Õnnis üksindus – indiviidi tõde?

Et Aaremäe on arhivaar Labi esitlemiseks valinud lillefotod, on näitusel arhiivi iseloomustava ajakujundi kõrval ka individuaalse psühholoogilise iseloomustuse kate.

KAIRE NURK

Dagne Aaremäe näitus „Benita Labi: splendid loneliness“ rahvusarhiivi peahoone Noora fuajee näitusepinnal kuni 29. IX.

EKA III kursuse vabade kunstide graafikatudengi Dagne Aaremäe arhiivipõhine näitus on oma olemuselt hübriidne, et mitte öelda kollaažlik. Seda polegi võib-olla võimalik puhtalt kunstinäituseks pidada. Just seetõttu ärgitab see huvi ja pakub toidet paljudele probleemipüstitustele. Näituse osised eristuvad selgelt, mis teeb analüüsi lähte lihtsamaks, teisalt aga põimuvad, mis tekitab pingestatuse ja uute seoste ootuse. Ka dokumenti kaasava kontseptuaalse kunsti ajalugu pakub toetavat fooni.

Näitus viib kokku arhiivi kunagise raudvara, Alise-Benita Labi (1911–1988) isikufondi materjalid (väljas on originaalid) ja Dagne Aaremäe ofordi- ja akvatintaportreed Labist. Kunstiks liigituva graafika kõrval on saanud määravaks materjalide valik ja installeerimisviis. Labi isikufond koosneb 1426 säilikust, mille krooniks võiks pidada päevikuid (kokku 99), mida Labi pidas kogu teadliku elu. Aaremäe on süvenenud eelkõige noorusaastate omadesse. Sama püsivalt on Labi fotografeerinud lilli: sünnipäeva- või tööjuubeli või peigmehe kingitusi või kodust kaasa toodud lilli. Enamasti on need lõikelilled – ülilühike viiv, ergastav hetk –, mis katkestab eluvoo halli pidevuse.

Intrigeeriv lillekujund

Dagne Aaremäe näituse „Benita Labi: splendid loneliness“ kontseptuaalne tervik on saavutatud eelkõige installeerimisviisiga.

Aap Tepper

Kuigi näituse taga on intensiivne mõtisklus sellest, millist sõnumit lilled Benita Labil ikkagi kandsid, on Dagne Aaremäe lillede kaudu loonud ka ajakujundi, vastanduse: lillede aeg ja arhiivi aeg, looduse muutlikkus ja arhiivi ajakapsel. Saatetekstis on öeldud: „Lillede kaudu saab aimu Labi elust ja lilled näitavad ajakulgu, mida fotodel rõhutavad kontrastsed varjud või kell kapi peal. Fakt, et need aja möödumist kujutavad fotod asuvad arhiivis – staatilises ajakapslis –, on otsekui protest aja kulgemise vastu.“

Millises vastastoimes on aga selliselt konstrueeritud lillekujundiga graafilised portreed ja Benita Labi kirjamustandist leitud fraas „Splendid loneliness“ („Õnnis üksindus“)? Iseenesest polegi ju portreesid näitusele vaja, sest lillekujund juba dekodeerib arhiivi olemust värskel ja pisut ootamatulgi viisil. Tajus asetuvad tavapostkaardi formaadis ebaselged mustvalged ülesvõtted ja monumentaalne arhiivihoone selle massiivses konkreetsuses kõrvuti. Kõrvuti on reaalajast välja tõstetud ja „igaveseks“ säilitamiseks mõeldud hiigelsuur, mõõtmatu ja imeväike, mõõdetav, säilitamatu. Kuid ka lõikelilledes on looduslikust ringlusest eraldatuna omajagu fataalsust.

Eksponeeritud tekstivalikus on erilaadseid kirjutisi ja tsitaate ajast ja lilledest (mh lapsepõlvekodu lilleaiast ja isa lillearmastusest) ning ka avaldusi sugudevahelise võrdõiguslikkuse ja vabaduse kohta 1930ndate (tammsaarelikus) laadis. „Tahan, et oleksid õnnelik, selleks soovin, et ükski inimene sind maailmas ei armastaks, sest vastasel korral sa ei saaks avaldada neid vabu mõtteid, mis sinus elavad.“ (kirjamustand, 1933).

Näitus kui kontseptuaalne tervik on saavutatud installeerimisviisiga. Ajaloolised lillefotod on asetatud näituseruumi keskmesse raamimata läbipaistvate klaastahvlite vahele, nii et ka Labi kirjed fotode tagaküljel on näha. Rõhutatud hapruses on need jäetud arhiivi arhitektuurse kehandiga vahetult vastamisi. Ekspositsiooni raamistavad kolm kinnist vitriinkappi, nende klaasitud ülapinnal saab uurida Benita Labi märkmeid, allpool on sahtlid, kuhu on peidetud näopildiga akvatintalehed. Kui sahtleid üksteise järel lahti tõmmata, tekib nägude kordusest kummaline muutlikkuse ja püsimise, katkevuse ja pidevuse süntees. Hämusest taustast viirutusjoontega välja selitatud näoovaalid hakkavad mõjuma igavikulise maskina. Lillekujundi kõrval astub ajalikkuse-ajatuse dialoogi ka lillepiltide autor ise, ajalik inimene, kes arhivaalina on reaalajast välja lõigatud.

Personaalne ja fiktiivne tõde

Boris Groys on kirjutanud essees „Kunsti tõde“ (2016, värskelt tõlgitud ajakirja Kunst.ee viimases numbris) kunsti poolt tõe vahendamise vajalikkusest ja võimalikkusest. Ta on eristanud kaks erinevat tõde: modernistlikus kunstis loodud suveräänse persooni identiteet ja sotsiaalselt konstrueeritav nominaalne identiteet. Benita Labi lillefotod täidavad faktilise tõendi (eriti dateerimise jm täpse andmestiku tõttu) ja ka personaalse tõe, nominaalse identifikatsiooni seisukohalt aga fiktiivse tõe rolli. See on tüüpiline isikufondide kapriis, kus keskseks saab „tähtsusetu“, ebastabiilne materjal.

Ahiivipoolne kaaslane Aaremäele Labi fondiga töötamisel oli filmiarhiivi kuraator Maarja Hindoalla. Intrigeeriv on, kuidas kahte noort inimest tabanud Benita-puudutus. Teise inimese mõist(ata)mist ei pärja kunagi sajaprotsendiline tulemuslikkus. Hindoalla vahendab: „Loomulikult tundsime suurt vastutust, konstrueerides kunstiliselt meelevaldset kuvandit inimesest, kes lahkus siit maailmast enne, kui meie siia sündisime. [—] teadvustasime endale, et meie eesmärk ei ole pakkuda objektiivset ja tasakaalustatud (üle)vaadet – kas see oleks üldse võimalik? Arhiivi ja kunsti kui pealtnäha radikaalselt erinevate institutsioonide kontrapunkti otsimine ning sellega mängimine oli näituse koostamise juures üks sütitavaid jõude. [—] Kuna minu nii-öelda kokkupuude Benitaga oli väga isiklik kogemus, millest tõukunud mõtteprotsessid kestavad siiani ning mille mõju ei ole lõpuni lahti mõtestatud, saan piirduda vaid meelevaldselt üldistavate ja kontekstitute märksõnadega Benitast – õigemini minu kujutluspildist – kui tahtejõulisest ja sitkest, üksikust, kuid mitte üksildasest ning lummavalt vastuolulisest naisest, kes oleks justkui sündinud vales ajas ja kohas. Täiesti võimalik, isegi tõenäoline, et Benitaga vahetult kokku puutudes oleks võinud eelnev kirjeldus olla kardinaalselt erinev, mis omakorda annab mänguruumi mõtetele, mil määral ja kuidas inimesed üksteist tajuvad.“

Päris kokkupuude

Keskkooli ja ülikooli ajaloostuudiumi vahel töötasin Tartus aastajagu arhiivis, tollase nimetusega Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (RAKA). Minu tööruum oli arhiivi viimase korruse viimane tuba 4-18. Selle ruumi natuke krüptiline asetus ülejäänud arhiiviruumistu suhtes sisaldas tugevat ambivalentsi. Minu vastas, üle kahe, küljed-koos laua taga istus Benita Labi. Tema dominantne ja ergas isik hoidis oma positsioonilt kogu osakonda pidevalt silma all. Intensiivse huviga inimeste vastu ta kahtlemata sulatas ka mind kiiremini arhiivikollektiivi (ja Tartu) ellu. Dagne Aaremäe välja kaevatud Benita Labi 1930ndatel konstitueerunud elufilosoofia ei tulnud küll igapäevases suhtluses sellisena välja, feministlik teadlikkus polnud ju 1970ndatel meie ühiskonnas aksioom. Aga praegusele feminismiuurijale võiks Benita Labi isikufond pakkuda viljakat materjali.

Olen kirjutanud Benita Labi kohta: „Arvatavasti ei ole keegi teine arhiivi töötajatest teinud arhiivist oma elu mõtet, nagu Labi.“ Meie vanusevahe oli viiskümmend aastat, kuid meie suhtlemine püsis vastastikusel respektil, toetusel ja abil ning kultuurihuvide teatud kattuvusel. Benita Labi oli see, kes viis mind kunstinäitustele, tõi mulle tööle kaasa kunstiraamatuid. Meie kooskülastusest Kitse näitusele olen tervelt kolm päevikulehekülge arutlenud Kitse tööde üle. Tema kingitud esinduslik monograafia „Meisseni portselanist“ ehib seni mu raamaturiiulit.

Benita Labi juures oli imeteldav just erksus ja vahenditus. Et Dagne Aaremäe on tema esitlemiseks valinud just lillefotod, on arhiivi iseloomustava ajakujundi kõrval ka individuaalse psühholoogilise iseloomustuse kate.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming