Nelja ja lõpmatuse vahel

Hannes Varblane

Kursi koolkonna üksikliikme individuaalne väärtus on kaitstud. Kursi koolkond (vasakult): Imat Suumann, Ilmar Kruusamäe, Priit Pajos, Albert Gulk, Eero Ijavoinen, Reiu Tüür, Priit Pangsepp ja Peeter Allik. Andres Tennus

Kursilasi on antud ajahetkel üheksa: Peeter Allik, Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamm, Priit Pajos, Priit Pangsepp, Imat Suumann, Külli Suitso, Reiu Tüür. Koos skulptorist külalisesineja Eero Ijavoineniga on neid sellel 20. sünnipäeva näitusel kümnendsüsteemi rusikana sobivalt kümme.

Aga alustame algusest. 1988. aastal oli oma perestroika-kamuflaažis vabadusihaluses kunsti-Tartu läinud juba ammu eostumisvalmiduselt märkamatult üle rasedusjärgsesse sünnitusstaadiumisse. Minu mäletamist mööda taasasutati sel suvel kunstiühing Pallas (asutajaliikmete hulgas nii Andrus Kasemaa kui Ilmar Kruusamäe), kelle egiidi all hakkas tegutsema ka Konrad Mäe ateljee. 1. IX alustasid oma õpinguid ERKi Tartu osakonna tudengid (esmalend 1993. aastal). Nüüd, aastaid hiljem, nimetatakse neid Tartu ülikooli filosoofia õppetooli õppureiks, ning last but not least: varakevadises Tartus organiseerus küllap vist senise Eesti üks viimase aja kauamängivamaid kunstikooslusi – Kursi koolkond. Seega kõigist nimetatuist kõige varem. Ent see selleks. Rivaliteet ja esikohaihalus kursilastele eriti iseloomulik pole.

Kursi koolkonna organiseerumine Tartus ei ole allakirjutanu arvates siiski päris juhuslik. Linnas, kus olid teotsenud kahtlaselt underground’likud Visarid ning legaalselt registreeritud, ent tihtipeale nii põrandaaluse paiknemise kui ka kontrakultuuri kuulutajana kurikuulus ülikooli kunstikabinet (Kaljo Põllu & Kasemaa), oli kasvupind teatud äraspidisuseks juba kobestatud.

Kursi koolkonna nimetus tuleneb mõneti väikesest Tartu–Tallinna maantee läheduses asuvast külast, millega asutajaliikmetel teatavaid eripalgelisi tugevusnõrkuslikke sidemeid. Ent see kohaline tähendus sisaldab endas paljuski kohatuse tähenduslikkust. Koolkonna eesmärk oli uus suund, uus kurss. Kursi külamüstikuist kunstihulludele ei läinud korda kunstiilma intriigid. Neid ei huvitanud mõnede ahtrate ajude uinuvast mõistusest sünnitatud Tartu-Tallinna vastandus. Nende lähtepunkt (või vähemalt väljapakutud lähtepunkt) lähtus külakesest Kesk-Eestis (40 km Tartust) ning koondus tegevuspaigaks Tartus. Kursilased koondusid üle kogu Eesti. Nad katavad kogu Eesti. Neid on Mulgimaalt, Tallinnast, Tartust või ükskõik kust, kuhu elu neid viib, kas või Taanist. Külli Suitso tegutseb juba kolmandat aastat just seal. Kui neid miski ühendab, siis nende enda arvates ärapöördumine kultuuripoliitikast ning jäägitu pühendumine loomingule. Loodetavasti see ongi (vähemalt unelmates) nii, aga eks me kõik tea, et tulest kõrvetamata ei pääse tõsise kunstitegemise tegijatest küll keegi. Tõsisteks tegijateks nad ennast aga peavad ning allakirjutanu arvates teenitult.

Meeldib, et koolkonda ei kasutata kiviheitemasinana kõikide sõjas kõikide vastu ega ka liikmete händikäplikuks üleshaipimiseks. Koolkonna liige pole teiste, vaid iseenda konkurent. Kursi koolkond pole parteikooslus. Igal liikmel on teda erakonnastumise eest kaitsev isiklik väärtus ja vabadus. Liige osaleb küll koolkonna ühisüritustel, kuid ta on vaba kõigis teistes oma ettevõtmistes. Ka käesoleva näituse bukletist loendub, kui uskumatu arv isikunäitusi on olnud kõigil Kursi koolkonna liikmetel koolkonna ühisnäituste kõrval. Koolkonna üksikliikme individuaalne väärtus ja väärikus on alati kaitstud.

Koolkond formeerus tihedalt suhtlevast sõpruskonnast. Neljast asutajaliikmest Priit Pangsepp tundis Peeter Allikut ja Albert Gulki Tartu kunstikooli päevilt. Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepp olid üksteist palju varem kui märts 1988 pilguga puurinud, aga just sel kuul jõudis miski nende poiste kultuurikogemuses kriitilise massini ning algav ahelreaktsioon sünnitas Kursi koolkonna. Poisid olid suhtlemisaltid ka kunstiväliselt, olid analüüsinud nii elus kui poliitikas toimuvat. Kõigil oli ka üle keskmise arenenud huumorimeel ning algselt võimenduski nende väljenduslaadis ühine groteskiks kalduv reaalsustaju. Mind kui kirjandusinimest veetles nende tähelepanuväärne verbaalne võimekus. Asutajaliikmed panid aluse ka kogu koolkonda iseloomustavale tugevale propagandategevusele nii kirjasõnas, kirjastustegevuses kui isegi audiovisuaalis.

Hilisemad tulijad liitusid-liimusid loomulike sõprustutvussuhete pinnal. Ilmar Kruusamäe tundis hästi Reiu Tüüri ja Marko Mäetamme ning kokkusobivad loojanatuurid liitusidki koolkonnaga. Marko puhul oldi nagu kergelt päästeaktsioonis, päästmaks „blondi inglikest” Tallinna teerullina tegutsevast kunstitegelikkusest (anname siinkohal nendele nende lihtsameelsuse andeks). Imat Suumann, Külli Suitso ning Priit Pajos liitusid samuti kambajõmluse printsiipi järgides. Avaldusi ju ei kirjutata, liikmelisus sõlmub nagu iseenesest, mõnel viieteistaastase läbikäimise tulemusena Taaralinnas, mõnel teistsugustes ajalis-ruumilistes dimensioonides. Kursilaste uks on tegelikult alati avali. Nende arvates võiks koolkonda kuuluda kõik see kunstiandekas eestimaalane. Koolkonna võimalik koosluse arv olevat „nelja ja lõpmatuse vahel”. Külaliskunstnikud on alati teretulnud. Persoon peab vaid olema kunstnikuna loominguliselt pühendunud, aga ka arvestataval kunstilisel tasemel. Koolkond ei koolita.

Erilist majanduslikku edu koolkonda kuulumine endaga kaasa ei too. TRÜ majandusharidusega Kursi koolkonna käilakuju Kruusamäe on väitnud, et majandustegevuse analüüs = kunstitegevuse analüüs ja seda arvesse võttes võib kindel olla, et koolkonda kuuludes staarielu maitsta ei saa, nagu ei saa ka džiipi perse alla ega maja üles raiuda. Kursi koolkond pole võtnud suunaks müügiedu, ehkki iga liige võib teha oma taiestega, mida tahab, sest elu tahab elada ja pere pidada. Raha pärast haltuurat ei tehta ning paljudes kirjastustes kehtiv printsiip – anname menuki välja, küll siis kasumiga saab väärtkirjanduse väljaandmist toetada – Kursi koolkonna puhul ei kehti.

 

 

Näitusest

Pole stampväljapanek. Printsiibiks on olnud: kõigile võrdsed võimalused. Väiksemaformaadilistele (Priidud – Pangsepp ja Pajos, Imat Suumann, Reiu Tüür, Marko Mäetamm) on megamõõdulistega (Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe, Peeter Allik) võrreldes antud rohkem näitusepinda. Küllit on vähem kui vääriks, ent probleemiks kujunes transport Taanist. Ajaliselt on periood kaetud. Mind isiklikult rõõmustasid Peeter Alliku 1988. aasta signeeringuga vanad juba ununema hakanud kunstikooli I kursuse grotesksed esmikud. Samuti Imat Suumanni ja Pangsepa varasemad. Paljude tööde valmimisajaks on märgitud aga 2007. Ekspositsioon ei koosnenud vaid paraadpiltidest. Imat Suumanni  loomest, mida ma enda arvates päris põhjalikult ja pidevalt olen jälginud, oli nii mõnigi maal tundmatu. Üllatuseks olid ka mõned Pajose uuemad õõvad. Päris hästi oli jälgitav, kuidas Allik, Kruusamäe ja Pangsepp, olles algaegadel groteskides küll mingil määral unisoonis, lähevad oma kulgemistes lõpuks igaüks oma teed. Aga rõhutada tahaksin ikkagi näitust ilmestavat huvitavuse printsiipi. Imat Suumannil väljas nii Kodavere, Ahja kui „ööpilte”, isegi varasemat abstraktsemat.

Mõni sõna tuleks siinkohal öelda ka ekspositsioonipinna kohta. Seda enam, et see näitus nendes ruumides jääb viimaseks. Kaks näitust neid sellesse Tigutorni siis mahtuski. Tartus sellist galeriipinda senini polnud: kaks korrust, arvestatava loomuliku valguse tagab aknapind (kunstvalguski korralik), ruumide kõrgus ca 4 meetrit, pikimad seinapinnad ca 20 meetrit. Eero Ijavoineni skulptuuridele küllaltki ruumi, samas ka suuremõõtmelistele maalidele normaalne vaatlemisdistants. Küllap nii mõnigi autor silmitses oma üüratut taiest esimest korda vaadatavalt kauguselt. Kahju, et see näitus jääb nendes ruumides viimaseks. Ei moondunud seegi kord müügipind meie vürstpoodnike vabariigis kunstipinnaks.

Kursilased arvavad, et neil on suhteliselt hästi läinud. Lustakatest kunstikooli poistest on saanud asjalikud tõsiseltvõetavad kunstnikud. Tulevikku ekstrapoleerida nad ennast ei oska. Veneetsia kogemus näitas ära, et omal rahakotil areaali laiendamine pole võimalik. Ent nad teavad ka seda, et ametliku kunstiga kaasasörkimine pole alati vajalik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming