Omamoodi revolutsiooniline hetk

MARIAN KIVILA

Eesti Kunstnike Liidu XVIII aastanäitus „Juubelikevad 2018“ Tallinna Kunstihoones kuni 17. VI.

Ma ei oleks ealeski uskunud, et suudan vaimustuda Tauno Kangro loomingust – ja seda eriti kevadnäitusel, kust suure tõenäosusega võib leida kümneid või lausa sadu huvitavamaid ja kõnekamaid töid. Kui märkasin näituse peasaali tagaosas Tauno Kangro nimega silti viitega ruumile musta kardina taga, jõudis minu peast sekundi murdosa vältel läbi käia tuhat eelarvamust. Tuleb aga tunnistada, et kas tahtlikult või tahtmatult Johannes Luige valgusekraaniga „Kunagi sa sured“ paari pandud Kangro töö „Ilus unenägu“ mõjus suurepärases kontseptuaalses komplektis väga hästi ja kõik eelarvamused lahtusid. Kummalegi kunstnikule eraldi ma oma häält ei anna, küll aga oli nende kõnekas dialoog üks näituse vaimustavamaid osi.

Mis puutub näituse messiformaati, siis visuaalselt mõjus see esteetiliselt ja täitsa nauditavalt. Kuigi leian, et alati ei pea nõukogudeaegseid jäänukeid lõhkuma, uue ja trendikaga asendama, ning traditsioongi on väärtus omaette. Suurtelt kunstimessidelt maha viksitud stiliseering on omamoodi tore eksperiment ja miks mitte igal aastal midagi uut proovida. Muidugi saab ka trendide järgimise asemel neid ise luua ja mõnikord mõjub mõni läänemaailmast laenatud ja pingutatult meie konteksti surutud detail pisut nagu Jenkki näts või ihaldatud teksapaar nõukogude aja lõpus. Lõpuni ei saanudki aru, kas tegu on tõsise tahtega Eesti kunsti pisut kaubanduslikumaks muuta ja potentsiaalset ostjaskonda veenda, et kunst tõepoolest ei olegi enam midagi ülikontseptuaalset, millest keegi midagi aru ei saa, või on tegu hoopis püüdlusega kommertskunsti parodeerida.

Ainus heli, mis vaatajaid näitusesaalis mantrana saatis, oli Marko Mäetamme boksis eksponeeritud video, kus kunstnik kutsub üles oma töid ostma: „Ostke mu maale, graafikat, videosid! Võtke ühendust minu galeristiga!“ Tabasin end mõttelt, et kui tegu ei olegi paroodiaga (miks peaks kunstnik oma galeristi ehk tööandjat avalikult pilama?), siis on kunstimaailm lõppude lõpuks jõudnud sinna, kuhu naasmise eest on kunstipoliitika seda aastakümneid takistada püüdnud. Aastaid on räägitud arusaamatust kommertskunstist, mida kultuurkapital toetada ei saa, sest meil on päris kunstnikud, kes loovad kunsti kunsti pärast, ja on müügikunstnikud, kes teevad kunsti eesmärgiga kiiresti ostja leida. Ka ei toeta kultuurkapital teatud tüüpi galeriisid, mis näitusetegevuse kõrvalt ka teoseid müüvad. Nüüd on igal juhul nii Kangro kui ka eesmärk müügiedukas olla jõudnud Eesti suurimasse nüüdiskunsti näituseasutusse, mida muuhulgas kultuuriministeerium ja ka kultuurkapital proportsionaalselt ülisuurte summadega toetavad. Seega võib praegust kevadnäitust pidada omamoodi revolutsiooniliseks hetkeks Eesti kunstimaailmas. Seda aga muidugi juhul, kui Tallinna Kunstihoone ei ole ainus, kes keelatud vilju rahus vitsutada saab, ja et ka teised seni kommertsi kasti paigutatud loomeinimesed, institutsioonid ja sündmused saavad riigi toetusele pretendeerida. Olgu selleks siis Tallinn Art Week või kommertsimaiguline galerii, kelle näitusetegevust just heldelt toetama ei kiputa või mille saatusest kultuuripoliitika korrastajad enamasti ei hooli.

Johannes Luige valgusekraaniga „Kunagi sa sured“ paari pandud Tauno Kangro töö „Ilus unenägu“ mõjus suurepärase kontseptuaalse komplektina.

Karel Koplimets

Kord kümme või juba rohkem aastat tagasi EKA vana maja sööklas ühe toona kultuurkapitali komisjoni kuulunud õppejõuga lõunat süües rääkis ta mulle, et kunstiinstitutsioone, kes ise tulu teenivad, ei toetata – selline on lihtsalt põhimõte. 2018. aastal oleks viimane aeg iganenud põhimõtted ümber vaadata, sest Eestis ei saa ükski galerii olla kommertsgalerii ega teenida eales hiigelsummasid, millest endale dividende maksta. Enamik meie galeriisid on siiski mittetulundusühingud ja teenivad (nagu ka kunstimuuseumid) piletimüügilt pisikest omatulu, mis suunatakse näituseproduktsiooni.

Seega annab Tallinna Kunstihoone näitus lootust, et ehk on ka kunsti rahastuspoliitika leebemaks muutumas ja hakkab tekkima arusaam, et kunstnikki peab end kuidagi ära elatama. Loogiline oleks teha seda oma kunsti toel (kas just värvilisi publiku lemmikuid treides, aga müügiga siiski). Olles ise galeristina tegutsenud, tean vägagi hästi, et professionaalne kunst ja müük võivad käia käsikäes ning galeriid ei tegutse enamasti kasumi nimel, vaid näevad oma rolli Eesti kunstituru arendamises, publiku koolitamises ja kunstnikkonnale sissetuleku teenimises. Kui eraettevõtluses on elementaarne toetada midagi eesmärgil, et seemnest kasvaks võimas taim, siis võiks ka riiklik rahastusmasin oma jaotuspõhimõtted pisut ümber hinnata ja mõelda, kuidas toetus kasvama panna. Professionaalsele kunstile müügikeskkonna loomine oleks väga eluterve ja viljakas lahendus. Seda eriti teadmises, et kommertsmaailm ja nii-öelda vaba kunstimaailm on viimastel aastakümnetel väga suures osas läbi põimunud ja neid on ääretult raske teineteisest eraldada.

Keskpäraseid töid oli näitusel siiski palju ja omavahel ei sidunud neid miski, kuid aastanäitused pole ka senini paremini õnnestunud. Kord aastas suvepublikule pisut kergemat vaatamist pakkuda, kunst rahvale lähemale tuua ja kunstnikkonda toetada on väga tore mõte.