Noorusest, emotsioonideta

Hea näitus, aga noorusest jääb vajaka.

JOONAS VANGONEN

Näitus „Noorus kui elustiil“ Tartu kunstimuuseumis kuni 17. V. Kuraatorid Nele Ambos, Marika Agu, Hanna-Liis Kont ja Julia Polujanenkova. Kunstnikud Helmi Arrak, Krzysztof Bagiński, Eglė Budvytytė, kunstnike rühmitus Democracia, Eike Eplik, Minna Hint, Miguel B. Jaques, Ada Karczmarczyk, Mari-Leen Kiipli, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Kulla Laas, Mihkel Maripuu, Johanna Mudist, Art Nõukas, Jüri Ojaver, Ats Parve, Bruno Peinado, Anastassia Šarõmova, Aap Tepper, Timo Toots, Leonardo Ulian, Mari Volens ja Kristina Õllek.

Kataloogi on koostanud Marika Agu, Nele Ambos, Hanna-Liis Kont ja Julia Polujanenkova, kujundanud Mariana Hint.

A

lustuseks olgu öeldud, et näitus meeldis mulle. Isegi väga – tegu on tõenäoliselt ühe huvitavama näitusega, mida viimaste kuude jooksul näinud olen. Teostus on professionaalne ning traditsiooniliste võtete kõrval leidub ka mitmeid ohhoo-momente. Arvestades, kui noored on näituse neli kuraatorit, jään huviga ootama, millal antakse neile taas ülesanne korraldada „maailma parim näitus“.

Töödest kerkis eelkõige esile Mari-Leen Kiipli, Kulla Laasi, Aap Tepperi, Mari Volensi ja Kristina Õlleku koostöös sündinud „Mikro #2“. Tegu on CMYK värvikoodi põhise ruumiinstallatsiooniga, mis näib täiesti teise maailma, paralleeluniversumina. Ruumi sisenemisel tervitab vaatajat pimedus, pehme, vetruv ja ebastabiilne põrand, suits ning omapärane vikerkaare tõlgendus. Teose võlu seisneb noorusega seonduva suunatuse, segaduse, pearingluse ning pimestatuse tunde tekitamises. Seda ei ole just lihtne luua. Momentaanselt meenuvad eelmisel aastal Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud Marie Kõljala mitmeplaanilised ja -sügavused maalikollaažid ning EKKMi viltuses šahtiruumis tekkinud kukkumise tunne. Teos lööb pahviks tajude väänamisvõimega ning on sama tunne nagu siis, kui taarun varahommikuses pimeduses Genialistide klubist koju, kukun kodus voodile ning kui silmad sulen, väänduvad mu peas aeg ja ruum.

Haarav on ka Timo Tootsi interaktiivne teos „Meediamull“, mis paiskab meediast üles nopitud pealkirjad laiali (teose aktiveerimiseks tuleb vaatajal keerlevat puitplaati jalgadega liigutada). Võib öelda, et praegusel ajal oleme kõik, mitte ainult noored, info ülekülluse ohvrid. Teiselt poolt näib teos aga peenelt vihjavat, et kuigi infomöllu keerisesse võib sattuda igaüks, on noored need, kes sellega paremini hakkama saavad. Teose hoogsamaks aktiveerimiseks vajalikku koordinatsiooni, tasakaalu ja kiirust on noorel näitusekülastajal ilmselt enam.

Videotest tõuseb esile Kiwa hüpnotiseeriv teos „Roosa“. Oma vahedusega on see ehk kogu näituse kõige nooruslikum teos. Varastes 20ndates Kiwa kiikumas lastekiigel drag’ilikult roosasse kleiti riietatuna on kujund, mille ideeline taust ei pruugi olla just eksistentsialistlikult sügav, kuid mille puhas, filtreerimata energia ning lapselik rõõm teevad videoklipist väljapaneku ühe märgilisema teose. Nagu Kiwa ei lase lahti teda kiigutavatest kiigekettidest, nii keeldub ta lahti laskmast ka nooruse uljusest.

Mõned eksponeeritud teosed moodustavad omavahel justkui sümbioosi, jutustades ühte ja sama lugu veidi teise nurga alt. Nii võib üksteisega siduda Eike Epliku ja Helmi Arraku teose „Lick it up. Be your own pet“ ehk „Laku see ära. Ole omaenda lemmikloom“ ning Hispaania kunstnike rühmituse Democracia monumentaalse videoteose „Olla igavene ja püsida hetkes“. Epliku ja Arraku installatsioon kujutab endast suurt musta koera, kes on mänguhoos seinale riputatud kuulsuste pildid maha peksnud ning seisab nüüd, keel suust väljas, võidukalt pildikuhja peal. Puruks pekstud pildid kuulsustest meenutavad, kuidas suures osas noortele suunatud (kollases) massimeedias vorbitakse iga päev juurde üha uusi kuulsusi, et nad kiiruga läbi närida ning kohe, kui tarbijaskond neist tüdineb, unustuse alla matta. Kui teosele midagi ette heita, siis mõningast ülekujundatust: ruumiinstallatsioon mõjub sätituna, jaanelkenliku nuditud lavakujundusena ning kaotab seetõttu hoogsuses ja kerguses.

Democracia video kujutab noori parkuurimeistreid läbimas Madridi surnuaeda üllatuslikul moel. Siinkohal tuleb kuraatoritele teose valiku eest au anda, sest pelgalt parkuuriteemaline video oleks selle näituse kontekstis ehk pisut lahjaks jäänud. Vägagi teadlik kohavalik (surnuaed) annab teosele aga uue mõõtme ning, sõltuvalt vaatajast, paneb kas video geniaalset kontrasti hindama või eelmiste põlvkondade mälestuse mõnitamise peale nina kirtsutama. Teose mõjuvusele aitab märkimisväärselt kaasa esitamisviis: see on eksponeeritud pimendatud saalis kolmel suurel ekraanil. Niiviisi näidatuna mõjub teos peaaegu eeposlikult.

Nimetatud teoste vahel tekib ideelisel tasandil tugev seos, need hakkavad üksteist toetama. Kui Epliku ja Arraku installatsioonis on koer seintelt maha peksnud kuulsused, kelle aeg on läbi, siis Demo­cracia videos lendlevad noorukid üle surnute haudade. Mõlemas teoses illustreeritakse praegu levinud suhtumist, et elatakse vaid oleviku (ning mõnikord ka tuleviku) nimel. Vägisi meenuvad Chuck Palahniuki „Võitlusklubi“ peategelase sõnad: „See on nüüd meie maailm ning need iidsed inimesed on surnud.“

Nüüd ka tekkinud vastuoludest: esindatud kunstnike vanuseline valik. Näitust tutvustavates tekstides korrutatakse mantrana, et eesmärk on uurida noorust kui elustiili, mitte kui põlvkondlikku nähtust. Eksponeeritud tööde autorid on ikkagi valdavalt noored, üle 40aastased autorid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Mitte et see otseselt halb on, kuid paratamatult kipub nii väljapanek olema noortenäitus, mitte näitus noorusest. Seda näib kinnitavat ka teemade valik. Märkimisväärne on ka näituse kallutatus videokunsti poole: ligi pool töödest on videoformaadis. Video on kindlasti noortele suunatud meedium, kuigi vestlusest kuraator Hanna-Liis Kondiga jäi kõlama, et videote kasutamine on näituse korraldamise seisukohast mugav (postikulud, hoiustamine).

Paratamatult jäi kummitama ka tunne, et noorusest jääb puudu. Kuigi mõned teosed haakuvad otseselt nooruslikkusega, tundub paljude teoste puhul nende eksponeerimine nooruseteemalisel näitusel nii-öelda pastakast välja­imetuna. Näituse pealkiri võiks pigem olla „Kaasaegsus kui elustiil“. Nooruslikkusest märgatavalt enam on tunda praegus­aegset lähenemist. Ma ei taha siinkohal muidugi jääda kinni stampidesse, mille kohaselt markeerivad noorust seks, narkootikumid, anarhia ja rokkarlikud eluviisid, kuid – kuhu on jäänud mäss? Vastandumine? Kontrakultuurid? Hoopis enam oli tunda varatäiskasvanute eneseotsinguid. Selleski (teadlikus?) valikus võib näha peent vihjet palju arutatud äratundmisele, et tänapäeva noorus on uskumatult konservatiivne, taltsas ja paraku ka igav. Varasematest põlvkondadest vähem on tunda viha, frustratsiooni ning mäslevate tunnete väljaelamist ja enam MacBooke, kalleid rõivaid ja konformismi.

Kuraator Hanna-Liis Kondi sõnul on väljapanek ehitatud üles vaataja, kunstnike ja kuraatorite vestlusele. Paraku on näitusel liiga tugevalt esindatud üks tõelist vestlust, dialoogi saboteeriv võte: teosed lõpuni lahti seletavad saatetekstid. Olen varasemate Tartu kunstimuuseumi näituste puhul kuulnud nurinat (mis seal salata, seda ka ise tekitanud) Rael Arteli koostatud näitusetekstide üle, mis sisuliselt kirjutavad külastajale ette viisi, kuidas on ainuõige teost vaadata, tunnetada ja mõista. Need toimivad lausa dogmaatiliste instruktsioonidena. Noortel kuraatoritel nii vänget kallutatust (veel) küljes pole, kuid algeid tööde mõistmise monopoli haaramiseks siiski esineb. Igasugune dialoog on sellises olukorras näiline.

Seetõttu tuleb ära märkida näitusega kaasnev sümboolne detail: III korruse otsasaalis on aknalaual harilikud pliiatsid ja paberilehekesed, kuhu on trükitud küsimused näituse kohta, et koguda näitusekülastajate arvamusi. Naljakal kombel muutub see installatsioon antud kontekstis omaette teoseks: see tuletab meelde koolipäevi ning pilab eneseirooniliselt näituse dialoogi „soovituslike“ vastustega. Paberite kõrval on silt, et vastuselehed tuleb pärast täitmist anda muuseumitöötajale. Huvitav, kas nad kontrollivad vaataja meelsust ning annavad ka lõpuks isikliku hinnangu? Ning lõpuks: miks on kuraatoritel jäänud selgitamata, kust on võetud näituse ingliskeelne pealkiri „Youth mode“?