Orgaaniline kunst ja orgaaniline näitus

JULIA POLUJANENKOVA

Voronja galerii suvenäitus on seekord toonud Ida-Eestisse Peterburi kunsti. Peterburi asub nii lähedal, kui ometi teame sealsest uuest kunstist liiga vähe.

Pjotr Belõi on aktiivselt tegutsev kunstnik ja kogenud kuraator. Kuraatorina on teda huvitanud konkreetse geograafilise kohaga seotud kunst.

„Avatud piiride“ väljapanek koosneb kahest osast: põhi- ja kõrvalnäitusest. Põhinäitus on vaadata Voronja galeriis, mis ei ole traditsioonilises mõttes kunsti eksponeerimise ruum, kuid seal on nelja tegutsemisaasta jooksul järgitud kohaspetsiifilisuse, arhitektuuri ümbermõtestamise ideed. Muidugi on see hea võimalus tuua kunst välja neutraalsest valgest kuubist. Kõrvalnäitus oli juunis Tartu Kunstimajas väljas vaid kolm päeva.

Voronja näitus on ehitatud üles kuulsa nekrorealisti Jevgeni Jufiti (1961–2016) videole, millele sekundeerivad teiste kunstnike orgaanilised teosed.

Sergei Denissovi objektid on brutaalsed, aga ka õrnad ja kutsuvad kaasa mõtlema.

Julia Polujanenkova

Nekrorealism sündis 1980ndatel, kui Jevgeni Jufit hakkas filmima vägivallastseene Peterburi lähistel metsas, hoovides, aga ka rongis ja korterites. Nekrorealismi objekt on inimene, kes on määratud surema, kes seisab surmaga silmitsi. Kunst on korraga surnud (nekro-) ja elav (realism). Tollaste noorte nekrorealistide huvi oli kontseptuaalselt läbi töötada alateadvuslikult loodud kunst. Voronjas on väljas Jufiti film „Isa, näärivana suri“ (1991). Lenfilmi stuudios vändatud Aleksei Tolstoi raamatu vabas tõlgenduses on ühendatud kunstilise filmi narratiivsus nekrorealismi ilmetu, kuid mõjuva esteetikaga.

Belõi koostatud väljapanekut sobib kõige täpsemalt iseloomustama sõna „orgaaniline“, seda sugugi mitte ainult sellepärast, et tegemist on orgaaniliste objektidega nagu lilled, sool jne, vaid eelkõige ekspositsioonis valitseva ühtsus­tunde tõttu. Seega on raske eraldada kunstnikku oma teostest – need toimivad orgaanilise tervikuna.

Kõige omapärasemad on Sergei Denissovi installatsioonid, mis sobisid suurepäraselt Tartu Kunstimaja valge kuubi taolisesse ruumi ja sobivad ka Voronja galerii aktiivsesse rustikaalsesse keskkonda. Denissovi teosed on brutaalsed, aga ka õrnad ja viis, kuidas ta on materjali töödelnud, ei osuta ainult kunstniku huvile uurida ja tõlgendada inimest looduse kaudu (ja vastupidi), vaid paneb ka vaataja kaasa mõtlema.

Nekrorealismi ja orgaanilise kunsti sümbioos tundub igati loomulik valik just Voronja galeriisse, kus arhitektuur moodustab loodusega orgaanilise terviku, kuigi Tartu Kunstimaja neutraalses, anonüümses ruumis tulid Peterburi kunstnike teoste tugevad küljed paremini esile. Kuraator Belõi on tunnistanud, et ta oleks tahtnud näidata skandaalset protestikunsti, mis ei jõua kuigi tihti kodulinnast, rääkimata siis Venemaalt, välja. Voronjas eksponeeritud orgaaniline kunst ei ole ilmselt Peterburi nüüdiskunsti kõige säravam nähtus, aga pakub universaalses kunstikeeles tõelist esteetilist kogemust. Mida suvel Peipsi-äärses kaunis külas veel tahta!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming