Neli helendavat ekraani

Hannes Varblane

Jaan Paavle: ?Olen pilt, mis mõnikord räägib?. Jaan Paavle näitus ?Ma ütlesin ja ütlen? Tartu Kunstimajas kuni 21. II.

Esmaspäeval enne keskpäeva läksin Lutsu raamatukokku ning võtsin kõik Paavle luulekogud välja. Siis loivasin Tartu Kunstimajja ja vaatasin tema ?juubeli- ja retrohõngulist? videoinstallatsioonide näitust ?Ma ütlesin ja ütlen?. Kaks korda vaatasin. Otsast lõpuni. Neis hämarais ruumes nelja ekraani jõllitades kaotasin oma ajalisest elust videote kogu running time?iga umbes viiskümmend minutit. Vahepeal käisin töö & esindusasju ajamas ning nüüd pean mina, kes ma videokunstist miskit ei tea ega lugugi pea, sellest loetud tundide jooksul (filmi)lindina jooksva loo kirjutama. Jumal näeb, et kirjutades loen & joon & neelan vahetevahel hapnikusõõmuna ridu neist kuuest Paavle luulekogust, hajutamaks mälus ruumi pimedust, millest videovalgus ekraanidele terendus.

Alustasin vasakust ruumist, ?Väikesest luulesaatest?. Mitte keegi, kellega ma pärast rääkisin, ei uskunud, et poeet Paavle loobus selles videos ?Teletupsude? kõrvaklappide paigaldamisest sihiteadlikult. Vandenõuteooriaid mina ei usu, kunstikavatsuslikkust küll. Teised arvaku mida tahes, viigu arutelu tiimi ebakompetentsuseni või videomeistri joobeastmeni ? mina usun, et tekst ei tohtindki adutav olla. Ehkki luuletusi oleks arusaadavalt kuulata tahtnud küll. Videokangelase (miks too pea alati minategelane on, jääb loo autorile arusaamatuks) kulgemine trepilt ateljeesse sidus kenasti. Kõvakübar & sall & krjukovlus köitis ka kenasti. Raster, staatilisustarretused ning üks hiilgav kaamera sissesõit muundasid luuletuste kuulmismeelele tabamatu fooni võimendatud müstiliseks mühaks. Kunstniku videod olevat aastatest 1985 ? 2005.

Lugedes näituse sissepääsu kõrval kolum­neeruvat Jaan Paavle CV-d, tabasin tabamatut imet, mida võiks vist nimetada õudõõvaks. Kurat, kus elu ja ameteid (vaata ka Eesti kirjarahva leksikon lk 391)! Mina pidasin senini Jaani elutööks Viivi Luige teleporteerimist Kalmetult Eesti kultuurimaastikku & -ilma, mentori prototüübiks olemist ühes Consuli noorusnovellis ning mainekust filmiamatöörluses. Oi, eksisin! Lutheri teesidena uksepiidale naelutatud CV-st sain ma vabakutselise poeedi & kunstniku kohta teada palju enamat. Isegi seda, et meediamehel & performance?i-kunstnikul, keraamikul & häitsmemehel, tagatipuks ka kultuurikriitikul täitub 22. IV juba 65 aastat sel rõvedal vaevademaal kondlemisest. See hea, see hea, sest järgmine installeerit video ?Jumala nägu? (?The face of God?) mulle meeldis. Mulle meeldib ka Mohni saar (nagu ?ampinjoniparun Manitskigi), kus 2003. aastal seda lambatapulugu vist esmakordselt esitati. Ise olen lapsest saati seatapus osaleja olnud, verd kausis puulusikaga segades. Lambatapust ei tea ma kahjuks mõhkugi ja ega ma sellest videostki teadjamaks saand. Ent tõdemus, et söömalooma veristamises on nii jumalikkust kui inimlikkust, millelt isegi asjaosalised silmad ära pöörama ning andestust paluma peavad, on mulle lapsepõlvest saati pähetaotud tõik. Jaani poolt sellist inimlikult jumalastatud verevalamist meie verises ajas kujutada leeb tõesti jumalikustatus.

Järgmisena istusin toolile vist kõige uuema töö ette, panin kuularid pähe ja vaatasin ekraanilt puhtakspesemise lugu ?Ma ütlen? (?I say?). See video peaks vist olema credo, kuhu mõtleja-videokunstnik parajasti jõudnud. Küllap kõlavad kaua vaataja kõrvus kõik need kurja kuhtumist toovad seitse sõna: usun, tean, patt, süü, saatan, surm, lõpp ? kõik need õhtumaa mentaalsed lõksud. Aga nii nagu mõnes teiseski videos ? lõpuks, kui haaratakse päästenöörist (seekordki tüütult tavaselt orient), filmilint nagu katkeks. Katkeks nagu ka kogu see puhastusprotsess ning Võssotski (kellele Jaan mälestusluuletusegi pühendanud) suitsusauna puhastustulest saab lootuste luhtumine, m.o.t.t. Inimene ennast juba puhtaks ei pese, isegi mitte Arizona või kurat teab kust pärit Tarmo Urbi indiaanlaste abil. Vesi uhub mustuse, karvadki kaenla alt võib raseerida, ent tätoveering jääb ? nahasse nähtavalt hinge pärispatuna tapvalt.

Minu vaatamisjärjes viimane, neljas video olevat ?Bre?nevi-aegne eksperimentaalfilm? (vt Sirp 11. II või Tartu Postimees 15. II). ?Elagu? (?Long live?) on tekstijärgselt pühendatud neile amatöörfilmureile, kel oma pea õlgadel. Selles taas rebitud lõpuga videofilmiinstallatsioonis on venekeelse diktoriteksti taustal elustatud vanade amatöörfilmide & praagi & dokkaadrite ning autentsete küsitluste abil möödaniku määratletus. Tallinn, kinoliidu kohvik Miljard Kilgi pildiga Rock Hotellist, amatööride austamine jpm. Kõik nagu ringvaates Nõukogude Eesti. Jaak Alliku hääl paika panemas amatöörfilmi kui sellist kuhugi teadmatusse. Amatööri eristas profist tol ajal võib-olla tõesti see, et tal oli mõnikord ka pea õlgadel ning midagi valikuvabaduselaadset tahtmistes. Kas ka nüüd? Kas nüüd eristamisvõimalust üldse eksisteerib? On?s rahal ärastamis- & erastamisvõimaluse kõrval eristamisvõimalust? Amatöör ei saa siin ja praegu küll end tasustamatusest lähtuvalt amatööriks tituleerida, sest rahata ei toodeta enam mitte midagi. Jaan Paavle siiski toodab. Tema donkihhotlus on mulle meelepärane. Ehkki pragmaatikuna ma videokunstist ikkagi hästi aru ei saa.

Näitus ?Ma ütlesin ja ütlen? kestab kümme päeva. Enamat ei luba aparatuuri rentimise pöörane hind. Pühapäeval, 13. II oli näituse külastajaid 9. Sõbrapäeval, 14. II allakirjutaja kahekordsusega 5. Võiks nagu need lood kassettidena paljundada, ruumid valgeks teha ja teistsugu taiesed seintele & põrandale paisata. Aga see selleks. Videokunstist on igatahes kasu ka, sest nüüd tõusen ma laua tagant, heidan pikali (loen ma lamades) ja hakkan luuletaja Paavle värsse veerima. Selle loo lõpetaksingi katkega ühest mulle peale läinud Jaani luuletusest:

Mürk ja mesi hinge valvavad.

Kui jätta seda elu saad, siis jäta.

????????????

Võimas irve olgu vööl, kui tuleb tund ?

Haljaks ihutud kui mõõk, mis lõikab käsi.

Need read on Jaan Paavle esikkogu ?Vabaarmastus? avaluuletusest. Meeldisid need mulle, kui ma neid 1972. aastal esmakordselt lugesin, meeldivad nüüdki. Ehkki ei siis ega nüüd ei tea ma, milline armastus saaks olla vaba. Kananahk tuleb ihule, sest video on video on video. Aga mis tal vabadusega pistmist. Sõltuvlane, raisk, valgusest, aga too kvantlane teadagi lainelis-korpuskulaarne kahepalgsus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming