Neljamõõtmeline savi

Vaataja saab Juss Heinsalu tööde abil algupärase materjalikogemuse, nii et savi olemust tajutakse tähendusballastist vabana.

URMAS LÜÜS

Juss Heinsalu näitus „Savivalgustumine“ Hopi galeriis kuni 22. VIII.

Parafraseerin siinkohal Leonhard Lapinit: kunstiteosel on pikkuse, laiuse ja kõrguse kõrval ka neljas mõõde – sügavus. Sügavus sünnib ideelisest ja energeetilisest laetusest. Kahtluste, katsetuste ning siseheitlustega lisandunud sügavuse mõõde paneb objekti kõlama ja mõjuma. Juss Heinsalu on alles oma professionaalse kunstnikukarjääri alguses. Pärast õpinguid Eesti kunstiakadeemias keraamika erialal omandas ta magistrikraadi Kanada mainekas NSCADi ülikoolis. Hopi galeriis eksponeeritud teosed tõukuvad järellainetusena magistritöös käsitletud teemadest, kuid on valminud viimase suve jooksul spetsiaalselt eksponeerimisruumi silmas pidades.

Hämardatud ruumi sisenemisel haarab tähelepanu tagaseina paigutatud suur ringikujuline valgusobjekt: läbi lüüme lainetavaks kuumutatud pleksiklaasi joonistub tuunjas kuivanud savi kiht. Vedel mudane savi on kantud rahutu veekogu pinda meenutava klaasi tagaküljele ning lastud sel kuivades kokkutõmbumise pingetele alistudes mõraneda. Krakleepind on joonistunud välgunooltena välja tänu objekti tagaseina kinnitatud valgustitele. Vasakul käel lõhestab hämarvalgelt kumavat minimalistlikku galeriiruumi pikk mitmemeetrine pleksiklaasist, toorest savist ja valgustitest kombineeritud nii öelda valgusjoon. Paremal pool seisab must torukujuline objekt. Kui piiluda läbi toru otsa kinnitatud läätse, on näha klaasi ja savi segust valmistatud filter. Optilise efekti tõttu näib, nagu oleks tegu Hubble’i teleskoobiga jäädvustatud kaadriga kosmilisest maastikust. Klaasi valatud opaaksete savikamakate servadel helgib optilise illusioonina valge valguse murdumisest tekkinud värvimäng.

Juss Heinsalu ei huvita materjali kestvaks objektiks põletamine, vaid maapõuest valguse kätte rebitud pinnase algupärase olemuse mõtestamine.

Urmas Lüüs

Nii magistritöös kui ka Hopi näitusel on Heinsalu huvitanud vastandlike materjalide, savi ja valguse suhe: savi on raske, mudane, maine käegakatsutav mateeria, valgus aga kerge, puhas, ülevalt poolt kiirgav, hoomamatu osakeste võnkumine. Heinsalu teaduslik-poeetiline lähenemine materjalile meenutab Nikola Tesla mõnd hullumeelset katset laboratooriumis. Ka oma viimase kahe aasta loomingus on Heinsalu kasutanud pigem elektronmikroskoopi ja optilisi instrumente kui traditsioonilisi keraamika töövahendeid. Teaduslike meetoditega on kunst asetatud poeetilisele väljale. Ehk on just nüüd lapsepõlve mängumaa, geoloogist isa katseklaasid ja mikroskoobid, hakanud alateadlikult kunstniku loomingus mõju avaldama.

Juss Heinsalu võiks iseloomustada kui keraamika taustsüsteemis toimivat peamiselt savikeskselt mõtlevat installatsioonikunstnikku. Paar nädalat enne Heinsalu näituse avamist rääkisin Hobusepea galeriis oma töid eksponeerinud maalikunstnik Mihkel Ilusaga. Näen nende mõtteviisis palju ühist. Ilusa installatiivsed maalid taandavad esiplaanilt lõuendil kujutatud pildi, mida ta ise nimetab dekoratiivseks tasandiks. Selle asemel on ta tagasi pöördunud maali algmaterjalide puidu, lõuendi ja õlivärvi füüsiliste omaduste poole ning kasutanud neid kui ehituskive. Kuivava värvi pragunemine puidu pinnal on oma poeetilisusega kunstniku meelest väljendusrikkam kui maalitud portree. Ka Heinsalu näib pürgivat samalaadse meediumi taasmõtestamise poole. Teda ei näi huvitavat materjali kestvaks objektiks põletamine, vaid opereerimine igavikuliste ürgsete universaalidega, maapõuest valguse kätte rebitud pinnase algupärase olemuse mõtestamine. Kunstnik on teinud materjalide ebapüsivusest kvaliteedi.

Tänu kronesteetilisele potentsiaalile on inimmõistus võimeline visualiseerima peale oleviku ka minevikku ja tulevikku. Mineviku, oleviku ja tuleviku üheaegsest tajumisest kujunevad välja narratiivid ning märgisüsteemid. Need märgisüsteemid loovad mõttelise konstruktsiooni, mille abil võtame vastu objekte. Heidegger juhtis tähelepanu, et me ei taju helisid abstraktse vormina: ikka kuuleme müra asemel klaverit, vihma krabinat aknalaual, autoliiklust, kriiksuvaid põrandalaudu. Seetõttu on vaja helide mõistmiseks õppida neid nii-öelda eraldi kuulama, abstraktselt kuulama. Väljakujunenud mõisted seisavad filtrina objekti ja vahetu kogemuse vahel. Siinkohal saab tõmmata paralleeli Heideggeri müra ja Heinsalu savi vahele. Nii nagu kogeme müra automootori või kassi kräunumisena, näeme ka savi tavaliselt bareljeefi, vaagna, kaminasimsil seisva kujukese, kruusi või vaasina. Heinsalu tahab aga tabada savi olemust ihulise ja meelelise kogemuse abil. Vaataja saab tema tööde abil algupärase materjalikogemuse, nii et savi olemust tajutakse üleliigse tähendusballastita.

Sellises lähenemises on midagi prohvetlikku. Prohvet ilmub nimelt tavaliselt lavale siis, kui ühiskond on oma kultuurikonstruktsioonidega liialt keerukaks läinud. Ta heidab kõrvale dekoratiivse pinna ning tutvustab eksistentsiaalsesse kriisi jõudnud inimestele taas baasväärtusi, keskendub dekoori asemel vundamendile. Ka näituse pealkiri „Savivalgustumine“ sisaldab omajagu seoseid vaimse praktikaga. Valgustumine kui sisemine areng ja järgmisele vaimsele tasandile jõudmine. Maailmataju muutumine. Ihulise savikogemuse kerkimine valguse vaimsesse sfääri. Valgusega on Heinsalu taandanud savi raskuse. Meieni jõuab vaid elektromagnetiline kuvand kirgastunud savist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming