Ökokriitikal on tulevikku ka kunstiteaduses

Bart Pushaw: „Ökokriitilisest vaatepunktist esitatud küsimused tunduvad enesestmõistetavad, aga kui neid ei esitata, jäävadki need vastuseta.“

KATRIN VIRUNURM

Ameerika kunstiteadlane, Marylandi ülikooli doktorant Bart Pushaw paneb oma dissertatsioonis „Kunsti globaalne leiutamine. Rass ja visuaalne suveräänsus koloniaalses Balti maailmas, 1870–1920“ („The Global Invention of Art: Race and Visual Sovereignty in the Colonial Baltic World, 1870–1920“) kahtluse alla arusaama euroopa (ja ameerika) modernismi universaalsusest, rakendades maailmakunsti ajaloo uusi uurimissuundi, eelkõige kriitilist rassiteooriat. 2013. ja 2014. aastal töötas ta Fulbrighti stipendiumiga Eestis, 2017. ja 2018. aastal Ameerika-Skandinaavia fondi stipendiumiga Helsingis. Ta on teinud uurimuse soome sümbolistliku kunsti, XX sajandi alguse Eesti naiskunstnike, Ants Laikmaa kunsti jne teemal. Augusti lõpuni oli Kumus avatud tema kureeritud näitus „Värvide dirigendid“.

Bart Pushaw tunneb sügavat huvi ka kunsti ökokriitilise uurimise vastu.

Bart Pushaw: „Ökokriitika on ennekõike suurepärane moodus tähelepanu äratamiseks ja tundmatule teele juhtimiseks.“

Andrei Tšerkov

Kuidas jõudsite ökokriitikani?

See sai alguse Ameerikas õppimise ajal. Üks neist aspektidest, mis mind eesti kunsti juures on huvitanud, on põhjamaine looduslähedus. Siin suhtutakse loodusesse hoopis teisiti kui Ameerikas. Võib-olla sellepärast, et siin elab vähe inimesi, ma ei tea. Kui käsitlesin eesti maastikumaali kunstniku pilgu, Konrad Mäe kunsti kaudu, eelkõige tema innovaatilise maastikumaali toel, siis tekkis mul küsimus: miks oli tal üldse vaja maastikku maalida? Loodusest on saanud üks peamisi maalikunsti objekte ja ma kardan, et me isegi ei mõtle enam selle peale, miks maastikku maalitakse. Tegemist on aga inimese ja looduse suhtega ning mind huvitas väga, miks otsustas Konrad Mägi just loodust kujutada. Milline oli õieti tema suhe sellega? Mis peitub tema maastikukujutistes?

Ökokriitika aspekt tuli mu uurimustesse, kui kuulsin, et üks mu Tallinna ülikooli kunstiajaloo- ja arheoloogiaosakonna kolleege tegeleb antropotseeniga. Ma polnud sellest mõistest varem midagi kuulnud. Selle kolleegi uurimisvaldkond on Ida-Euroopa kaasaegne kunst ja mulle tundus esmapilgul, et tegemist on tänapäeva fenomeniga: globaalse soojenemise ja ilmakriisidega. Mind huvitab tegelikult rohkem ajalooline kunst. Tahtsin teada, kas samasuguseid küsimusi saab esitada ka vanema kunsti puhul. Tegin siis doktoriõppe eksameid ja lugesin palju Ameerika XIX sajandi kunsti kohta ning avastasin paar ökokriitikast lähtunud kunstiajaloolast, nagu Alan Braddock. Ta on vaadelnud tuntud maastikumaale täiesti uuest aspektist ja see muutis ka minu arusaama maastikumaalist. Kerkis küsimus: mis tõmbab õieti kunstnikke loodusesse? Tahtsin mõista inimese ja looduse suhet ning mu huvi kunsti ja teaduse suhete vastu kasvas järjest suuremaks.

Näiteks Konrad Mäe maali „Norra maastik männiga“ on kirjeldatud juugendi dekoratiivsetele vormidele osutades, aga on viidatud ka sellele, et detailid on kujutatud niiviisi, nagu oleks kunstnik vaadanud loodust mikroskoobiga ja üritanud seda oma maalil edasi anda. Mind huvitas see aspekt ja otsustasingi uurida, milliste loodust ja teadust puudutavate materjalidega võis olla Mägi kokku puutunud ning kas ja kuidas võis see tema maalimisviisi mõjutada. Ma ei tahtnud enam rahvuslikkuse teemaga suhestuda, eriti Noor-Eesti liikumise ajal. Paljudele välismaalastele, eriti ameeriklastele, kes uurivad Ida- või Kesk-Euroopa kunsti, on just rahvuslikkus olnud kõige huvitavam aspekt kunstis. On ju Kesk- ja Ida-Euroopas nii palju riike ning igas riigis oma mõttemaailm ja stiil. Minu põlvkonnale on see natuke igav vaatenurk. Ma ei taha selle tähtsust vähendada, aga tahtsin kunstile kuidagi teistmoodi läheneda.

Ökokriitika suunab pisut teisiti mõtlema. Küsimused, mis sellise lähenemise korral kerkivad, tunduvad päris lihtsad, isegi enesestmõistetavad, aga kui neid ei esitata, jäävadki need vastuseta. Selline lähenemisviis on oluline eelkõige seetõttu, et seostub praeguste probleemidega: need küsimused olid päevakorral juba nelikümmend või isegi sada aastat tagasi. Mind ongi huvitanud, kuidas on praegu aktuaalseid teemasid varem käsitletud. See teooria avab uusi vaatenurki.

Millised on kõige huvitavamad ökokriitika toel tehtud avastused?

Tallinna ülikooli tänavuse talvekooli teema oli ökokriitika ja keskkonna ajalugu laiemalt. Ma kõnelesin seal ökokriitikast lähtudes Konrad Mäe teostest. Seal osales mitmeid keskkonnaajaloolasi, kes tunnevad oma eriala väga hästi, aga teiste omas ei ole just kodus. Osutasin oma ettekandes asjaolule, et Konrad Mäe stiil on seotud mikroskoobiga, ja juhtisin tähelepanu sellele, mida tähendas visuaalse mõtlemise seisukohalt mikroskoobi kasutuselevõtmine. Üks keskkonnateadlane astus ägedalt minu väite vastu, kuna mikroskoop oli ju leiutatud palju varem.

Ökokriitika puhul on oluline interdistsiplinaarsus, kuigi kunstiajaloolasena on mul vahel päris raske rääkida näiteks protoplasmast, organismi raku elusainest, ja selle avastamisest XIX sajandi lõpus. Olen protoplasma mõistet kasutanud Konrad Mäe teoste tõlgendamisel, iseäranis sel juhul, kui kunstnik on kujutanud mitmesuguseid maakerale ja selle ajaloole osutavaid kihistusi. Ma küll kasutan protoplasma mõistet, aga tegelikult tean sellest ikka väga vähe. Ameerikas aina rõhutatakse interdistsiplinaarsust, aga kas ja kuidas see tegelikult toimib, pole sugugi selge. Peaksime ise olema hästi enesekriitilised. Pole mõtet kohe pika sammuga tormama hakata, pigem tuleb minna väiksemate sammudega koos edasi ja pidevalt endalt küsida, kas see on ikka õige tee.

Kas Eestis ökokriitiline interdistsiplinaarsus ikka toimib?

Õnneks jah. Tallinna ülikooli juures tegutseb Kajak, keskkonnaajaloo keskus, millega on seotud Ulrike Plath, Linda Kaljundi, Kati Lindström, Kadri Tüür jt. Kajak korraldas ka tänavuse talvekooli ja kahe aasta pärast korraldatakse Tallinnas selle eestvedamisel rahvusvaheline keskkonnaajaloo konverents.

Ma pidasin möödunud sügisel Riias Baltimaade kunstiajaloolaste konverentsil ettekande Heinrich Tiidermanni fotoloomingust XX sajandi algul. Tema on pildistanud hästi palju rändrahne. Mullegi on tuttavad mitmed eesti müüdid kivide kandmisest ja loopimisest, kui mõelda kas või Kalevipoja või Linda peale. Tiidermanni kivide fotod olid avaldatud etnograafilises albumis kõrvuti rahvarõivastes talumehe või -naisega. See tundus mulle algul natuke veider. Kui aga asja lähemalt uurisin, siis tuli kivimotiiv esile rahvalauludes ja -lugudes jne. Ka tollaste rändrahne uurinud teadlaste uurimistööde illustratsioonidena oli kasutatud just kunstnike joonistusi kividest. Neid joonistusi kasutati aastakümneid hiljemgi, et rändrahne ära tunda või nende asukohta määrata. Teaduslikud joonistused, mis ei paku kunstiajaloolisest aspektist mingit huvi, on ökokriitika seisukohalt uskumatult tähtsad, sest neid ei tehtud niisama oma lõbuks, vaid millegi tarvis.

Kas või see fakt, mille sain teada Anu Allase ja Linda Kaljundi talvekooli ettekandest, et Ilmar Malin maalis on tuntud teose „Kustuv päike“ Rachel Carsoni ühe keskkonnakaitse võtmeteksti „Hääletu kevad“ mõjul, mis oli just siis, 1968. aastal, tõlgitud eesti keelde. On väga hea, kui ühes raamatus esitatud diskursus levib lugejate seas, mulle see meeldib.

Olen palju mõelnud, kuidas tuleks Eestis teha ökokriitikast lähtuvat näitust. Kumu „Aedade järelelus“ oli ökokriitilist lähenemist, aga ega keskkonnamõjude käsitlemise kohta kunstis ole Eestis ilmunud ühtegi sügavamat uurimust.

Kas selle teemaga on Eestis mõtet tegeleda? Kas sellel on tulevikku?

Jaa, kahtlemata. Ma tegin oma kureeritud näitusel „Värvide dirigendid“ väikese ringkäigu, vaatasin seda ökokriitilise piguga. Rääkisin seal eksponeeritud maastikest ja taipasin, et selle näituse kõige suurem teos, Julie Hagen-Schwarzi „Mets“, mis esmapilgul näib olevat päikesepaisteline intiimne metsamaal rahulikult voolava jõega, on tegelikult maastik, kus on kujutatud maha raiutud puid ja kus on palju kände. Mida aga tähendab naisele viibida sellises metsas? Miks ta on maalinud sellise vaate nii suurele lõuendile? Kas see on kuidagi seotud Venemaa samal ajal kiiresti kasvanud metsatööstusega? Vene kirjanikud ja teadlased kurtsid tollal ühtepuhku, et nad on mures metsa kadumise pärast. Loomulikult on see spekulatsioon, kuid miks ei võiks olla see maal metsatööstuse teema kommentaar? Ses rahuliku meeleoluga maalis on tunda ka hävitavat jõudu, nii et seda ei saa võtta ainult idüllilise loodusvaatena.

Kas kunstis saab ilusa looduse ebakõla kaudu osutada hävitamisele jne? Selliste asjade üle võiks mõelda, sest metsa kadumisega seotud küsimused on praegugi väga aktuaalsed. Selline küsimuseasetus toob ka inimesed kunsti juurde. Mida aktuaalsemalt vana kunsti esitada, seda huvitavam on see tänapäeva publikule.

Nagu ma aru olen saanud, ei ole ökokriitikal oma teoreetilist alust. Kui hakata selle abil kunstiteost analüüsima, tuleb analüüsitav objekt pigem üldisemasse konteksti asetada.

Alati on kasulik asetada uuritav objekt laiemasse konteksti, et mõelda suuremas plaanis. Isegi teose loomiseks vajaliku materjal kohta on ju huvitav teada, kust see on saadud, kuidas erinevad materjalid on omavahel seotud. Ega ökokriitilised küsimused pea olema otseselt päris loodusega seotud, huvitav valdkond on näiteks haigused ja nende levik. Mina olen uurinud peamiselt loodusmotiivi, maastikku, sest see on kõige selgemalt seotud ökoloogia ja ökokriitikaga, aga me ei tarbi ju ainult otseselt loodust, ökokriitika paneb kriitiliselt mõtlema tarbimisele kui sellisele. Ökokriitika on ennekõike suurepärane moodus tähelepanu äratamiseks ja tundmatule teele juhtimiseks.

Kas olete kuidagi seotud ka kriitiliste loomauuringutega?

Mitte just eriti, sest kui analüüsida maastikumaali, võib taustana vaadelda metsatööstuse ajalugu vms. Loomi on aga ajalooliste allikatega märksa keerulisem siduda. Mul on plaan teha väike näitus loomamotiivist Eesti kunstis. Võib kõlada igavalt, aga see, et jahistseenides kujutatakse alati koeri, on viinud mu mõttele, et koduloomad, lemmikud, ei ole ainult sõbrad, vaid me ka sõltume neist. Võtkem või seegi, et surnud linnud ja loomad natüürmortidel on tavaline asi. Millest see tegelikult kõneleb? Kas pole veider koguda kokku hulk surnud loomi ja siis maalida need üles, et demonstreerida oma maalimisoskust? Mida tehti korjustega pärast maalimist? Needki on küsimused, millele ilmselt tihti ei mõelda ega osata ka vastata. See on väga lai ja sügav teema, aga millest alustada ja milliseid allikaid kasutada, ei oska öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht