Õpetada, mitte õpetada!

Leili Parhomenko

Tartu kunstikool 60aastane        Visioon üle kooliõue sammuvast jumalannast sunnib pead pöörama, tagasi vaatama. Üllatav vormitäius ja lihtsus, loomulikkus nagu saatuse kingitus! Pole pingeid, mis viitaksid mitme põlvkonna meistrite tööle ja vaevale kujundi loomisel.          Tartu koolkonna kunstihariduse traditsiooni juurde ei kuulu õpetamise meetodite üle toimunud arutelude viimine ajakirjandusse. Kunstikooli 60. sünnipäeva puhul võiks teha erandi: koolis on viidud läbi mitu vestlusringi teemal  „Kui palju õpetada, kui palju vabaks lasta? Kuidas suhtuda erinevatesse õpetamise süsteemidesse?”.   

  

Omaette küsimus on, kas Tartu vana kooli töö- ja õpetamise viisi on võimalik ühitada nüüdisaja kõrgtehnoloogiatest lähtuvate nõudmistega. Ei õnnestu mööda vaadata ka Pallase müüdist – see lehvib ebamäärasena nagu Tartu vaim. Naeruväärne meie pragmaatilisel ajal, kuid ta tuleb taas, siiski.     

Tartu kunstijutud viivad meid ikka veel Pallases õppinud kunstnike või nende õpilaste  juurde. Mälestusi on igasuguseid: tuleb ette, et need räägivad üksteisele vastu. Küsimus, mida ja kuidas seal õpetati, huvitab endiselt. Õpetamise alused Pallase koolis ei olnud teoreetiliselt läbi mõeldud. Nõuti küll kunstiajaloo eksami õiendamist, kuid polnud plaane, kavasid. Olid lemmikteemad, lemmikõppejõud. On võimalik eristada akadeemilises plaanis rangemaid ja vabama tööstiiliga õppejõude. Maalimist õpetati loodusvormi järgi, kusjuures  oluliseks peeti oskust reaalne vorm ruumi sisse maalida, pildi ruumilisus välja tuua. Kool muutus ajas, kuid üldised taotlused jäid samaks, õppejõudude koosseis muutus vähe. Vaatamata rakenduslike alade sissetoomisele (joonistusõpetajad, teatrikunstnikud), võib seda pidada piiramata õpiajaga kaunite kunstide viljelemise kohaks. Kui lähtuda õpilaste kõrgest väljalangemise protsendist ja meistrite tööde suurest mõjujõust meie kunstis tervikuna, on võimalik mõista Ilmar Malini omaaegset ütlemist, et Tartu kooli eesmärk oli „leida talente”.       

See oli põhiline nii õpilaste valikul kui õpetamisel. Tartu kool on keskendunud figuuri joonistamisele ja maalimisele. Uute institutsioonide areng nii Euroopas kui Ameerikas näitab õpetamise mitmekesistumist. On ka koole, kust tulevad kunstnikud, kes on võimelised praktiseerima nii kaunite kunstide vallas kui rahuldama industriaalseid nõudmisi. Määrav on, kas ühiskonna majandus on oma loomult suurtööstuslik või manufaktuurne. Osa koole lähtub figuurist, osa ruumist, osa ideest. Enamasti järgitakse rakenduskunstikoolide õppekavades ühiskonna ajas muutuvaid nõudmisi. Vabade kunstide viljelemise eesmärk on rahvuskultuurilise  identiteedi loomine. Sagedane õppekavade muutmine ei ole siin võimalik.       

Pallase kooli esimeses põhikirjas seisab: „Mitte sõltuda riigi hariduspoliitikast”. Esimese katse tehnoloogiaga läbi põimunud elu loomisel tegid futuristid sada aastat tagasi. Nad uskusid, et kiire liikumine viib elu absoluuti. Olles küll kahtlustavad ja ambivalentse  suhtumisega tehnilisse tsivilisatsiooni, läheme samas vaimus edasi. Noorus, mobiilsus ja võim on pöördumatu väärtusega. „Retrospektiivne futurism” on paradoksaalne mõiste, mida on kasutatud neofuturistliku minevikku pöördumise kohta. Uuseuroopluse otsingud ja modernismi kriitika möödunud sajandi kuuekümnendatel tõid kaasa soovi humaniseerida geomeetrilist kunsti. Kas intiimne orgaaniline möödanik on  ühildatav jätkuva tehnika arenguga? Olemise avatus ja läbielamine asendatakse haldamisega.   

Kunstiline vorm paigutatakse teaduse loodud ruumi. Nii vorm, värv kui joon määratakse numbriliselt. Jõuame küberneetiliselt ettekujutatavasse maailma, kus kaob automaatide ja elusolendite erinevus. Elame üleminekuajal. Sisuliselt ei muutugi midagi, kõik on eos olemas. Jääb vaid oodata põlvkonda, kes uued töömeetodid lõplikult välja töötab. Kunsti traditsioon koos kõigi seniste arusaamistega kunstist murdub taas. Asjad oma vastastikuses  kuuluvuses struktureerivad selle nii teaduslikus, tehnilises kui kunstilises mõttes. Britid organiseerisid disainikoolide õppekavad kunstilise kujunduse, prantslased töö ümber, keskendudes figuurile. „Oleks aga ekslik järeldada, et prantslased kuulutasid figuuri joonistamise oma vaimsuse tähiseks kunstis. Kuid … see kuulus meisterlikkuse raskete vormide hulka. Nad ründasid oma meetodiga geomeetrilise vormi abil õpetamist, tunnistades samas, et see võib olla küllaltki pädev kunstniku juhendamisel õpiajal” (Arthur D. Efland, New York, 1990). Taas võime tõdeda viidet terviklikkuse hävitamise ja mehaanilisuse ohule. Arvatakse, et juba Cézanne nägi seda ette, kui vaatas impressionistide maalimisviisi.         

Sõna on õppejõududel       

Peeter Krosmann: Käisin Konrad Mäe stuudios. See stuudio tõi Pariisi vabaateljee õhkkonna Eestisse. Kui lood mingi süsteemi, siis õpetus kujuneb sisupõhiseks. Riiklikus koolis on see programmi täitmine. Mäe stuudios käid niikaua, kui tahad. Tartu kunstikoolis üritame kõigele vaatamata samasugust õhkkonda luua. Pallasega käib kaasa müstiline tehnikajutt, igasugune stilistika tuleneb ajast. Idee oli õppida tehnikat just sellisel viisil, nagu aeg nõudis. Aja nõue oli tegeleda värvi ja vormiga. Pallase  mõiste on laialivalguv. Tegelikult nõuti praktilisi oskusi. See teadmine kipub aga praegu ära kaduma. Heldur Viires ja Kaja Kärner Mäe stuudio õppejõududena surusid õpilastele oma tahet peale. Maalitunnis nõuti pingelist tööd tehnika omandamisel. Pärast tunde tee, mida tahad! Et olla vaba, peab kunstnik tehnikat valdama. Teeme endast oleneva, et Tartu kunstikoolis seda põhimõtet järgitaks. Meie koolis tuleneb suhtumine maalimisse ja joonistamisse  Pallase traditsioonist. Eesti kunstihariduse süsteem kukkus koos vabaduse saabumisega kokku. Ei saa kooli iga viie aasta järel muuta, on otstarbekas järgida seda, mis on juba olemas. Traditsioonilise kunstiõppe suur osa on paratamatu.     

Joonistamise järjepidevus on oluline olnud kogu kunstiõpetuse ajaloo jooksul. See on distsipliin, mis arendab mõtlemist, soodustab muude teadmiste omandamist. Ühed kasutavad intellekti eesmärgipäraselt, teised kummardavad seda. Isegi kui kunstnik tulevikus ei joonista, on tegemist õppeainega, mis õpetab  vaatama ja nägema. Joonistamine ja maalimine on meie kontekstis visuaalkultuuri omandamise meetodid: õpilane on sunnitud tundide viisi objekti vaatlema. Oluline on oskus näha. Põhiasjad jäävad samaks, pole oluline kas joonistad grafiidi, söe või digipliiatsiga. Muutuvad vahendid, mõtlemine jääb samaks. Olulised on rütm, vahekorrad jne. Traditsiooniline õppevorm peab jääma, vaatamata elu teisenemisele. Praeguse, digitaliseeritud aja põhiprobleem on  paljusus: kui puudub süsteemselt üles ehitatud aluspind, ei osata teha professionaalset valikut, kasutada õigeid arvutiprogramme. 

Mulle meeldib kunstikoolis õpetada. Õpilased on piisavalt noored ja lõpetavad kooli enne, kui kusagile välja jõuavad. Kuhu nad hiljem  astuvad, sõltub neist endist. Kui noor inimene alustab süvaõpet 18aastaselt, siis 30aastaselt ta juba oskab midagi. Tuleviku uus kunst on suunatud eriliselt andekatele inimestele, kelle parem ja vasak ajupoolkera töötavad tasakaalus. See ärritab massi. Arvatakse, et reaalsusest lahtirebimine on kerge. Vastupidi! Pööre kunstis, see on üks, aga kõlbluses, teine asi. 

Andrus Kasemaa: Vabbe andis õpilastele maalimiseks neli värvi: umbra, ultramariini, ookri ja valge. Kui ta oli sõnades napp, kas ta siis õpetas või lõi pelgalt õhkkonna? Vardi nii ei teinud: ta käskis kohe maalida, kuid oli nõudmistes konkreetne. Kunsti õpetamine on kunst. Võimalusi on mitmeid. Kuidas loominguline energia ateljees liigub, seda pole kõrvalisel inimesel lihtne ära tunda. Võib jääda ka selle juurde, et teoreetilisi teadmisi ei ole. Olgu see siis teadvustatud  hoiak või mitte: „Võta ära ja pane juurde” (Värvi, vormi!). Kuid praktiline õpetus teoreetilise põhjenduseta on siiski idiootlik. Kui nii oleks öeldud filosoofia kontekstis, oleks see geniaalne. Endel Kõks ütleb oma artiklis „Need Pallase 21 aastat”: „Kuid oleks asjatu mööda vaadata kooli nõrkustest – kunstiteoreetilise osa puudumine, tehnoloogilise õpetuse pealiskaudsus, akti, portree ja natüürmordi ühekülgne rõhutamine. [—] Figuraalkompositsiooni,  maastikumaalimist ja tehnikaid pidid õpilased omal käel harjutama ja uurima.” (Mana 1978, nr 45). Samas artiklis nimetab Kõks Pallase õppejõude eruditsiooni ja südametunnistusega andekateks kunstnikeks, kes suhtusid nii õppetöösse kui õpilastesse suure kohusetundega. Igal rahval on teatud hulk inimesi, kes tegelevad mõtlemisega (teatud hulk tegeleb söömisega). Suurtel rahvastel on see hulk suurem. Aga meid on vähe! Meie tegeleme  pigem oma egoga. Mida väiksem hulk inimesi, seda piiratum ego. Minu põhimõte on, nagu oli skulptor Reitelil: hoolida inimesest ja kõigest tema ümber. Tartu koolis õpilasi armastati, kutsuti oma lasteks. Siin olla oli rõõm.   

Helle Vahersalu: Minu kõrvale kõlas meeldivalt tõdemus, et Euroopa traditsioonilise kunstihariduse alus on suunatud figuuriga „maadlemisele”.  See õpetab palju. Räägin oma kogemuse põhjal, lähtudes maalijaharidusest. Omal ajal õpetasin kunstikoolis väga erinevaid aineid. Vanu õpilastöid lapates võin öelda, et tulin toime: haridus, mis ma maali õppides sain, võimaldas kohaneda. Aga pane praegu mõni ruumikujunduse eriala lõpetanu õpetama näiteks joonistamist: ta ei saa hakkama. Ruumikujunduses on tema silmaring kindlasti väga lai. Figuuril põhineva kunstiõppe tugevusele viidates,  vaadake kas või vanema põlve kunstnikke, näiteks Põldroosi. Tühiasi on võtta arvuti. See on ainult tehniline vahend. Kunstnik mõtleb siin samamoodi, kui ta mõtles maalijana. Nägemise oskusest. On ilus tähelepanek: usutakse, et oskus vaadata – see on väärtus. Kuid meil koolis tekib siin suur vastuolu. Kui toetume õpetamisel Euroopa klassikalistele põhimõtetele, siis vähese ajamahu ja nende nõudmiste juures, mis meile esitatakse, ei ole see alus enam alus. See on nõrk alus. Omal ajal õpiti kunstikoolis viis aastat. Pole vaja sobituda! Ajame oma asja edasi!         

Merille Hommik: Mina ei ole retrofuturistliku lähenemisega nõus. Minu maailmapilt on teistsugune, see ühtib pigem renessansiaja hoiakutega. Futurism oli avangardi radikaalne osa, selle eesmärk oli vana maha tampida. Üritati luua uut maailma. Kui ajalukku tagasi vaadata, siis meie aeg meenutab suurte ajastute lõppu. See on mõistuse ajastu agoonia. Küsimus on, kas tahad olla tõeline kunstnik,  kes tajub, näeb, oskab, tunneb ja elab läbi, või tuled selles ühiskonnas toime. Mina ei näe võimalust nende ühildamiseks. See, kes uurib ja mõtleb, ei jõua tehnoloogiaga kaasa joosta, on määratud väljasuremisele. Küsimus on mõtteviisis, mitte niivõrd figuuris või ruumis. Kas liigume hulluks läinud ühiskonnaga kaasa või nostalgitseme surmani. Jookseme inertsist sama liini mööda edasi: teeme kiiresti ära, õpetame ära, toodame ära!  Ärategemine! Tulemuse üle ei ole aega mõelda. Aga meil on vastutus, missuguse mõtteviisiga me oma õpilased ellu saadame. Kas nad on küünilised elus toimetulijad või romantilised maailmaparandajad?   

Karin Rummo: Kunsti suhtumine sõltub ka  õppija individuaalsusest. Näiteks Kiwa kirjutas juba 15 aastat tagasi, et tema ei tahagi luua skulptuuri pronksis või kivis või mõnes muus püsivas materjalis. Ta valab kipsi. See kukub maha ja läheb katki. Mis siis! Teeb värvilise ja puruneva kuju ja ei olegi vaja, et see püsiks. Oleneb õpilase suundumusest ja tõekspidamistest. Õpetaja on sama, aga üks õpilane otsib püsivust, teine ei otsi. Mis see õpetamine muud on kui romantiline usk sellesse, et midagi suudame. Tulemuste paljususe poolest oli romantism suurem murrang kui renessanss.         

Järeldused praegusest õpetamisest         

Kunstikooli lõpetaja ei pea hakkama tegema ajatut kunsti, kuid üritame anda midagi, mis viib ajatu asja loomise juurde. 16–18aastaselt õppima tulnud noored peavad olema võimelised lõpetamise järel tegema rakenduslikke töid normaalsel tasemel. Kunstihariduse eesmärk ei ole toota geniaalseid tippe, vaid hoida keskmist taset võimalikult kõrgel.         

Märkus. Kirjutis ei ammenda kunstikoolis aset leidnud vestlusringide mõttekäike, teemast rääkimata. Oleme püüdnud kombata vastandlike jõudude teineteisega kohandamise võimalusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming