Õõvastav kummituslikkus

Siib hoidub põhjapanevatest hinnangutest, kuid tema teosed intrigeerivad, ärgitavad mõtlema.

REDI KOOBAK

Liina Siibi retrospektiivne foto- ja videonäitus „Solo für … Liina Siib. Lass schwingen und springen! / Spin around and twirl” ehk „Soolo … Liina Siibile. Pöörle ja keeruta” Ifa galeriis Berliinis 11. IV – 29. VI 2014 ja Stuttgardis 15. VIII – 5. X ning „Saaremaa valss” Saaremaa kunstistuudio galeriis Kuressaares kuni 29. X.

Liina Siibi retrospektiivse foto- ja videonäituse teemad on kohanemine, töö ja vaba aeg, sotsiaalne konformism, tõe- ja fiktsioonipinged, sotsialism, lähiajaloo sündmuste mõtestamine ja selle mõju Eesti ühiskonnale.

Näituste sari „Solo für …” kutsub Ifa galeriisse tagasi kunstnikud, kes on oma rahvusvahelise karjääri alguses juba seal esinenud. Siib esines Ifa galeriis 1999. aastal näitusel „Passagen / Kunst aus Estland” ehk „Läbikäigud. Eesti kunst”. Tänavuses väljapanekus olid varasemad fotod ja videod – jätkuvalt praeguses sotsiaalses ja poliitilises kontekstis aktuaalsed – ja ka spetsiaalselt selleks puhuks valminud multimeedia installatsioon „Saaremaa valss” (2014). Installatsioon on Siibile omaselt ruumi- ja kohaspetsiifiline ning annab tunnistust põhjalikust eeltööst ja meisterlikust oskusest hoiduda põhjapanevate hinnangute andmisest, kuid siiski intrigeerida, mõtlema ärgitada.

Kaader Liina Siibi videost „Saaremaa valss”, 2013.

Kaader Liina Siibi videost „Saaremaa valss”, 2013.

Kevadel Berliinis nähtud näituselt on mind pikalt kummitama jäänud õõvastav lause videost „Kompromiss välistatud” (2003). Kunstnik on viiest loost koosneva video ühes episoodis pannud veidi kohmetunud nägudega pealtnäha ühiskonna vaesemasse kihti kuuluvad inimesed Balti jaamas kooris kordama: „I am dead!” („Ma olen surnud!”). Nende aktsent ja ekraanil jooksev vene tähestikku translitereeritud lause „Ай ям дэд!” viitavad sellele, et enamik neist kuulub pigem Eesti venekeelsete hulka. Nende nägudelt võib lugeda väsimust, jõuetust, nad kordavad seda lauset pigem inertsist kui protestivaimust, milleks neil võiks paljuski põhjust olla. Kes on surnud? Süsteem? Need inimesed uues süsteemis? Miks nad seda lauset kordavad? Miks inglise keeles? On nad uues neoliberalistlikus ja läände suunatud süsteemis ajale jalgu jäänud? Kas nad eksisteerivad, kuid ei ela päriselt, on sisemiselt surnud?

Vaagides seda lauset ekraanil jooksvate lugude kontekstis, on esitatud mina-positsioonil aga palju laiem ja ambivalentsem kõlapind. Kes on „mina”? Mida tähendab „surnud”? Installatsiooni keskmes on paigad Tallinnas ja Tallinna lähedal, kus Teise maailmasõja ajal toimusid vägivaldsed sündmused, sealhulgas Ülemiste raudteejaam, mida kasutati küüditamistel; villa, kus nõukogude ajal palju inimesi hukati; Kalevi-Liiva koonduslaager ja Vabaduse väljak, kus 1940. aasta juunis lavastati „rahva revolutsioon”, et legaliseerida Nõukogude okupatsioon. Iga lugu on seotud konkreetse kohaga, lugude kangelased on punarevolutsionäärid, nõukogude spioonid, kollaborandid, administratiivtöötajad.

Ekraanil jooksev tekstiline ja pildiline lugu on nihkes, ei kattu täpselt, seega on iga lugu vähemalt kaks lugu. Näituse üks kuraatoritest Elo-Hanna Seljamaa on tõlgendanud seda nii: kunstnik on pannud oma tegelastele sõnad suhu, võtnud kasutusele nõukogudeaegsete ajaloolaste töömeetodi ehk väänanud tõde vastavalt vajadusele. Siib loob „eilsetele kangelastele” narratiivi, viidates nende poliitilise tegevuse võimalikule isiklikule motivatsioonile, ning esitab laiema küsimuse ajalookirjutuse ja mälu kohta. Paigad, kus kunagi toimusid vägivaldsed sündmused, on iseenesest tühjad kohad, mis ärgitavad vaataja kujutlusvõimet, mis justkui ootavad, et need tähendusega täidetaks. Milliseid kujutluspilte loovad nn kurjuse kantsid? Kuidas mõtestame nende kaudu oma lähiajalugu?

Kummituslikku lauset „Ma olen surnud!” võib selles kontekstis tõlgendada kui otsest viidet inimestele, kellest need lood räägivad ja keda tänapäeval ainult negatiivsega seostatakse, aga ka laiemalt Eesti rahvale, kes nende sündmuste käigus hukkus – Eesti rahvale, kelle enesemääratluse seisukohast on nende ajaloosündmuste tõlgendamine endiselt valus. See on ka teema, kus ristuvad poliitilised ja majanduslikud huvid. Illusioon ja reaalsus on lootusetult ja skisofreeniliselt segunenud.

Sisemise surma teemaga haakub ka installatsioon „Saaremaa valss”, kus kunstnik on keskendunud samuti nõukogude Eesti ajaloole ning kollektiivsele ja individuaalsele toimetulekule selle perioodiga läbi popkultuuri prisma. Raimond Valgre kirjutas ühe oma viimase, rahva hulgas (ja mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes ja Venemaal) väga populaarseks kujunenud loo „Saaremaa valsi” 1949. aastal. See salvestati esmakordselt Georg Otsa esituses vaid kaks kuud pärast märtsiküüditamist, mille mõjuga Eestis siiani isiklikul ja kollektiivsel tasandil püütakse toime tulla. Selle laulu, mis räägib helgest romantilisest kohtumisest üürikeses juunikuu öös, sõnad on luuletaja ja tõlkija Debora Vaarandi pikemast luuletusest „Talgud Lööne soos”, mille ta kirjutas 1946. aastal toimunud Saaremaa esimeste sotsialistlike talgute tähistamiseks. Valgre lõi pala algselt minoorsena, kuid see viidi hiljem mažoori, et laulu „poliitiliselt korrektne” sisu ühtiks optimistliku ja positiivse meeleoluga, mida rahvas Stalini ajal juurutada üritati. Ehkki selle nõukogude propagandalaulu taust on ideoloogiline, näitab selle jätkuv populaarsus, et emotsioonides – kerges ja kohustustevabas naudingus, mida laul tekitab – on midagi, mis on ülevam keelest ja ideoloogiast.

Ajaloolise konteksti kõrval on Siib asetanud „Saaremaa valsi” ka tänapäeva. Muusikavideo, mis on selle ruumi­installatsiooni keskmes ja kus on kokku pandud „Saaremaa valsi” mitmed versioonid, viib vaataja nõukogudeaegsest Eestist postsotsialistlikku neoliberalistlikku tarbijakultuuri ajastusse. Kombineerides Saaremaal spaahotellis filmitud ja lavastatud dokumentaalkaadreid, osutab Siib populaarkultuuri nn hallidele aladele ideoloogia, konformismi, meelelahutuse ja vastuhaku vahel. Spaas vaba aega veetvad inimesed on küll pealtnäha vabad ja lõõgastunud – nad tantsivad ja naudivad veemõnusid –, kuid mil määral on see kõik vaid pelk fassaad tänapäeva Euroopa kontekstis, kus populistlikud parteid üha enam võimust võtavad ja suureneb surve järgida ELi ettekirjutusi? Kas oleme ikka võimelised kummitava keskvoolu loo vähemalt korraks hääletu peale lülitama (nagu galeriitöötaja, kes tuli lahkesti heli tagasi keerama, kui ruumi sisenesin, vabandades, et see lauluviis läheb tohutult tüütuks, kui seda päevast päeva ühtelugu kuulata), rääkimata selle kritiseerimisest või sellele otse vastuhakkamisest. Või laseme sel end ühtelugu mõtlematult tuimestada, kuna nii on lihtsam ja pole meil ju igapäevaelus häda midagi?

Samade küsimuste vahel laveerivad ka näituse ülejäänud tööd. Fotoseeria „Sylti rand” (2011) keskendub Saksamaa populaarsele kodumaise turismi sihtkohale Sylti saarele Põhjameres, dokumenteerides kaadreid puhkehetkedelt rannas, kus inimesed puhkusest hoolimata jätkavad harjumusest oma töiseid liigutusi. Nad kaevavad, ehitavad liivalosse, üritavad veest ja liivast viimast kätte saada. Nagu viitab näitusekataloogist pärit tsitaat, on nad kaotanud igasuguse tunde, et neid mingil moel ekspluateeritakse ja rõhutakse.

Videoinstallatsioonid „Mineraalvesi” (2011) ja „Ebasotsiaalsed tunnid” (2011) moodustavad koos fotoseeriaga „Naine võtab vähe ruumi” (2007–2014) huvitava koosluse, keskendutud on elementaarsele elus: vesi, leib ja töö. „Mineraalvesi” toob fookusesse kõrgmoderniseeritud mineraalvee pudelissepanemise tehase Saksamaal, kus vähesed meessoost töötajad, keda näha võib, mõjuvad otsekui isepäi konveierilindil liikuvate veepudelite assistentidena. Masinad töötavad omasoodu, inimeste roll on pisenenud miinimumini. Kontrastina sellele keskendutakse teoses „Ebasotsiaalsed tunnid” naiste tööle väikeses pagaritöökojas Tallinnas varajastel hommikutundidel, kus nad küpsetavad saiakesi, raudteejaama kioskis, kus neid müüakse, ja saiakeste tarbimisele lõunapausi ajal mitmetes naiste kollektiivides. See töö haakub omakorda Siibi Veneetsia biennaalil esitatud seeriaga „Naine võtab vähe ruumi”, kus vaadeldakse eri vanuses ja staatusega naisi nende tihtipeale kitsukestes töökohtades. Teose keskne küsimus on siiani kirgi küttev palgalõhe teema. Siib teeb nähtavaks naised, kes kipuvad süsteemi silmis olema vaid nähtamatud mutrikesed. Nagu avalikes debattideski on osutatud, on naised tihti ilmselt ka ise nõus väiksema palgaga leppima.

Eestis puudub mitmetel põhjustel protestikultuur. Võib-olla, kui panna kõik need tublid töötavad naised, kellega kohtumist Siib on mõjusalt dokumenteerinud, kooris ennekuulmatult kordama „I am dead!?”, tekiks sellest resonants, mis annaks videos „Kompromiss välistatud” troostitult mõjuvatele sõnadele uue tähenduse. Õõvastav kummituslikkus võiks moonduda võimsaks protestihääleks, mis väljendab selgelt, et need naised pelgalt ei eksisteeri, vaid nad on elus. Neil on õigus sisemisele vabadusele, väärikusele ja võrdsele kohtlemisele. On aeg protestida soo, klassi ja rahvusega seotud kompromisside vastu, mida igapäevaelus konformismi soosivas keskkonnas oleme sunnitud tegema.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming