Non Grata nomaadid Pariisi tänavatel

Marian Kivila

Non Grata korraldatav rändfestival „Mitmekesine universum” („Diverse Universe”) peatus mai lõpul Pariisis, et liituda mitme kohaliku kunstiüritusega („Bellastock”, „Punane pühapäev” / „Dimanche Rouge”, „Suurlinna segadus” / „Désordre Urbain”). Tegevus ja ruum Peamiselt arhitektuurile pühendunud festivali „Bellastock” eesmärk oli seekord luua efemeerne linn. Non Grata rolli selles võis vaadelda kui kaduva linna kultuurilist peegeldust. Füüsiline kaduvus iseenesest näibki olevat üks põhiprintsiipe, mille alusel Non Grata toimib. Nomaadi eluviis vastandub kuuluvustahtele ja püsivusele. Selle asemel et olla ühe kunstimaailma kodanik, võib viibida kõikjal, kuulumata otseselt kuhugi. Ka performance’i-kunsti olemus on efemeerne: teos sünnib ja kaob aegruumis, pakkudes vaid lühiajalist kogemust piiratud inimhulgale. Igakuine tegevuskunstiüritus „Dimanche Rouge” on seni alati toimunud suletud ruumis ning selle kontseptsiooni kannab eksperimentaalsus. Kuigi eksperimentaalsus ei vaja esitamiseks just üüratut pinda, eksperimente võib viia läbi ka miniatuurses katseklaasis, tundus, et performance’i-kunst toimib paremini siiski kuubist väljas.

Festivali „Désordre Urbain” („Suurlinna segadus”) idee ongi vabastada kunstnik nelja seina ja miljoni ohutusnõudega piiritletud ruumist: performance’ite tegevuspaigaks on enamasti linn oma täies avaruses. Kui materiaalne visuaalkunst vajab eksponeerimiseks neutraalset valget tausta, profaanset ruumi, mida on vaja teose mõjuletulemiseks, siis performance’i-kunstile on tundmatu taustsüsteemi olemasolu pigem rikastav, sest see loob huvitavaid lisatähendusi. Ruum on tegevuskunsti naturaalne komponent. Tegevuskunst ei vaja domineerimiseks enese ümber kunstlikult loodud neutraalset tsooni.

Pariisi alternatiivse kunstielu õitseaeg on enamasti mais ja juunis, kui tekib võimalus linnaruumi mugavamalt kasutada. Prantslastele on alati oluline ruum kui tegevuskunsti lahutamatu osa. Ühe kohaliku tegevuskunstnikuga rääkides selgus, et Pariisi tegevuskunsti pealava on aastakümneid olnud tänav või mõni rahvarohke plats. Just see keskkond annab võimaluse luua interaktiivseid, publiku ja ümbrusega kõige otsesemalt suhestuvaid aktsioone, vabanda planeerimisest ning anda voli improvisatsioonile ja juhusele.

Antiideoloogia ideoloogid

Enamikul kunstnikest on soov väljendada ideoloogiat, publikki otsib kunstniku ideoloogilist kuuluvust. Non Grata puhul aga sageli ei tea, kuidas tõlgendada nende teost või määratleda nende ideid või millise tendentsi alla nende tegevus paigutada. Päris mitu mulle tuttavat kunstnikku kurtis pärast „Dimanche Rouge’il” nähtud Non Grata performance’it, et nad ei suutnud korraga nii mitmele tegevusele ja üüratule sümbolikogumile keskenduda, minult oodati kunstiteose süvaanalüüsi. Non Grata ongi alati olnud mitmesuguste ideede ja antiideede kogum, midagi kõiksuse ja mitte-millegi vahepealset. Atribuutide mitmekesisus ja vastandlikkus, mitmesuguse tegevuse kaootilisena näiv kooseksisteerimine, osalejate erinev kultuuritaust ja päritolu ei anna ühtegi vihjet selle kohta, millega on tegu. Maailmakaardi, gloobuse, relvade ja hiigelsuure ristiga opereeriv Jeesus Kristus, tuld purskavad asiaadid, hiigelajuga staatilises poosis naine, müramuusikute karakterikooslus kaootilises narratiivis ei soosi just ühest tõlgendusviisi. Eklektilisus annab alust arvata, et toimub ideoloogiate ja kultuuride kokkupõrge.

Non Grata ideoloogia võikski olla vastandumine kuuluvusele ja ideoloogiale, traditsioonidele ja reeglitele. Ideoloogia puudumine võimaldab kunstiteosesiseselt luua omad reeglid ja väljundid maksimaalsele loomevabadusele ja „puhtale kunstile”. „Puhas kunst” on nagu puhas paber, tühi ekraan, millele vaataja võib projitseerida omad kogemused ja maailmavaate.

Kõikide ideoloogiate eesmärk on alati üks: tagada rahu ja maksimaalne heaolu maksimaalsele arvule inimestele ja võidelda selle nimel. Võitlus oma ideede nimel teiste ideede vastu aga toodab vastupidist põhiprintsiibile. Ideoloogia on seega enesetapp, vabatahtlik võitlus enese põhimõtete vastu. „Désordre Urbain’i” raames aset leidnud performance Pere Lachaise’i surnuaia lähedal bulvaril (Boulevard de Charonne) pani paralleele tõmbama külma sõja ja selle mõttelise jätkuvusega. Surnuaia lähedus lisas omakorda huvitava sünkronismina juhusliku ruumilise kattuvuse. Non Grata on kujunenud rahvusvaheliseks kunstirühmituseks, kus on liikmeid igalt kontinendilt. Eestlased, ameeriklased, lõuna-korealased, üks inglane ja soomlane Obama jt poliitikute maskidega ja relvastatult etendasid tüüpilisi stseene külma sõja aegsetest spioonifilmidest, mille lõpp oli loomulikult verine ning kus puudusid võitjad. Non Grata positsioon on kriitiline, just nii nagu 1960ndate spioonifilmideski oli ühiskonnakriitiline positsioon.

Kui tulla tagasi ruumiliste aspektide juurde, siis tänava-performance’i eripära on publiku muutuvus ja liikuvus. Vaikiv pealtvaataja asendub suhtleva, aktsiooni jälitava või sulanduva osalejaga. Traditsioonilisele teatrile omane edastaja-adressaadi suhe kunstniku ja publiku vahel on avatud ruumi ja liikumise tõttu võimatu.

Kuuluvuse konfliktsus

„Désordre Urbain’i” teise Non Grata performance’i aines põhines taas maailmavaatelistel ja kuuluvuslikel konfliktidel. Kunstnikud olid seekord kehastunud bulvaritel promeneerivateks flâneur’ideks, kellele publik võis järgneda. Šampuseklaasidega šikis riietuses seltskond pidas maha pikki vestlusi ning järgnes tegelasele, kes kandis endaga kaasas noolt, millele oli kirjutatud „performance”. Nool suunati kodanikele, kes olid linnaruumis hõivatud oma igapäevase tegevusega: telefoniga rääkimine, jalgrattasõit, õllejoomine baaris, kerjamine jne. Promeneerijad avasid šampanjapudeleid, tõstsid klaase ja kritiseerisid tekkinud „kunstiteoseid”.

Kui Baudelaire’i, flâneur’i termini leiutaja arvates on terminil positiivne tähendus,1 siis Guy Debord võtab vaatemänguühiskonna ja selles kulgeva uitaja suhtes kriitilise positsiooni ja leiab, et see on kapitalismi viimne banaliseeriv triumf, mis toodab vabaduse illusiooni. Flâneur Debord’i käsitlustes ei ole mitte romantiline esteetilist naudingut otsiv uitaja, vaid hoopis sihitult kulgev eksinu, kelle trajektoori kujundab võim. Ka linnaruum on Debord’i arvates rikutud: linnaplaneerimist tõlgendab ta kui kapitalistlikku meetodit hõivamaks naturaalselt inimkeskkonda.2

Non Grata flâneur’id meenutasidki just Debord’i kirjeldatud homogeenset massi, hierarhilise karjasüsteemi kõrgemat lüli, kes usub end olevat vaba tänu domineerivale positsioonile ja materiaalsete ressursside kättesaadavusele.

“Inimene on oma olemuselt midagi svammilaadset: ta imab ümbritsevast keskkonnast infot ning kujundab oma arusaamad ja maailmavaate vastavalt ümbritsevatele arusaamadele. Arvamused muutuvad aeg-ajalt, nii nagu vahetub vesi svammis. Kas svamm saab olla vaba, kui tema üks funktsioon on imenduvus?”

Non Grata ei survesta vaatajat ajupesuga ega ürita ühtegi ideoloogiat vastuvõetavaks vormida. Vaatajal on vabadus teose tähenduse üle ise otsustada ja leida tõlgendus, mis sobitub tema maailmapildiga. „Dimanche Rouge’i” dokumenteerijad jäädvustasid intervjuud kõikide üritusel osalejatega ning Non Grata oli ainus, kes keeldus oma teoste analüüsimisest põhjendusega, et esmane interpretatsioon peab kuuluma alati vaatajale. Non Grata eesmärk ei ole vesta kindlapiirilist jutustust ega levitada oma „usku”.

Flâneur’i performance’ist kumas muidugi tugevalt läbi iroonia kaasaegse vaatemänguühiskonna suhtes, kuid tõstatati ka lahendamatuid küsimusi, nagu: mis on vabadus või kas tõde eksisteerib ja kui, siis milline kunst on õilis? Non Grata etendatud šampuseklaasidega kodanlasseltskond representeeris just ajupestudkonstrueeritud mõtlemisega massi, kes vajab eksistentsiks ja heaoluks tõe olemasolu. Tõde on vajalik elu lihtsustamiseks: et mõista, milline kunst on hea ning milline halb, milline linnaosa on elamiseks mugav ning milline mitte, milline bränd on parim jne. Tõde on aga essentsialistlik ega arvesta individualismiga, tootes seega karjainstinkti ja kuulumisvajadust. Non Grata nomaadlus ja vastandumine kuuluvustahtele ilmneb ka selles performance’is. Juhul kui kunst kunsti pärast on võimalik, siis Non Grata on jõudnud sellele üsna lähedale, vabastades end püüdlustest saavutada oma koht päikese all ning olla mõne filosoofia suuvoodriks.

1 Baudelaire’i flâneur on linnas uitav džentelmen, linnamaastiku lahutamatu osa ja selle representatsioon. Peale 1848 a revolutsiooni muutus Prantsusmaa kodanlikuks: täisväärtusliku pariislase meelisajaviide oli osaleda „vaatemängus”, mille põhiline stsenaarium oli ostlemine ning uue linnapildi avastamine. Flâneur oli kirglik ümbruskonna jälgija ning tõeline esteet. Kodaniku roll oli tarbida ja pakkuda visuaalset naudingut läbi hüvede, mida uus kaubamajaühiskond ideaalselt võimaldas. Baudelaire, Charles. Le Peintre de la vie moderne. Fayard, Paris 2010.
2 Guy Debord, Society of the Spectacle. Aldgate Press, London 1994.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming