Neutraliseeriv valge kuup

Reet Varblane

Óscar Muñoz. Memoriaali projekt. Videoprojektsioon. 2003–2005. Repro Ülemöödunud Sirbi tagaküljel avaldatud The Elfriede Jelinek School of English Language’i (siinkohal tahan vabandada autori(te) ees, sest Sirpi oli toimetuse eksituse tõttu sattunud autorina Valie Export Society) kontseptuaalne (loe: sotsiaalkriitiline, poliitiline) teos tekstiga „Tooda või sure” tekitas vahetu vastukaja. Kumu kommunikatsioonijuht Kristiina Pennari saatis Sirbi peatoimetajale meili ning küsis, mis seos on sellel kujundil Kumu ja Hansapanga logoga? Teose agressiivne kujund (seksile ja vägivallale kutsuv noor inimene) tekitas ebamugavust. Kuigi olen üsna kindel, et see ebamugavustunne ei ole tingitud mitte niivõrd visuaalse kujundi ja teksti agressiivsusest, kuivõrd sellest kiirgavast segadusest: nii noore inimese sisemisest segadusest kui ka välisest ebamäärasusest. Kas tegemist on noormehe või neiuga? Kas ta on ohver või vägivallatseja? Kes ja mida peaks tootma ning kelle hävanguks? Ning lõpuks: kes kellega manipuleerib?

Nagu teose ühelt autorilt kuulsin, oli teose loomise ajendanud autori siiras  hämming selle üle, et kui ta tahtis külastada Kumus „Dissidentluse biennaali”, siis sai ta Hansapanga logoga pileti. Ta ei saanudki aru, kas oli sattunud kunstimuuseumisse (ja antud näitust silmas pidades radikaalse kunstiga tegelevasse muuseumisse) või panka? Mis seos saab olla välist võimu eiraval dissidentlusel Eestis tegutseva ühe suurema erapangaga, mis polegi enam Eesti pank? Ja nii ta otsustaski oma hämmingu valada kunstilisse vormi ehk poliitilisse ehk kunstniku oma selge seisukohavõtuga teosesse. Ning et teos toimiks, otsustas autor seda levitada plakatile (reklaamile) kohasel viisil ja formaadis: meedias, Kumu (aga ka teiste galeriide) seintel, reklaamipostidel.

Ka Kumu töötajate hämmingust (pahameelest, hirmust) võib aru saada, sest kunstiinstitutsioonid ei saa praeguses kunstimaailmas, mis on muutunud suurtööstusega sarnaseks süsteemiks, enam hakkama ilma suursponsoriteta (ehk rahamaailma abita), sest riigi toetusest ei piisa, et viia Eesti rahvusvahelisse kunstimaailma (loe: tuua siia tuntud kunstnike näitusi, teha koostööd mainekate suurinstitutsioonidega). Ja nii ei jäägi neil muud üle kui võidelda radikaalsete kunstiilmingutega, et toota uusi radikaalseid kunstinähtusi, et neid turvaliselt kunstimuuseumi kaitsvate seinte vahel eksponeerida.

Kui The Elfriede Jelinek School of English Language’i teos oleks eksponeeritud näiteks tänavusel poliitilist kunsti käsitleval Tallinna graafikatriennaalil Kumu V korrusel, kas see oleks tekitanud sellise hirmu, hämmingu, pahameele reaktsiooni? Võib-olla oleks see isegi pälvinud Eesti Panga (või mõne teise panga) preemiagi? Seekordne Eesti Panga preemia läks küll Lõuna-Korea kunstnikule Haemin Choile, kelle invaliidist lastega perepildid kuuluvad laste- ja perepoliitika (või õigemini selle kriitika) rubriiki. Ka need ei ole eduka riikliku poliitika õnneliku perekonna õnnehetkede jäädvustused: Choi digitrükid on neutraalsemad, peidetuma sõnumiga, pigem konstateerivad kui võitlevad, kuid neist õhkub kummastavat ebamugavustunnet.

Siit kerkib (taas) küsimus, kas muuseumis (galeriis) on üldse võimalik näidata midagi, mis sootsiumi reaktsiooni esile kutsuks (mis peaks ka olema poliitilise kunsti üks tunnus), või välistab valge kuubi kaitsvate seinte tolereering igasuguse teravuse, nagu juhtus see mõned aastad tagasi Marco Laimre personaalnäitusel Rotermanni soolalaos (mis tollal täitis Kumu V korruse funktsiooni) eksponeeritud üliirriteeriva teravalt poliitilise teosega „Happy Holocaust”, mis omandas kunstisaalis pelgalt kunstiteose tähenduse. Kas süsteemis (ka kunstisüsteemis) sees olles on võimalik olla tõeliselt radikaalne (aga ka hooliv, sotsiaalselt tundlik)? Või on see pelgalt siseringi mäng, et arendada intellektuaalseid kontakte (milleks on ikka vaja seda suursponsorit ning strateegiat, taktikat, kuidas teda enda juures hoida)?

 

Ühtlustav tolerants

Tänavuse Tallinna graafikatriennaali deviis on „Poliitline / Poeetiline” ning nagu kataloogist selgub, on üldnäitus mängitud eelkõige poliitilise sõnumi väljatoomisele. Triennaali nõukogu liige, Kumu kuraator Eha Komissarov alustab triennaali kataloogi eessõna Slavoj Žižeki mõttearendusega, mis osutab üsna selgesti selle eesmärgi võimatusele: „Miks tajutakse tänapäeval nii mitmeidki probleeme kui ebatolerantsusega seotuid, mitte aga kui ebavõrdsuse, ekspluateerimise ja ebaõigluse probleeme? Miks on neile ravimina soovitatud sallivust, mitte aga edasiarendamist, poliitilist ja isegi relvastatud võitlust? Kohe pakutakse vastusena liberaalse multikulturalisti  põhilist ideoloogilist operatsiooni: „poliitika kultuuristamist”. /—/Selle kultuuristamise põhjus on otsestest poliitilistest lahendustest (heaoluühiskond, sotsialistlikud projektid jne) taganemine, nende ebaõnnestumine. Tolerants on nende postpoliitiline ersats. /—/ „Sallivuse kultiveerimine tähendab loobumist poliitikast kui sellisest, milles osalemise kaudu võiksid kodanikud muutuda””. Komissarovi läheb veelgi kaugemale: eessõnast jääb kõlama mõte, et „uut poliitilise kunsti keelt on tänapäeval võimatu toota” ning et „pühendunud poliitilise kunsti kannavad tegelikkuseotsingud aktsioonidesse tänaval või mõne muu reaalse tegevuseni /—/, mis toimub ükskõik millises punktis väljaspool valge kuubi keskkonda.”

Kui kunstnik ja ka vaataja on teadlikud neist raamidest või õigemini mängureeglitest, kuhu nad ametliku institutsiooni hõlma all satuvad, siis on asi vähemalt aus. Eespool öelduga ei taha ma küsimärgi alla panna ei triennaali ega ka selle toimumispaika Kumus. Omas raamistikus on  tegemist igati positiivse ettevõtmisega. Kui graafika kui kunstivaldkonna mõistmisel lähtuda kataloogis ära toodud Teemu Mäki määratlusest, et „graafika väärtus peitub selle ambivalentsuses: graafika teeb joone tõmbamise võimatult raskeks, sest tuleb võita materjali vastupanu, ning teisalt, olenevalt tehnikast, võib joone tõmbamine osutuda ka ääretult lihtsaks” ehk teisisõnu: kui graafika nõuab pidevat enesekontrolli ja enesekriitilist pilku, mis omakorda aitab kaasa ka looja pilgu teravuse säilimisele välise reaalsuse suhtes, siis sobib enamik esitatud töid graafika kui sellise alla. Ning poliitika (iseäranis kui lähtuda selle mõiste killustumisest kõikvõimalikuks väikeseks poliitikaks nagu sünni-, iibe-, kooli-, rahvastiku-, päevapoliitikaks) on ka enamiku tööde huviorbiidis. Mõnikord lausa nii teravalt, et valus hakkab. Kuigi, nii kurb kui see ka pole, teiste teravate nurkade seas kõike tolereerivas valges kuubis transformeerub kõik ühtlaseks kunstimassiks. Nagu igast massist nii tõusevad ka kunstimassist esile tipud, paremad ja halvemad, vaatajat vähem või rohkem puudutavad tööd.

Peapreemia pälvinud Óscar Muñoze videoinstallatsioon „Memoriaali projekt”, milles vilkalt liikuv käsi visandab ülima hoolikusega surmakuulutuste veergude portreesid, mis sisyphoslikult järjekindlast tegevusest hoolimata, ikka kaovad, on vaieldamatult üks tippteostest. Kuid nii see installatsioon või näiteks Ly Lestbergi M. L. Kingi legendaarse kõne töötlus tummadeks hetkedeks videos „Unistus” tekitaksid märksa tugevama õõvastustunde  elektroonikapoes või reklaamide vahel telepildis. Jasper Zoova „Parallel EU” toimis märksa viljakamalt Eesti Ekspressi vahel ilmunud Agendi kaanel kui näitusesaalis. Jne, jne. Nii et mida tugevam kontekst (või kontekstist väljarebimine, mis omakorda tekitab uue konteksti), seda mõistetavam on ka sõnum.

Ka Kumu V korruse kunstimassi paljud esmapilgul sarnastena mõjuvad tööd hakkasid toimima, kui paigutasin need konkreetsesse geograafilisse konteksti. Nii et mitte kunstnikud-isiksused, vaid selle või teise maa või rahva esindajad. Kõige selgemalt oli seda tunda Lõuna-Ameerika (Faisal Abdu’Allah, Lucretia Urbano), Hiina või Lõuna-Korea (Sang-gong Chung, Xu Bing ), aga ka eksiilis elavate kunstnike puhul (Davida Kidd, Fernando Feijoo).

Mis siis ikkagi teha selle poliitilise kunstiga? Kas valges kuubis on mingi võimalus see elama panna, selle sõnum vaatajani tuua või haihtub see ühtlase massi ühtlaselt heas tasemes? Maailma muuta valge kuubi kunst küll vaevalt suudab, kuid läbimõeldud kuraatoriprojektid ning ka kunstnike endi selge sõnumiga väljaastumised tagavad sõnumi (ja kriitilise hoiaku) jõudmise vaatajani. Ning kui veel paremini läheb, siis hakkab ka vaataja mõtlema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming