Oskus püstitada küsimusi

Mario Laul

Balti Assamblee kunstiauhinna pälvinud OÜga Visible Solutions ehk Karel Koplimetsa, Sigrid Viiri ja Taaniel Raudsepaga vestleb Mario Laul. Anneli Porrile antud intervjuus (KUNST.EE 2012, nr 3-4, lk 6–10) olete põhjalikult sõnastanud oma suhte loomemajandusega. Te justkui allute majanduslikule loogikale, kuid olete kriitilised. Kuidas selle vastuolulise positsiooniga ikkagi on? Sigrid Viir: Mina ei näe, et oleksime otseselt allunud majanduse loogikale, kuivõrd me ei ole majandusväljal tegevad: meil ei ole õnnestunud oma tooteid müüa. Meil ei ole päriselt loomemajandusettevõte ja üritame loomemajanduse ideed ennekõike siiski kriitiliselt vaadata. Mingil ajal tõmmati konkreetne paralleel kunstiloome ja äritegevuse vahele. Umbes nii, et loomemajanduses on võimalik end kunstnikuna väljendada ning samal ajal garanteerida endale ka rahaline sissetulek. Aga kunstnikul loovettevõttes ei ole samad eesmärgid, mis kunstnikul galeriis. Taaniel Raudsepp: Jah, meie projektis on loomemajanduse teatav paradoksaalne ja skisofreeniline olukord hästi nähtaval. See vastuolu on tegelikult olemas igasuguses kriitilises nüüdiskunstis. Kaasaegse kunsti süsteemis tervikuna võib näha midagi, mida võib nimetada kriitika kaubastamiseks. Meie projekti puhul on see konflikt lihtsalt esile tõstetud. Oleme võtnud loomemajanduse ühelt poolt ja kuidas olla kunstnik teiselt poolt, kasutanud nende vastuolu kui käivitavat jõudu kunsti tootmisel.

Indrek Grigor (Sirp 15. XII 2011) on märkinud, et „erakordse positsiooni omandaks VS siis, kui tal õnnestuks end … tõhusalt määratleda ka majandusväljal”. Kas teil on ambitsioon seda teha?

S. V.: Alguses meil see ambitsioon ilmselt oli.

T. R.: Küsimus on selles, mis laadi tehingutest täpsemalt räägime. VS on seni sõlminud ainult ühe arvestatava tehingu, endise kultuuriministri Laine Randjärvega, kes kutsus Facebookis kõiki oma sõpru ühte rummi reklaamivat pilti like’ima. Ütlesin Laine Randjärvele, et jah, VS on valmis seda tegema juhul, kui Laine Randjärv like’ib vastutasuks VSi. Seda sorti puhtalt sümboolset kapitali hõlmav äritehing ka toimus. Selle näite põhjal võib öelda, et meie eesmärk on kasutada majandusvälja loogikat kunstitegemiseks, aga mitte tingimata vastupidi.

Kuid kas ei või juhtuda, et utreeritud majanduskeele ning viidatud „erakordse positsiooni” omandamisel võib teist saada loomemajanduse paradigmaatiline näide?

S. V.: Vähemalt praegu ma sellist ohtu küll ei näe.

T. R.: Siin on küsimus selles, et kunstisüsteem on paratamatult integreeritud majandusega. Ka kriitilist kunsti tehes võib sind saata arvestatav majanduslik edu. Miks ei võiks juhtuda see ka VSiga? Vahe on lihtsalt selles, et VS keskendub situatsiooni konfliktsusele endale.

Olete märkinud, et turg ei ole kunagi naturaalne ja universaalne, vaid poliitiliselt konstrueeritud ruum. Kas tunnete Eestis puudust toimivast kunstiturust? Kas seda turgu tuleks üritada luua?

T. R.: Kunstiturust on puudu niivõrd, kuivõrd kunstnikel pole selleta võimalik ellu jääda. Just selles mõttes, et oleks võimalik üldse kunstnikuna töötada. Kui sul pole võimalik oma tööd tehes ellu jääda, mis on tänases Eestis visuaalse kunstniku argisituatsioon, siis kõik, mis toetab oma töö tegemisest äraelatumist, näib justkui positiivne. Aga siin tuleb mõelda, kas on veel mingeid alternatiivseid süsteeme, lisaks loomemajandusele ja jäigalt turule orienteeritusele. Mina arvan, et on. Müük ei pea olema ainus tõekriteerium. See väide iseenesest on nonsenss. Siit tulebki välja VSi kriitiline positsioon: turuvabaduse käsitlemine inimvabaduse aluse või vundamendina on miski, millega me ei saa nõus olla.

Need vastuolud on teie töödes ja väljaütlemistes oskuslikult esile tõstetud. Seejuures olete rõhutanud, et teie lähenemine seisneb kunsti- ja majandusvälja sarnasuste ja vastuolude uurimises ning peamiseks tootmismeetodiks on kunsti- ja majandusvälja analüüs. Kas see tähendab, et eesmärgid on ennekõike uurimuslikud, teoreetilised? Milliste järeldusteni selline tegevus viinud on?

T. R.: Mulle tundub, et meil käib see tihti just vastupidi: uurimuslik ja teoreetiline käib kunstiteose ees, s.t kunstiteos või aktsioon võtab uurimusliku või teoreetilise positsiooni kontseptuaalses metafooris või kujundis kokku. Küsimus on vist selles, miks me seda teeme? (Naerab.)

Jah, põhimõtteliselt küll. Või pigem: kas selline tegevus on viinud ka uue teoreetilise tulemini? Kas teie kultuuripoliitiline agenda on seeläbi täienenud?

S. V.: Meil ei ole tegelikult mingit väga konkreetset eesmärki. Või pigem: me ei ole otsustanud, kuhu VSi tegevus meid viima peaks. Kõik sai alguse teatavast erialasest nurkasurutusest, kus end leidsime. Tahtsime kriitiliselt analüüsida kultuuriministeeriumi tegevust ning rõhutada, et kõik ei ole ega peagi olema hinnasildistatud ja müüdav.

T. R.: Ilmselt võib öelda, et etendame teatavat loomemajanduslikku groteski. Anneli Porri on sellele ka viidanud: kasutame ettevõtet kui varjendit. Mis puudutab kultuuripoliitilist agendat, siis siin on küsimus selles, kas räägime OÜst VS kui ettevõttest või Taaniel Raudsepast, Sigrid Viirist ja Karel Koplimetsast. Esimesel juhul võib meie agendat näha äriettevõttele omaselt parempoolsena, üksikisikutena on meil kindlasti ka omad eelistused. Meie töid võib näha selleteemaliste seisukohavõttudena.

Kas nõustute, et nii kultuuri kui äri väljal valitseb sama loogika (nimetagem seda sotsioloogikaks), kus oma roll on mängida ka majandusteadusest tuntud printsiipidel, nagu näiteks pakkumise-nõudluse suhe sotsiaalse ja majandusliku väärtuse kujundamisel? Kas probleem ei või olla selles, et pakkumine ületab nõudluse, tegu on ületootmisega?

S. V.: Jah, loogika on olemas, kuid ületootmist argumendina mina väga ei usu. Olukord on pikalt olnud selline, et toodetakse rohkem kui on nõudlust.

Karel Koplimets: Kunstnikke on tõesti palju …

Kas kunstnikud ise saaksid nõudluse tekkimisele kaasa aidata?

S. V.: Näiteks hiljutine poleemika kaasaegse kunsti ümber aitabki seda nõudlust tekitada.

T. R.: Jah, diskussiooniga saab kindlasti huvi kunsti vastu tekitada. Aga ületootmist ma probleemina ei näe. Kriitika poole pealt olen nõus sellega, et on ka arvestatav hulk suhteliselt nõrku näitusi.

S. V.: Aga see on kõigis valdkondades nii. Filmis, kirjanduses, muusikas …

T. R.: Just. Ja seda situatsiooni aitab parandada see, kui kunstnikel tekib reaalne võimalus, või vähemalt mingil osal neist, pühenduda oma professioonile, s.t olla kunstnik, evida selleks vajalikku materiaalset baasi jne. Näiteks VSi esimese näituse ettevalmistusperiood oli umbes aasta, s.t terve aasta vältel töötasime regulaarselt selle kallal. Eesti kunstiväljal võib tihti näha seda, et tulevad noored lootustandvad kunstnikud, teevad paar head näitust ja siis kaovad ära. Põhjus on see, et ei saa püsivalt kunstiga tegeleda, kui puudub selleks vajalik materiaalne tugi. Nii jäävadki alles üksikud. Või teine variant on see, et kunsti tehakse muude asjade kõrvalt ning kannatab tulemus.

S. V.: Ega teistes kultuurivaldkondades ei ole asi lihtsam.

T. R.: Aga mujal on teatav loogika ikkagi olemas. Näiteks filmitegemise juures on normaalne, et mingist ajast peale ei ole olukorda, kus operaator ei saa palka vms.

Ühes „Kunstiministeeriumi” saates viitas Al Paldrok sellele, et tänasel Eesti kunstiväljal puuduvad staarid. Kõik muud väljad on suutnud produtseerida inimesi või gruppe, kelle vastu on kõrgendatud laialdane huvi. Just see toobki suure hulga inimesi valdkonna vastu huvi tundma. Kas staarkunstnikud aitaksid olukorda parandada?

K. K.: Kindlasti, aga ajakirjandust ei paista see valdkond lihtsalt huvitavat. Isegi meie seekordne auhind pole minu arust väljaspool kunstiajakirjandust kajastust leidnud.

T. R.: Loomulikult aitaks see kunsti populaarsusele kaasa. Kuid mulle tundub, et probleem saab alguse kuskilt mujalt ja palju varem. Kunstivälja tegelastele on siinkohal küll ette heidetud, et poetakse hariduse taha, aga kui ikka keskkooli lõpetaja on loomuliku kultuuriproduktina kogenud teatrietendust, kontserti ja kino, siis kunstinäitustega see nii ei paista olevat. Ja ma arvan, et see on üks põhjus, miks kunstiväli ei suuda ka staarkunstnikke produtseerida.

Et peaks hakkama koolinoori klasside kaupa näitustele viima?

T. R.: Kusjuures jah, see peaks olema täiesti normaalne ja loomulik. Kui ma Berliinis Hamburger Bahnhofis Bruce Naumani näitusel käisin, siis ma sain isegi natuke pahaseks, kuna seal oli nii palju lasteaiarühmi.

S. V.: Suurtes muuseumides ikka näeb koolirühmasid, mina küll pole Kumus kunagi näinud.

K. K.: Minu arust käiakse küll.

T. R.: Igal juhul minu elamus Naumani krestomaatilisest tööst sisaldabki endas nüüd suurt hulka lapsi. (Naerab.)

Kui keegi algatab Eestis sellise projekti, et tunnustatud nüüdiskunstnikud viiakse Eesti koolidesse oma kunstist rääkima. Kas läheksite?

K. K.: Miks mitte, muidugi.

T. R.: Me oleme ühes analoogses programmis ka osalenud. „Experimenta” ettevalmistuste raames tegime noortele kunstihuvilistele ühepäevase töötoa. Muidugi läheksime! Ma ei näe põhjust, miks ei võiks rääkida kaasaegsest kunstist lastele. Keegi võiks selle algatuse enda kanda võtta. Siin ei saa oodata, et kunstnikud, kelle töö on tegelikult kuskil mujal, seda ise organiseeriksid. Aga see oleks tõesti väga lahe projekt. Mul on siinkohal ka isiklik kogemus. Ajal, mil me valmistasime ette VSi esimest näitust, olin ma multimeedia õpetaja Tallinna 32. keskkoolis ning ma kasutasin tegelikult väga palju VSi näidet. Käisin nendega ka näitustel.

Viimasel ajal on tegelikult ju elavnenud avalik diskussioon kaasaegse kunsti staatuse, rolli, vastuvõtu ja mõistmise teemadel. Milline on teie seisukoht?

T. R.: Probleem on olemas, kuid näiteks pärast VSi esimest näitust tulid mitmed võõrad inimesed minu juurde ja tänasid.

S. V.: VSi tööd on väga mitmekihilised ning me oleme töödesse teadlikult sisse kirjutanud meelelahutusliku ja mängulise efekti. See meeldib inimestele.

T. R.: Mind häirib kogu selle diskussiooni juures kõige rohkem see, et väga palju sildistatakse, aga ei analüüsita. Ei öelda, millisest konkreetsest nüüdiskunsti teosest käib jutt või milline kunst on ebakommunikatiivne. Seni, kuni räägime hästi üldiselt, anname ebaõiglaselt hinnangu tervele väljale. Mina näiteks ei ole kogenud VSi projektide juures seda, et ei oleks publikut või et see ei huvita inimesi.

S. V.: VS tuleb mingis mõttes publikule ka vastu, kuid on selge, et kõikides töödes ei saa meelelahutuslikku aspekti sisse tuua. Huvitav on tegelikult ka aja küsimus. Indrek Grigor ja Maarin Mürk viitasid viimases „Kunstiministeeriumi” saates sellele, et kui filmi või teatri puhul on reaalselt aega töösse süveneda, siis suurt hulka kunsti hinnatakse kiirustades. Ja loomulikult on oluline ka hariduse küsimus. Koolides nüüdiskunstist ei räägita.

T. R.: Mina näeksin ka seda, et väljaspool kunsti seisvad inimesed, rääkides kaasaegsest kunstist, tooksid konkreetseid näiteid ning analüüsiksid neid. Kujuta ette artiklit pealkirjaga „Eesti kirjanduse allakäik” või „Eesti kino mandumine”, kus ei tooda välja mitte ühtegi teost või autorit. Selles suhtes olen ma seda sorti kriitikas natukene pettunud. Ma ei ütle, et sellel poleks teatud punktides õigus, kuid see võiks olla konkreetsem ja täpsem, et sellega oleks ka midagi peale hakata.

Räägitud on palju ka kriitikute rollist. Kas ja millisest kriitikast on puudus?

K. K.: Puudu on sügavamast ja sisulisest analüüsist. Enamik kriitikast on liiga ülevaatlik ja kirjeldav.

Aga millest see tuleneda võiks?

S. V.: See tuli samuti viimases „Kunstiministeeriumi” saates välja, et puudub vastav haridus. Kunstiteadlastel näiteks on ainult üks konkreetselt kriitikat õpetav aine ülikoolis. Ja lisaks veel see, et kriitikud ei saa vastukaja.

Aga kas teie ise kunstnikena annate kriitikule tagasisidet?

K. K.: Pigem mitte vist …

T. R.: See on hea küsimus. Tegelikult ei ole vist andnud, jah. Kuigi võiks ju välja öelda, mida arvame. Seda on kunstniku positsioonis muidugi üsna raske teha, ilma et see ei mõjuks rünnaku või õigustamisena. Sellist teksti pole lihtne kirjutada.

S. V.: Kõik kunstnikud ei tunnegi end kirjutajatena kodus. Kusjuures, see on huvitav, tihtipeale kunstnikelt oodatakse seda, et nad näituse kontekstis kirjutaksid midagi näituse kohta. Aga see võib, vastupidi, tööde potentsiaalset mõju vähendada.

Elavnenud pole diskussioon ainult kunstiväljal. Kuidas suhtute hiljutisse poliitilisse aktiveerumisse Eestis („Aitab valelikust poliitikast” ja „Harta 12”)?

T. R.: Mina isiklikult väga tervitan. Esiteks on mul hea meel näha, et inimesed on reaalselt tänaval. Teiseks tunnen, et võimul oleval grupil on esimest korda reaalne häda käes.

K. K.: Jah, tervitatav. Kuid minu arvates ollakse ikkagi veel natuke liiga tuimad. Muudes riikides on inimesed tänaval palju väiksemate asjade pärast.

S. V.: See ilmselt nõuab teatavat harjumist. Meil pole see lihtsalt kombeks veel.

Balti Assamblee preemia saite muu hulgas Baltimaade koostöö arendamise eest. Kuidas integreeritust hindate? Millest puudust tunnete?

S. V.: Kui kusagil on kirjas, et saime preemia Baltimaade-vahelise koostöö arendamise eest, siis see on ilmselge liialdus. VS ei ole selles osas midagi korda saatnud. Minu arust koostöö väga suur ei ole. Või pigem: minul ei ole peale kahe korra õnnestunud Baltimaade koostööd hõlmavates projektides osaleda. Vilniuse kaasaegse kunsti keskus on võib-olla positiivsem näide siin.

T. R.: Aga olukord ei ole kindlasti lootusetu ning paraneb pidevalt. Näiteks Köler Prize’i žüriis on tavaliselt vist ka Läti ja Leedu inimesi, „Fotokuu” raames on tehtud koostööd, Riias on praegu Margit Säde kureeritud näitus, Rael Artel on olnud selles valdkonnas tegev. Koostöö on täitsa olemas. Isiklikult tunnen puudust sellest, et Eestis oleks Läti või Leedu kunstnike isikunäitusi või vastupidi. See võimaldaks palju personaalsemat tunnetust, võrreldes suurte kuraatorinäitustega. Tahaks rohkem näha ühe kunstniku isikunäitusi. Oleks hea, kui saaks seda sorti vahetuse paremini toimima.

Millised on VSi plaanid lähitulevikuks?

K. K.: Midagi väga konkreetset lähitulevikus ees pole. Käib mõttetöö.

T. R.: Praegu on küsimus selles, kas üürime endale kontoriruumi või mitte. Tegevust ei lõpeta, kuid praegu ei saa öelda, kas ja millal on meil järgmine etteaste. Tuleb jääda ootama. Nagu juba öeldud, aasta on optimaalne aeg millegi korraliku läbimõtlemiseks.