Olematu kunstiajakirjandusteooria

Heie Treier

Kunstiajakiri toimib klassikalisel juhul kahe valdkonna, kunsti ja ajakirjanduse kokkupuutes. Selle funktsioonid on teistsugused kui ainult kunstil või ainult ajakirjandusel. Kunstiajakirja ilmumise regulaarsus eristab seda ühekordsest näituse kataloogist, artiklikogumikust või monograafiast, ehkki kõik need žanrid võivad olla ka kokku sulanud. Kas on olemas mingit spetsiifilist kunstiajakirjandusteooriat? Küsimus kerkis päevakorda  seoses Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblase plaaniga arutleda kunstiajakirja teema üle laiemalt ning avaldada lisaks intervjuudele ja arvamusartiklitele teoreetiline käsitlus.       

Kas on olemas kunstiajakirjandusteooriat?

Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis õpetatakse ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid. Seal lähtutakse üldisest massikommunikatsiooniteooriast, millel on rahvusvaheliselt välja töötatud printsiibid ja koolkonnad ning omad kohalikud autoriteedid. Kultuur funktsioneerib massimeedia masinavärgis  ühe rubriigina (enamasti kahjuks meelelahutuse kategoorias), ent sellises kontekstis uurivad seda ajakirjandusteadlased. Spetsiifilisemat kultuuri- või kunstiajakirjanduse teooriat kui sellist pole aga loodud. Kontrollisin väidet igaks juhuks ajakirjandusõppejõu ning tsensuuri spetsialisti Maarja Lõhmuse peal. Ta kinnitas, et kunstiajakirjanduse teooriat kui sellist pole. Ei Eestis ega rahvusvaheliselt.  Hea algus. Kuna eesti kunstiajakirjanduses on siiani valitsenud pragmaatiline tasand ja tõsiseid uurimusi pole, võiks öelda Maarja Lõhmuse sõnadega: teadlikuks saadakse asja uurides. Nii et siin on uurimisteema, millega tuleks edaspidi tegelda, lähtudes kunstiajakirjanduse senisest ajaloost ja praktikast eesmärgiga luua teooriat.     

Kunstnikud ja kriitikud

Eesti õhukest kunstiajakirjanduse ajalugu vaadates võib väita, et laiema põhjaga erialaajakirjandus on baseerunud üleni kunstiharidusel, lähtunud teistest väärtustest kui massimeedia, ning aktiivsed tegijad on olnud kas kunstnikud või kriitikud.  Kunstnikest kunstiajakirja tegijaid on olnud tegelikult palju: näiteks enne II maailmasõda Märt Laarmann (episoodiliselt ilmunud Taie), 1970ndatel Andres Tolts (Kunst ja Kodu / Iskusstvo i Bõt), 1990ndatel Leonhard Lapin (Ehituskunst), XXI sajandil Tiit Lepp (Cheese), August Künnapu (ajakirjalik ajaleht Epifanio), üks toimetajatest Liina Siib (Estonian Art), Kristjan Mändmaa, Ivar Sakk, Tõnu Kaalep jt (graafilise disaini lisa kui kunst.ee  eri tegijate ühemeheajakiri), 1990ndatest mõnede väikesetiraažiliste kontseptuaalsete perioodiliste väljaannete algatajad Kaljo Põllu (Ydi), Erki Kasemets (Vedelik), Peeter Allik ja Ilmar Kruusamäe (Kursi Kunst). Laiema põhjaga kunstiajakirju on pärast II maailmasõda teinud Eestis traditsiooniliselt kunstikriitikud: Milvi Alas, Sirje Helme, Krista Kodres, Ants Juske, Heie Treier, Andreas Trossek, Ave Randviir, Mari Laaniste  (Kunst ja kunst.ee), Virve Sarapik (Kunstiteaduslikud Uurimused), Eero Epner (Estonian Art). Eraldi alapeatüki moodustavad Internetiväljaannete algatajad nagu Vano Allsalu (Sally Stuudio www.kunstikeskus.ee) ja Maarin Ektermann [Mürk] (Artishok). 

Teooria punktiirid

Võib-olla on teooria puudumise tagamaaks see, et kunsti suhted massiajakirjandusega on Maarja Lõhmuse sõnul olemuselt vastuolulised: viimases ei nähta ette mitmekihilisust, mida kunst, vastupidi, taotleb, püüdes seda sisse tuua ka massiajakirjandusse. Edukas ja suhteliselt  erandlik näide on sel juhul 1970ndate Kunst ja Kodu / Iskusstvo i Bõt, mis mängis hiigeltiraažide tingimustes massimeedia reeglitega, ent levitas kunstiharidusest lähtuvat sisu. Tüüpjuhtum on pigem selline: kunstiajakirjandus on marginaliseeritud positsioonil ühiskonnas ja massimeedias, seda välispidiste jõudude survel või marginaliseerides end ka ise. Sellele liitub kultuuripoliitika argument. Seda võiks pidada väga oluliseks, lausa keskseks  teemaks kunstiajakirjanduses, seostudes valikuga makro- ja mikrotasandil. Valik algab esiteks sellest, mis eesmärgil, mis kontekstis ja kelle jaoks ajakirja tehakse, kes finantseerib, kes otsustab toimetuse üle, kui suur on toimetus ja milline selle struktuur, kuivõrd on toimetus oma valikus sõltumatu või survestatud kas poliitika või äri või mis tahes huvigruppide poolt. Ka ajakirja kujundus on mikrotasandil kultuuripoliitiline valik.  Eestis on kunstiajakirjanduse üldpilt suhteliselt ühetaoline, tulenevalt siinse kunstimaailma kontekstist, ajaloost ja ülesehitusest: puuduvad rahamaigulised luksuslikud oksjoniajakirjad, ent ka reklaamidest küllastatud üllitised, kus teadja silm tuvastab reklaami tellijate ning ajakirja põhiosas ilmuvate artiklite vahel nähtamatuid niite, mis determineerib kunstikirjutuse laadi. Siinmail tehakse kunstiajakirju enamasti  suhtlusringkondade baasil oma parima äranägemise järgi, lähtudes erialapõhisest missioonist ning etteantud piiridest. Tegijate arv on minimaalne (eriti võrreldes kirjandus- või muusikaajakirjade toimetustega). Paberajakirjade tiraaž on minimaalne, see omakorda näitab kunsti positsiooni kultuuris ja ühiskonnas. Kunstiajakirjade skaala ulatuse defineerib meie jaoks pigem see, kas tegemist on kunstnikest lahus väljaantava teadusajakirjaga või  jooksvat kunstielu ja teooriat mõtestava ajakirjaga, millel tihe side kunstnikega. Toimetuse survestamine ei tule viimasel juhul niivõrd väljast (poliitika, äri jms ringkonnast), ilmselt põhjusel, et kunstiajakirjandust peetakse marginaalseks, vaid seestpoolt (erinevad huvigrupid kunstis, võimuvõitlused kultuurilise kapitali pärast, ego/esteetika/filosoofia/poliitika/ põlvkonna- jms -konfliktid).   

Milleks?

Väikese kultuuri laiema levikuga kunstiajakirja ülesanne võiks kõigest hoolimata sarnaneda ikkagi laiatarbe ajakirjanduse missiooniga ühendada erinevaid seltskondi, kes reaalelus  omavahel kokku ei puutu (väikeses Tallinnaski on küllalt selliseid näiteid), tuua teateid ühelt seltskonnalt teisele, vahendada kunstnike ideid, dokumenteerida kunstinähtusi tuleviku tarbeks jne. Selle kõrval tuleks kommunikeerida selles väikeses kultuuris toimuvat teistele kultuuridele väljaspool riiki. Iga eriala võiks tahta luua endale ka laiemat konteksti, s.t sõpru väljaspool eriala. Veel 2009. aastal ilmus Eestis näiteks kaks toredat  gurmeeajakirja – Köök ja Profiköök. Ideaalina võiks tasemepõhine tööjaotus valitseda ka kunstiajakirjanduse valdkonnas. Ehkki Eestis peetakse heaks tooniks pigem elitaarsuse rõhutamist, täidab üldhuvi eesmärki vahest kõige paremini Sally Stuudio koduleht. Ka kitsama huvigrupi ajakirjadel on suur väärtus, ent nende funktsioon võiks kalduda pigem kunsti ja loomingu poolele, kus ajakirjandusteooria printsiipidest välja ei tehta. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming