Nooremas keskeas klassikute nukuteater

Sandra Jõgeva

Saarepuu ja Plingi ning Zoova näitustel on rohkem ühist kui esmapilgul tundub. Esimesed kaks on küll hõivanud Pärnu kõige esinduslikuma näitusepinna, teine piirdub väljapanekuga tagasihoidlikus kesklinna kohvikus, millel on küll pikk kunstinäituste korraldamise traditsioon. Ka ei erine nende kunstnike arengulugu ja taust üldsegi nii palju. Nii Saarepuu, Plink kui Zoova on sündinud 1970ndate keskel ja õppinud Eesti Kunstiakadeemias  1990ndatel. Aastatel, kui Eesti ühiskonnas toimus suur murrang, üleminek ja muutumine ning ka kunsti oodati noori, kes tooksid endaga kaasa täiesti uue, olemuslikult teistsuguse maailmavaate ja kunstikäsitluse: vabale ühiskonnale sobiva, sellise, mis on eelkäijate tehtuga võrreldes palju rohkem lääne eakaaslastest kolleegide loominguga sünkroonis.

Saarepuu ja Zoova astusid areenile just siis, kui esmane lääne kaasaegse kunsti „järeleaitamiskursus”  oli läbi saanud, seda koos Linnapi koolkonna hääbumise, uute meediumide vaimustuse ja Sorosi keskuse rahastatud ülevaatenäituste kadumisega. Zoova miksis oma üleelusuurustel lõuenditel kokku popkultuurisümboleid ja süüdimatuid sõnumeid (maal „Zoova – universumi kuningas”), tema kunsti nimetati küll transpopiks, küll seostati MTV-põlvkonna maailmavaatega. Saarepuu omakorda sai tuntuks Tallinna  kerjuste tarbeks valmistatud kerjamismasinate ning nendega „töötavate” eluheidikute dokumenteerimisega. Lissaboni tänavate reklaamtahvlitele ilmusid näiteks aastatuhandevahetuse paiku üleöö Tallinna kerjusmuti hiigelsuured fotod. Muuseas, täpselt kuu aega tagasi nägin Tallinna kesklinnas täiesti tavalisi kerjuseid, kellel olid ees või käes valguskirjaga sildid, mille sisu ja kirjaviisi ei olnud glamuur küll kuidagiviisi  mõjutanud.

 Olin absoluutselt kindel, et tegu on kellegi kunstiprojektiga, teemaga, mille tõi eesti nooremasse kunsti just Silja Saarepuu. Kes oli nende valguskirjade autor, pole ma siiamaani teada saanud. Kui Zoova on viimastel aastatel jätkuvalt maalinud, teinud väiksemamõõdulisi skulptuure ja installatsioone, koomiksihõngulisi graafilisi lehti, andnud välja viimastest koosneva raamatu, teinud videoid ning tuli eelmisel  suvel lagedale multimeediaetendusega, siis juba aastaid Villu Plingiga koostööd teinud Saarepuu meediumiks on põhiliselt video ja foto. Pärnu näitusel on viimastelt väljas üheksa videot ning fotot ja installatsiooni. Näha võib kunstnike paari olulisemaid töid viimastest aastatest ja ka päris uusi. Suure osa Pärnu Kunstihallis eksponeeritud Saarepuu ja Plingi loomingust hõlmab nende kunsti mõned aastad tagasi tulnud nn väikeste inimeste teema. Need väikesed  inimesed esinevad sõna otseses mõttes rahvariidenukkudena või kunstnike endi poolt kehastatud samasuguste suurte nukkudena. Triibuseelikus ja põlvpükstes, otsekui laulupeolt tulnud paar tantsib vee all („Veealused”), võtab ette pika retke Kesk-Soome, et tagastada hõimukaaslastele nende maalt jääajal Eestisse triivitud kivi („Kivi südamelt”). Tegelased istuvad Veneetsia (?) kanali kohal asetseval aknal ning hüppavad sealt siis vette ja veest välja, nii  et Silja muutub Villuks ja vastupidi („Aknal”). Villu Plink piitsutab ennast oma soolovideos rahvusvärvides piitsaga („Nimeta”) ning Silja niidab vikatiga maha eesti rahva okupantide sümboleid, „revolutsiooni lilli” punaseid nelke, suureformaadilisel fotol „Heinategu”. Kindluse mõttes on ekspositsioonile lisatud slaidi-show, mida vaadates on ilmselge, et pronkssõdur ning selle ümbrust aastaid 9. mail katnud, Tallinna vene kodanike poolt sinna tassitud lilled  on selle teose ajend, mitte peidetud alltekst. Tubli töökas eesti neiu puhastab okupantide puusliku ümbruse sinna toodud ohvriandidest.

NB ! Silja Saarepuu kirjeldatud töö on 2006. aastast, kui meist keegi ei osanud ette aimata ei pronksiööd ega Kristina Normanit tema kuldsõduriga. Pärast mida, olgem ausad, on igasugune pronkssõduritemaatika kaasaegse kunsti ainesena ennast sügavalt ammendanud. See pole siinkohal kivi Normani kapsaaeda – pigem  vastupidi. Ja korraks on Saarepuu ja Plingi nukulik paarike vahetanud rahvariided Hugo Bossi korrektsete kostüümide vastu, sõidavad BM Wga loodusesse ja tantsivad ekstaatiliselt oma auto ümber, taustaks Kamtšatka šamaani joig, tulemuseks näituse mõjuvamaid teoseid, video „Ego 157”. Samas keerutab Saarepuu üksinda roosas kleidis baleriinina nugadel („Mängutoos”), kusjuures ta liikumine videos viitab ilmselgelt nööridest tõmmatavale hüpiknukule. Paratamatult on (rahvariietes või mitte) nuku rolli võtmine üsna tugev seisukohavõtt. Selle rolli võtmisega antakse mõista, et oma rahvuslikus identiteedis kinni „väikesed inimesed” tegutsevad samasugustes piiravates raamides nagu Saarepuu ja Plingi varem eksponeerimata installatsiooni „Maal” rahvariietes nukud, seekord sõna otseses mõttes nukud. Ja nagu on näha just praegu Kumus avatud Rael  Arteli kureeritud näitusel „Räägime rahvuslusest!”, suhtub kaasaegne noor eurooplasest kunstnik igasugustesse rahvusluse ilmingutesse täiesti üheselt halvakspanuga. Ennast defineerib eelkõige oma rahvuse kaudu ainult piiratud, kompleksides sõge antikosmopoliit; need on inimesed, kes peksavad tänavatel võõramaalasi ning moodustavad naeruväärseid organisatsioone nagu Ungari Rahvuskaart. Zoova uued ruumilised maalid tekitavad  kohati lavamakettide mulje. See seos pole õhust tõmmatud: kui Saarepuu ja Plink on EKAs metallikunsti õppinud, siis Zoova on lõpetanud stsenograafia eriala. Maalide pildipinna ette ulatuvad ruumilised, maaliga orgaaniliselt seotud osad tuletavad meelde ka ruumilisi lasteraamatuid. Ootamatu on näha sellises võtmes „kaverdatud” autori isiklikke dokumente: ID-kaarti iroonilise pealkirjaga „Isikukultus” ning pangakaarti („Mastercard”). 

Mingil põhjusel on Saarepuu, Plingi ja Zoova, nooremas keskeas klassikute viimase aja loomingus tähtsal kohal nukuteatri element. Üks võimalik seletus on alateadlikud põlvkondlikud pinged, mis on seotud sellega, et väga noores eas said nad näha drastilisi ühiskondlikke muutusi ning kogu eelmise väärtussüsteemi osutumist suureks illusiooniks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht