJA PERTSJONOK

Ma ei ole suuremat sorti konverentsisõber. Eelmisel nädalal väsisin Itaalias ühel konverentsil kolmanda päeva õhtuks tõsistest inimestest nii ära, et jäin suhtlema hoopis 11aastase Palestiina poisi Nasseriga, kelle kodu on Gaza tsoonis. Ei mäleta, et oleksin viimaste aastate jooksul näinud kannatlikumat last kui Nasser, ent oli tunda, et kolm päeva emaga konverentsitamist oli ta põhjalikult ära tüüdanud. Jätsime teised täiskasvanud õhtust sööma ja jalutasime mööda õhtuseid Napoli tänavaid, rääkisime tema õest, kassidest ja filmidest, kui korraga algas ilutulestik kas jalgpallimatši või millegi muu puhul. Nasser vaatas mulle otsa ja küsis: „Need on kuulid, eks?”. Panin käe ta õlale ja ütlesin, et ei, see on ilutulestik. Jalutasime edasi.

Sellest ajast peale on minuga kaasas käinud sõjaga leppinud lapse pilk, kus ei olnud protesti ega hirmu, vaid püüd aru saada: kas nüüd hakkab jälle pihta …? Sellist pilku olen näinud paljude Palestiina laste silmis. Mida täiskasvanumaks nad saavad, seda rohkem on selles ängistust või viha. Kõrvalseisjana on sellele nii raske reageerida. Ent kõige raskem on leppida selle igapäevasusega: see kõlab nagu mu enda laste resigneerunud ohe „homme on jälle kontrolltöö”.

Sellest, mida kannavad endaga kaasas Palestiina lapsed, annab aimu novembrikuus Tallinnas Telliskivi loomelinnaku platsil eksponeeritud näitus „Ruum number 4”, 2013. aastast mitmetes riikides esitletud näitus on fotograaf Ashraf Dowani ja Palestiina tuntuima räppari Tamer Nafari ühislooming, mis põhineb Ida-Jeruusalemmas Silwanis asuva Madaa keskuse läbi viidud inter­vjuudel arreteeritud lastega.

Ida-Jeruusalemma Silwan

1948. aastal Iisraeli asutamisega kaasnenud sõjas oli enamik palestiinlasi sunnitud pagema Lääne-Jeruusalemmast ja seda ümbritsevatest küladest Ida-Jeruusalemma. 1967. aastani valitseti Ida-Jeruusalemma (sh Silwani) linnaosa Jordaaniast. Selle tulemusena kaotas Iisraeli valitsus ära sealsete inimeste õiguse kinnisvarale: nende majad läksid juutidest uusimmigrantide kätte. 1967. aasta sõja ja Läänekalda annekteerimise tulemusena läks Ida-Jeruusalemm Iisraeli kontrolli alla ehk sellest sai Iisraeli osa. Sellega ei kaasnenud aga palestiinlastele kinnisvara tagastamist ega ka Iisraeli kodakondsust. Ida-Jeruusalemma elanikud ei ole ei Iisraeli ega ka Palestiina kodanikud: nad said „elamisloa”, mille Iisraeli seaduse järgi võib ära võtta, kui inimene elab teatud hulga aastaid oma kodukohast eemal.

Iisraeli juudi ja palestiina päritolu elanikele kehtivad erinevad seadused. Ida-Jeruusalemma palestiinlastest elanikel on võimatu saada ehitusluba, linn investeerib kümneid kordi vähem infrastruktuuri arendamisse, reisimine on keerulisem kui Iisraeli passiga, neil ei ole õigust osaleda parlamendivalimistel. 1990ndatest peale on Silwan etnilise puhastuse poliitika sihtmärk. Aina enam palestiinlaste maju võetakse ära ja tehakse buldooseritega maatasa. Paljud palestiina perekonnad ei ole kaotanud mitte ainult oma kodu, vaid ka sissetulekuallikad. Kuigi rahvusvahelisel tasandil on juudi asunduste loomist nimetatud üheks suuremaks takistuseks rahu saavutamisel, jätkub see pidevalt. Alles hiljuti kuulutas Iisraeli valitsus välja oma kavatsuse ehitada Ida-Jeruusalemma, kus elavad palestiinlased, tuhat uut elamut Iisraeli juudi päritolu kodanikele. Palestiinlaste ja juudi asunike ning Iisraeli politsei kokkupõrge on igapäevane asi.

Tavaliselt tähendab see seda, et palestiina lapsed pilluvad politseid või juudi asunikke kividega. Nii väljendavad palestiina lapsed oma viha okupatsiooni, heidutavate elamistingimuste, õiguste puudumise vastu. Vahel on lapsed süüdi, vahel mitte. Aga jõhkrus, kuidas õigust mõistetakse, ületab igal juhul süüteo raskuse. Igal aastal arreteeritakse sadu palestiina lapsi, kusjuures sellega rikutakse nii Iisraeli seadusi kui ka rahvusvahelisi konventsioone. Lapsed arreteeritakse sageli kõige haavatavamal ajal, nimelt öösel või koolis. Nende vanemaid ei lubata ülekuulamisele, neid pekstakse ja alandatakse. „Ma olin näljane ja mul oli janu. Kui küsisin kempsu, käskisid nad mul püksi pissida.” Selline on kaheksa-aastase palestiina lapse reaalsus.

Palestiinlaste argipäev

„Ruum number 4” on Jeruusalemma politsei peamaja ülekuulamisruum, kus kuulatakse üle Jeruusalemma palestiinlasi, sealhulgas ka lapsi. Fotode tekstid on pärit 7–17aastaste lastega tehtud intervjuudest.

Fotodel näeb tuntud palestiina näitlejaid, kirjanikke ja muusikuid, kes on otsustanud aidata kaasa laste probleemide ilmsiks toomisele. Alles mõni nädal tagasi avaldas Iisraeli ajakirjanik Gideon Levy, kes on peaaegu kolmkümmend aastat teinud palestiinlaste elust igal nädalal ülevaateid, artikli neist probleemidest. Ta kirjutab: „Kujuta ette, et oled palestiinlane. Ütleme, et Ida-Jeruusalemmast. Seljataga on nelikümmend seitse rasket aastat, ees on sügav ja masendav pimedus. Kujuta ette, et oled palestiinlane ja su lapsed on ohus. Kaks päeva tagasi tapsid okupatsiooniväed lapse, sest ta süütas Molotovi kokteili. Sinu kodu juures seinal on sõnad „surm araablastele”. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool võib olla sõdur või politseinik, kes karjub su peale. Igal ööl võidakse su koju jõhkralt sisse tungida. Sind ei hakata iialgi kohtlema inimesena.”

Viisteist aastat tagasi viidi Iisraeli araabia koolides läbi uurimus, kus vaadeldi laste joonistusi. Nende peamine teema oli Iisraeli sõjaline agressioon: piltidel on kujutatud surma, tulistamist, majade lammutamist ja relvastatud sõdureid. Uurimus viidi läbi Teise intifada (palestiinlaste ülestõusu) ajal. Ma ei tea, mis on saanud nendest lastest. Ka praegu, kui satun kokku palestiina lastega, korduvad samad motiivid nende piltidel ja jutus ikka ja jälle. Okupatsioon traumeerib. See rõhub palestiinlasi igal võimalikul tasandil: poliitilisel, majanduslikul, sotsiaalsel ja psühholoogilisel. See loob nende kultuurilise identiteedi, mida iseloomustab stress, trauma, lein, abitus ja lootusetus, nagu kirjutab ameerika psühholoog Elia Awwad.

Möödunud suvel sai Gaza sõjas surma Nasseri vanaisa venna pere – üheksa inimest. Olen aastaid käinud Eesti ja Palestiina vahet ja ei tea ühtegi peret, kelle lähisugulased ei oleks okupatsiooni tõttu kannatanud – ja mitte kaudselt, vaid otseselt. Öeldakse, et igal Palestiina perel on Iisraeli vanglas vähemalt üks nari. Silwani, aga ka kõik palestiina lapsed elavad pideva psühholoogilise surve all, mis ei jäta mõjutamata kõiki eluvaldkondi, kooli, turvatunnet jne.

Terrorismist

Paratamatult seostub sõnaga „Palestiina” paljudele vägivald ehk lausa terrorism. Alles see oli, kui selle aasta oktoobris sõitis 21aastane palestiina noormees Al-Shaludi autoga Jeruusalemmas otsa trammist väljuvatele inimestele. Selle tagajärjel sai surma kaks inimest, üks nendest imik. Mitmed teised said vigastada. Samal kuul sõitis juudi asunik otsa kahele viie-aastasele palestiina tüdrukule, kellest üks suri ja teine on raskes olukorras haiglas. Rahvusvahelises meedias on palju juttu esimesest õnnetusest, vähe aga teisest. See, et inimelu tähtsus on meedias seotud etnilise kuuluvuse, religiooni või nahavärviga, on nii-öelda vana uudis.

Ma ei taha arutleda ka selle üle, et oleme vaenlase otsimisel võtnud omaks Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrke” mõttekäigu ja koos sellega ka müüdi araablaste suhtumisest surma kui millessegi enesestmõistetavasse. Meile on laste surm katastroof, aga nemad sellest suuremat ei hoolivat.

Ma tahan tähelepanu pöörata sellele, et tõlgime araabia sõna „märter” ühekülgselt, anname sellele oma kultuuritaustast lähtuvalt (vaid) religioosse tähenduse. Sellel sõnal on tegelikult mitmeid teisi tähendusi, religioosne on neist ehk kõige viimane.

Ma isegi ei ürita arutleda selle üle, kuidas defineerime terrorismi, kuigi kerkib mitmeid küsimusi, millal on vägivalla kasutamine või tapmine moraalne ja millal mitte. Kas oleme omaks võtnud, et ebaseaduslik poliitiline vägivald on moraalne? Või on seda suuremale rahvagrupile suunatud vägivald? Arenenud riigid on selles küsimuses keskendunud pigem mitteriiklikule (non-state) terrorismile, arengumaad aga riiklikule (state). Kas rahutuste ajal on tulistamine õigustatud? Kas on seda teise riigi tsiviilisikute massiline tapmine sõja ajal? Kas atentaat diktaatorile on terrorism? Pagulastega laeva uppuma jätmine? Okupeerija vastu ülestõusmine?

Üks esimesi asju, mis torkas mulle silma Jeruusalemma otsasõitmise loo puhul, oli tõsiasi, et Al-Shaludi oli pärit Ida-Jeruusalemmast Silwanist. Sealt, kust on ka tulnud näitus „Ruum number 4”. Sealt, kus 12aastase lapse kirjelduse järgi käib arreteerimine niimoodi: „Nad hoidsid mind mitu tundi selles ruumis kinni. Mu nina muudkui jooksis verd. Alles pärast seda, kui ma alla kirjutasin, lubasid nad mu isa minu juurde. Ma hakkasin nutma, kui nägin teda, sest nüüd tundsin end kaitstuna. Ma rääkisin isale, et nad peksid mind”. Al-Shaludi on üks neist noortest, kes on olnud Iisraeli vanglas. Teda hoiti kolm nädalalt üksikkongis. Pärast vanglast vabastamist kutsus Iisraeli Shin Bet (sisuliselt kaitsepolitsei) teda tema ema sõnul korduvalt „jutule”, teda alandati ja talle kinnitati, et ta ei saa kunagi edasi õppida ega leia tööd.

Võib olla on õigus Iisraeli meedial (selle mõju rahvusvahelisele meediale on suur), kus juba esimese paari tunni jooksul kuulutati otsasõit ettekavatsetud terrorismiaktiks. Võib-olla oli Al-Shaludi tõepoolest terrorist, ma ei tea. Tema pere väidab, et ei olnud. Aga kui ta ka oli, siis võiks näitus „Ruum number 4” anda vastuse, mida ei tohi inimestega teha, kui me ei soovi, et terrorismioht maailmas kasvab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming