Objekt ajaliinil

Henri Hütt: „Kui juba kollektiivselt kokku tulla, siis miks mitte ka teadvustada, et publik pole vähem tähtis, kui on vaatemäng.“

REET VARBLANE

Tänavuse VII „Nu-performance’i“ festivali „Objekt ja kollektiiv“ panid kokku Henri Hütt ja Mihkel Ilus. Hütt alustas nüüdistantsust, kust ta on interdistsiplinaarsete kunstide kaudu liikunud visuaalse kunsti poole. Ilus on tegelnud maalikunstiga, kuid teda on huvitanud pigem maalipiiride lõhkumine, laiendatud väljal tegutsemine.

Esimene „Nu-performance’i“ festival toimus 2005. aastal ning selle algatajad Anders Härm ja Priit Raud on seda iseloomustanud kui midagi sellist, mis „uitab ringi teatri, kujutava ja performance’ikunsti, popmuusika ja kaasaegse kunsti vahemaastikel“. Et see on „defineerimatu, amorfne ja dünaamiline ala, kus põimuvad erinevad erialad, arusaamad, traditsioonid“. Ei saa öelda, et see oleks esimene või ainuke tegevuskunsti festival, mis Eestis kunagi on olnud, aga huvi selle vastu ei ole raugenud, pigem kasvanud. Härm ja Raud on igal festivalil algatajatena ära märgitud. Seda võib mõista nii, et festival ei ole mitte ainult selle aasta kuraatorite vastutada, vaid algatajate paika pandud formaat ja hoiakud on jäänud püsima.

Kas „Nu-performance’i“ festivali raamistik aitas või segas teid?

Henri Hütt: Pigem aitas: meile anti vabad käed ja arvestati, et jääme kunsti piirialale. Oleme palju koos töötanud ning sisemine põlemine performance’i-kunsti ja ka koos kureerimise vastu oli juba varem olemas.

Mihkel Ilus: „Nu-performance’i“ festivali on kureerinud nii professionaalsed kuraatorid kui ka tegevkunstnikud. Seekordne programm sai kunstnikena kokku pandud. Meid huvitas, mis juhtub, kui kunstnikud otsivad kunstiteosega dialoogi. Dialoogide jada tuli loomulikult, sest see lähtus sellest, mida ise oleme kunstnikena otsinud. Selle festivali formaati on algusest peale sisse kirjutatud eksperimentaalsus ja eri lähtepunktid, et järgmine festival ei kordaks eelmist.

Hütt: On omamoodi põnev, et see ei ole jadabiennaal, et kuraatoril või kunstnikul või rühmitusel jääb teema pooleli ja seda jätkatakse kahe aasta pärast. Ehkki festivalil on oma ajalugu, on suudetud iga kord teema fookusega üllatada.

Kas mõni varasematest festivalidest on teile ekstra meelde jäänud?

Ilus: Mina tooksin välja 2011. aasta Silke Bake ja Peter Stameri kureeritud Viru hotellis toimunud festivali. Esinejad ööbisid seal, etenduspaikadena kasutati hotellitube, konverentsisaale, lifte. See on jäänud meelde kui äärmiselt terviklik elamus, kus kõik kokku moodustas suurepärase rea veidraid seiklusi. See oli parajalt ulakas ja lõbus. Väga paljud teosed suutsid läbida privaatsuse piiri ja jõudsid peaaegu naha alla, emotsionaalselt väga ligidale olgu siis kultuurilise tausta või etenduse spetsiifika mõttes. Vahetu kogemus ja elamus on alati uus, pole tähtis, kas seda on varem tehtud või mitte.

Hütt: Tooksin esile Krõõt Juuraku 2014. aastal kureeritud festivali, mis oli üles ehitatud sisemise konflikti ja hakkama saamise peale. Huvitav oli tõdeda, millal lõpeb kunstiline kogemus ja algab reaalne elu, millal piir hägustub. Publik oli pidevalt segaduses, kas tegemist on kunstiga või juhtub see päriselt.

Tänavuse festivali ehitasite üles suhtele publikuga, vastuvõtmisele. Keda te oma publikuks ootasite ja kas ootus ka täitus?

Hütt: Kui vaadata praegust ühiskonna toimimist, siis on järjest vähem põhjust kollektiivselt kokku tulla. Tarbimisvõimalused on tehtud nii kasutajasõbralikuks, et saab ise valida, millal mingit filmi vaadata või muusikat kuulata jne. Teater, mis algab ja lõpeb kindlal ajal, on väheseid põhjusi, miks kokku tulla. Kui aga juba kollektiivselt kokku tulla, siis miks mitte ka teadvustada olukorda, et publik pole kindlasti vähem tähtis kui vaatemäng. Meie programmis oli aktsioone, kuhu mahtus sama palju vaatajaid, kui oli performance’is osalejaid. Kui suhe on nii limiteeritud, siis kahtlemata pööravad ka vaatajad tähelepanu enesele ja viisile, kuidas nad mingis olukorras käituvad. Meil oli etendusi, kus vaataja ei asetsenud turvaliselt nii-öelda neljanda seina taga, vaid pidi ise valima, millisest perspektiivist ta midagi vaatas, kuidas ruumis liikus jne.

Ilus: Me keskendusime paljuski objektsele kunstile ja seetõttu oli kaasatud näitusepraktika ja -terminoloogia. Kui vaataja teadvustas, et laval on objekt, kunstiteos, siis see andis talle ambivalentsema võimaluse näha selles objektis midagi, mida ta varem polnud osanud näha. Kui laval on näitleja, siis tal on teatud parameetrid – tegemist on mehe või naisega, ta kehtestab komöödia- või tragöödiareeglid jne. Kui laval on geomeetriline kujund, siis vastavalt teatraalselt kujundatud situatsioonile saab vaataja omistada objektile just selliseid tähendusi, mis on tal varasema teatri-, aga ka kunstikogemuse põhjal tekkinud.

Hütt: Sellise festivali puhul on täiesti normaalne, et midagi jääb imelikuks ja arusaamatuks, eks selle võrra olegi elamus võimsam. Me ei üritanud üle seletada ja liigselt tausta avada, teosed on võimelised ise ennast omal viisil kehtestama.

Ilus: Mulle tundub, et lõpuni sõnastamine on ohtlik, see eeldab valmis asja. Meie programm sai kokku pandud suurel määral ka intuitiivsete valikute põhjal, millesse ise uskusime. Festival on alati jätkuv protsess, mille sees liigume oma tunnetuse põhjal, et see on õige asi teha.

Kuivõrd oli objektidesse, mida festivalil kasutati, sisse kirjutatud vastuvõtmise viis? Kui vabaks te publiku jätsite?

Hütt: Kui tuua näiteks Lawrence Malstafi etendus, kus etendajad olid hermeetiliselt pakendatud kilesse – raamidesse ja vaatajad võisid nende ümber jalutada, siis võib küsida, kui palju on sellisesse olukorda hapnikku, õhku jäänud. Seda etendust võib vaadata elusa ja eluta piirimail olemise installatiivse keskkonnana. Või kui rääkida Laivi moeinstallatsioonist, siis ka seal võis jääda hämaraks, kas minimaalselt liikuvate modellide ja rippuvate rõivaste ehk elava ja elusa vahel on üldse mingi piir. Lõpuks etendab rõivaese palju rohkem, kui teeb seda elus modell.

Kui näitusekeskkonnas on objektide ajaline määratlus, kui kaua midagi vaadatakse, vaataja valik, siis etenduskunsti keskkonnas on see lavastaja, meie puhul kunstniku otsustada. Meile oli tähtis objekt ajaliinil.

Ilus: Lavalise ajaga objekti hea näide oli Kultuurikatlas etendatud Andrius Katinase, Vera Nevanlinna ja Salla Salini „Paper piece“ ehk „Paberiteos“. Lavaline aeg mõjutas abstraktse teose vastuvõtmist, kui mõelda kas või tuule peale, mis hiiglasliku paberi alt puhus ja sõna otseses mõttes publikut puudutas. Tegemist polnud lihtsalt paberiga, pildiga seinal. See on väga visuaalne teos, kuid suudab publikut kaasa haarata ka etenduskunsti võtete, lavamaagia abil.

Kui mõelda varasemate „Nu-performance’i“ festivalide peale, siis ikka on toodud siia ka suuri nimesid. Kui palju mõtlesite teie suurte nimede peale?

Hütt: Ikka mõtlesime selle peale, mis on laias maailmas aktuaalne, kuid välismaise eksootikaga olid sama tähtsad siinsete kunstnike uudisteosed. Välisesinejate valikul eelistasime neid, kellel on hübriidsuses ajada oma rida. Lawrence Malstaf on stsenograaf, teda huvitab installatiivne teater. Julía Rodrigueze puhul on huvitav, kuidas ta objektsusesse ja kadumisse suhtub.

Ilus: Me ei pannud hierarhilisse ritta, et Eesti on tähtis ja väliskunstnikud võetakse lisaks, või ka vastupidi, vaid programm loksus loogiliselt kokku küsimustega, mis meid ennast huvitavad, ja kunstnikega, kellega tunneme partnerlust, kellega tahame meid huvitanud teemasid arutada. Ikka kiputakse rääkima tulemusest, valmisasjast, aga protsess on sama lahe. Henril oli idee, et festival koosneb vaid ühest nädalasest totaalsest installatsioonist. See oleks olnud suur ja julge risk, provotseeriv ja ohtlikki. Siis sai meile aga tähtsamaks, et Eesti nooremad kunstnikud tuleksid välja uue produktsiooniga. Ega etenduskunsti vallas ei tehta midagi lihtsalt niisama, see on kuudepikkune kavandamine.

Millises mõttes on totaalse installatsiooni idee ohtlik? Kas kartsite, et publik ei tule kaasa?

Hütt: Otse vastupidi, publik oleks ilmselt liigagi hästi kaasa tulnud. Teemad oleksid ehk liiga päevakajalised ja sotsiaalkriitilised olnud, kui mõelda meie maksusüsteemi peale. See oleks olnud prantsuse kunstniku Cyprien Caillardi töö „Recovery of Discovery“ ehk „Avastuse tagasisaamine“, 72 000 õllepudelist hiigelsuur püramiid. Selles installatsioonis saab sõpradega aega veeta, õlut juua, maailma asjade üle arutada. See oleks käsitlenud kindlasti ka muutunud publikusuhete aspekti. Vastuvõtjana istud installatsiooni – konteksti sees ja tunned, kuidas pea hakkab ringi käima ning mõistad, et see ongi kunst.

Ilus: Seal oleks saanud korraldada kontserte, vestlusõhtuid jne. Olime otsustanud, et objekti performatiivsusest rääkimine ei ole moraali teema, aga pudelimägi vormib ise midagi, mida me ei sõnasta. Publik annab oma ülalpidamisega sellele definitsiooni. Aga selle installatsiooni peale oleks läinud kogu eelarve.

Kas ühine kuraatoritöö erineb ühisest kunstnikutöö protsessist?

Hütt: Kui alustasime festivali ettevalmistamist, siis oli see üsna samasugune protsess, nagu on olnud ühiste kunstiprojektide puhul. Kui aga adusime, et oleme kuraatorid, siis tuli küll tasakaal leida, kui palju on meil õigust ja põhjust sekkuda millessegi, mille ajaliinis oleme paika pannud. Me ei rakendanud mentoripositsiooni. Pigem oli huvitav jälgida, kuidas teine kunstnik töötab, millise ettearvamatu raja tema esmane mõte läbi teeb.

Milline on tegevuskunsti koht praeguses kunstis?

Ilus: Kõik käib lainetena. Kui midagi defineerida vaid tagasivaatelisena, siis räägib see rohkem defineerija enda igatsusest ja arusaamast, mitte valdkonna arengust. Ka etenduskunsti fookused muutuvad, etenduskunst kasvab mitmes suunas.

Hütt: On olnud aeg, mil performance’i-kunst kuulus rohkem visuaalkunstnike tegevusvaldkonda. Mul on väga hea meel näha, kuidas see on laienenud ja kuidas teatri ja tantsuga tegelejad on hakanud looma oma performance’i-tõlgendusi. Teater on traditsioonilistest võtetest väsinud ja miks mitte otsida inspiratsiooni unikaalsematest situatsioonidest. Performance’ile on omane ainukordsus. Üldse on hakatud tööprotsessi ette näitama, mingis faasis ideid jagama. Ka objektse ja performance’i-kunsti käsitlejad ei oota ainult lõpptulemust, vaid jagavad katsetusi vaatajaga juba varasemas staadiumis. Potentsiaalne publik saab juba varem kaasa elada, see aitab maha lihvida suunad, mis ei ole korralikult läbi mõeldud.