Otse paradiisi

Tamara Luuk

Jaan Toomiku näitus „Turist” Vaalas kuni 26. XI. Me pole saanud pikalt muu maailma ajaga kaasa tiksuda, oleme olnud temast maas, kultuuridialoogid on jäänud pidamata nii kunstnikel kui kunstipublikul. Nii juhtuski, et kui Jaan Toomik 1961. aastal Tartus ilmale tuli, oli kunsti järjekordse küsimärgistamise lainest kantud itaallane Piero Manzoni meie teadmata sildistanud 90 konservipurki pealkirjaga „Kunstniku sitt”, et neid kulla kaaluga müüa. Kui kartulikoorte söömise entusiasmi järellainetusest kantud Toomik oli 1992. aastal kahe nädala jooksul purki teinud ja selle installatsiooni – ühes oma kasina igapäevase menüü kirjeldusega – eksponeerinud, teadsid seda kõik ja sildistasid omakorda ... sedapuhku kunstniku. Et asi on lõpust kaugel, näitab ettevõtliku flaamlase Wim Delvoye töökojas seitse aastat (2000–2007) täiustatud hiigelprojekt „Kloaak”, mille üks osa, superkloaagi-nimeline masin seedib ära 300 kilo kõrgekvaliteedilist toitu päevas, väljastades seedeprotsessi lõppedes 80 kilo teadagi mida.

Kuna teema on tundlik, siis ei julge pärida, kas ka Toomik esitas endale küsimusi, nagu „mis on kunst?” või „kas inimese keha on kunstivorm?” või veel hullem – kutsus üles tegema raha, mittekunsti. Aga ei saa märkimata jätta, kui säästlikult ja väheste vahenditega ta oma võimalikele küsimustele vastas. Eesti kontekstis igatahes.

Turg, kuulsus ja argipäev

Eesti kunstituruga on asjad halvad, omal maal turgu peaaegu polegi, mujale mahuvad vähesed ja vähesel määral. Argielu on julm ja kulutab palju aega ja jõudu; üksikud saavad lubada endale luksust teha kunsti loovalt, päevast päeva süvenedes. Puhutine kontsentratsioon ja intensiivsus vahelduvad lootusetuse ja minnalaskmisega. Küllap on see nii ka Toomikuga, kui tahes tuntud ja välisilmas oodatud ta ka poleks. Äärmiselt intensiivne, eluliselt laetud ja tihe lühivideo žanr, milles Toomik on eriti hea, toitub meie argielu üldistusest, intiimsest ja ajatust ühtaegu, puhvrite puudumise tõttu tooruseni ausast. Kunstnik hoiab elusat sidet olemise selle poolega, mida on raske dramatiseerida, sest seda ta on niigi. Ilu ja armastuse, mis kunstniku silmades, lisab Toomik vahenditega, mis tema võimuses: karmi ja karge poeetikaga, äärmiselt olulise heli ja tagamõtteta, usaldava videopildi kaudu. Vaala galeriis praegu näha „Jooks” kuulub vaieldamatult niisuguste videote hulka.

Video kui kunstiliigi suhteline noorus andis Toomikule võimaluse alustada samalt stardijoonelt paljude maade paljude kolleegidega. Maaliga on keerulisem: see sai meil avanemisvõimaluse ajal, mil oli meediumina enam-vähem rahvusvaheliselt mõttetuks kuulutatud. See tõmbas vaiba jalge alt meie niigi lühikese traditsiooni ning moonutatud arenguga maalikunstil, aga ka kunstnikel.

Ometi tegutseb Toomik järjekindlalt mõlemas sfääris, nii maalis kui videos. Üheksa kümnendikku sellest, mis on vajalik kunstnikuna vormis ja pildil püsimiseks – töö kaamera ja pintsliga, tegevuskunst ja kool … nägemisest ja tähelepanemisest rääkimata –, sünnib siinsamas kodus. Ühe kümnendiku valminud kunstipärlitest üles korjanud muu maailm võib vaid aimata meie argipäeva halluse julmust ja ilu ja jõudu. Justnagu me isegi sooviksime elu helgemaks mõelda ja unustada, nii on ka Jaan Toomik sageli öelnud, et kunst on vahend iseendani jõudmiseks, painavaist kogemusist vabanemiseks.

Viiekümneseks saanud Toomiku personaalnäitus Vaalas sõnastab asju ümber, rääkides pigem sellest, et iseendani jõudmine on vahend teiseni ulatumiseks, et kogetule ei maksa kriipsu peale tõmmata, sest see on see vähene, mis meil on.

Eurooplane

Prantslased kipuvad ütlema „kultuuri” asemel „tsivilisatsioon”, võibolla seepärast on neil rohkelt muuseume, elukunsti ning head maitset, vähem väge täis elu ja kirgastavat kunsti. Nii palju vaimu on sajandite jooksul vormi valatud, et selle alleshoidmiseks kulub vähemasti samapalju võhma kui meil eluga toimetulekuks. Jaan Toomiku puhul on sümpaatne seegi, et mida võimutum on Euroopa, seda euroopalikum Toomik. Kandes endas idamaise tarkuse kilde, esoteerilist tunnetust ja soomeugrilikku kulgemist, püüab ta vaimu temasse kumuleerunud vormirohkusest välja puhastada. Aina süveneva lugupidamisega olnu vastu ka ise õppides, sest, kui teraselt vaadata, siis ükski vorm pole ainult vorm. Mõistagi kehtib see eriti maali kohta, sest maali lugu moodustab suure osa Euroopa kultuuriloost.

Toomiku Vaalas eksponeeritud maalide puhtvisuaalne ülesehitus on korrastatum, need on väärikamad ja tasakaalukamad, „tavalisemad”. Seesama tavalisus joonistab ootamatult tugevalt välja elektriseeritud detaili: valgeks jäetud pildipinnad pea taha ristatud kätevahelistes kolmnurkades („Kohtumine sõbraga Marfas”) pingestab teibiga piiratud halli hiigelruumi kosmilisuse („Puhkehetk”) ja annab uue dimensiooni sõidusuundi eraldavale ja õhus katkevale valgele joonele („63. kilomeeter”). Toomik ei kujuta enam iseenda nägemust, vaid reaalsust, millel on tõsi taga ja mis resoneerub paljude inimeste reaalsuskogemusega, olgu see siis õpitud või päris. Varasem irratsionaalsele tundele irratsionaalselt vastav pildilahendus on asendunud ümbrust kaasava kujutisega. See on kirjanduslikum ja filosoofilisem rohkem kui selgeltnägijalik ega kaota kübetki Toomikule ainuomasest pidevast püüdlusest vormistada midagi, mida on raske vormistada.

Mis takistab meid kamikaze’na nupule vajutamast ja end otse paradiisi lennutamast? Aukartus elu ees. Mis takistab meid aega maha võtmast ja vikerkaart vaatamast, mis sest, et tagumik paljas, aga see-eest kunst kübaras? Mitte miski.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming