Matthias Sildniku ja Edgar Tedresaare (töö)ruumi käsitlev näituseprojekt „Õnnelik ruum“ Y-galeriis kuni 8. XI
Y-galerii pole viimasel ajal olnud kuigi õnnelik ruum. Pärast eelmisest asukohast Küütri 2 väljakolimist langeti mõneks ajaks vaikivasse olekusse, sealt naastes on väljapanekud uutes ruumides ülikooli endises historitsistlikus kirikus Jakobi 1 olnud keskpärased. Peamiseks probleemiks on saanud näituseruum, millele suurem osa kunstnikest on alla jäänud ja raisanud lõviosa energiast ruumi täitmisele, mitte kunstile ja selle eksponeerimisele.
Seetõttu väärib kõnealuse näituse puhul esmalt kiitust tõsiasi, et kunstnikud on enam-vähem hakkama saanud suure ja tugeva emotsionaalse laenguga ruumiga, kasutanud seda kindlakäeliselt ja andnud ka töödele piisavalt hingamisruumi (eksponaate on kokku vaid kuus: neli maali, videoprojektsioon ja üüratu installatiivne kera).
Edgar Tedresaar on näitusele pannud tuttavlikud autoritehnikas abstraktsed maalid, mis on seni viljeletud tehnika edasiarendus. Olen Tedresaare viimaste aastate loomingul silma peal hoidnud ja seetõttu julgen eksponeeritud töid vahest kõige kõrgemalt hinnata. Teosed on alusmaterjali, linase riide süvitsi uurimise ja oskusliku kasutamise ning kunstnikule tähenduslike paikade läbitöötamise kombinatsioon. Nii on kõigi nelja taiese pealkiri „Koordinaadid“, millest kolm viitavad Eisma ja Vainupea lähedastele paikadele, üks Tartu südalinnale, Riia ja Turu tänava ristumiskohale.
Võrreldes varasemate samas stiilis teostatud töödega, on märksõnad suurem värviküllasus ning robustsem (kuid mitte ebatäpsem) ja jõulisem materjalide käsitlemine. Teistest silmatorkavamaks võib pidada teost „59°33’16.77”N 26°20’19.09”E“, millest õhkub kahvatuva suvise õhtupäikse rammestust, teisalt aga merelainetena voogava aasa rahu. Omaette humoorikas detail on taevas rippuvad pilved, mis tahes-tahtmata meenutavad hoopiski lendavaid taldrikuid, lisades tööle kummastava maavälise tasandi.
Kuid medalil on ka teine pool: väljapaneku ja keskkonna vahelises mänguhoos kipuvad tööd liialt näituseruumiga kokku sulama, on pigem ruumikujunduslikud elemendid kui iseseisvad teosed (sellele aitab eriti kaasa asjaolu, et Y-galerii avarate akende ette sätitud jõupaberipaanid meenutavad kahtlaselt Tedresaare maale). Ka tööde üks põhieesmärke – alusmaterjali esiletoomine, sünteesimine ja dekonstrueerimine mõjub väsinud võttestikuna. Tartu ülikooli maaliosakonna vilistlaste näitustel on see meetod viimastel aastatel populaarne olnud (ja tundub, et seniajani): võib spekuleerida magistrantide omavaheliste mõjude ja mõjutuste üle, teisalt on nad kõik läbinud maaliosakonnas juba legendaarseks saanud aine „Maal/dekonstruktsioon“ Jaan Elkeni juhendamisel. Selge on aga see, et taastöötlemine on in.
Edasi kipub näituse kontseptsioon aga vägisi kärisema. Ehkki väljapaneku (sõnastamata) idee on pakkuda vaatajale kolme vaatlustasandit – globaalne installatsioon, paikkondlik maal ja mikrotasandi projektsioon –, jääb see põhjalikumalt avamata. Ruumi keskel rippuv jacksonpollocklik hiiglaslik punane kera ei taha kuidagi sobituda näituse üldise stiiliga, pealegi mõjub see kordusena: eelmise aasta lõpus festivali „Art ist kuku nu ut“ raames kasutati galeriis sellesarnast hiiglalikku kera. Monstroosne punane planeet näeb vähemalt efektne välja.
Matthias Sildniku ideaalset töökeskkonda kujutav videoprojektsioon on kokku pandud enam kui 140 vastaja täidetud 80 küsimusega küsitluse põhjal. Ehkki sotsioloogidele ja arhitektidele võib sellise küsitluse tulemuste analüüsimine pakkuda pikkadeks aastateks tegevust, jääb see siin vaatajakaugeks. Liikumatu projektsioon kujutab hiiglaslikku ja õhulist klaasist ja terasest töökeskkonda, mida ilmestavad liumägedega bassein ning siia-sinna pikitud klaasseintega kontorikuubikud. Virtuaalses visioonis domineerivad eelkõige jõudeaja objektid, mis jätab mulje, et ideaalne töökeskkond on selline, kus tööd tuleb võimalikult vähe teha. Arvestades aga, et küsimustiku üks viimaseid küsimusi kõlab: „hinda mil määral antud väide kirjeldab sinu seisukohti või kogemusi. [Olen nõus muutma oma seksuaalset praktikat, minnes vastuollu oma loomuliku seksuaalse orientatsiooniga, et institutsioonihierarhias kõrgemale tasemele jõuda.]“, tekib paratamatult mõte, et ehk pole Sildniku eesmärk üldsegi töökeskkonnaalase info kogumine. Jääb vaid üle loota, et tulevikus eksponeerib kunstnik kogutud andmestiku põhjalikumalt ja arusaadavamas vormis.
