Otsene kõne kultuuritolmus

HANNO SOANS

14. IX kl 23.30 – 15. IX kl 00.00 @ www.twitter.com/ekkmtallinn.

Et tegu on live-esinemisega, siis kasutan võimalust ja tänan algatuseks Marten Eskot ja EKKMi, kelle külalisena me siin täna figureerime, ja muidugi kõiki kunstnikke, kellega sai siin möödunud nädala jooksul aega veedetud.

Kõigepealt parameetritest: tänane aktsioon on piiritletud nii ajas kui ka ruumis. Olen võtnud kontseptuaalse tunnikese, et ühendada „Kultuuritolmu“ kahte toimumispäeva. Twitteri keskkond seab tähemärgipiirid.

Nagu te näete, teie, kes te jälgite seda aktsiooni festivali peomelus, pluss kõik minu kuus online-järgijat, ilmuvad lõigud käesolevast artiklist teie ette esmalt tagurpidi. Sirbi kontekstis saab tekstilõikude ilmnemine olema pea peale pööratud. See, mis Twitteri keskkonnas ilmneb skrollides alt üles, esitatakse Sirbis artiklile omases harjumuspärases lõikude järjestuses ülalt alla. Loomulikult puudub ajalehe trükiformaadis Twitteri kontekstis kasutatavate like’ide ja retweet’ide ühtlast tekstivoolu ohustav katkestusvõimalus.

Parameetrid sunnivad toime tulema kreatiivse kitsikusega nii aja kui ruumiteljel. Saan konkreetse lõiguna korraga selles keskkonnas materialiseerida ühe säutsu jaoks ette nähtud 280 tähemärki. Kui seda limiiti, millel ma parasiteerin, pole valinud mina, siis ajalimiidi valisin ise, et tagada minimaalne tulemuslikkus ja siduda tänast, eilset ja homset.

Pidupäeva auks tahaks kõigepealt meelde tuletada üht oma lapsepõlvekangelast Pipi Pikksukka, kellelt pärineb suurepärane sõna „segasummasuvila“. See, mis siin täna toimub, on tüüpiline segasummasuvila. Tere tulemast!

Las ma kirjeldan teile „Tolmu“ seekordse kunstiprogrammi lähteolukorda: käesoleva nädala algusest on siin majas töötanud rühm kunstnikke ja kaks kriitikut, kes annavad kunstnikele ja publikule tagasisidet. Ühel või teisel moel on siin olnud käesoleval nädalal kohal ning täna ja homme tegevad kunstnikud Sigrid Viir, Henri Hütt, Mihkel Ilus, Laura Põld ja Edith Karlson. Tagasisidet andma oleme kutsutud Maarin Ektermanniga. Aga kohe kõigest lähemalt!

Sigrid Viir on vastutav selle eest, et te näete mind praegu sellises äärmuseni teatraliseeritud olukorras. Tema tuli mõttele ehitada minu aktsiooni silmas pidades EKKMi lae alla tool, mille veidi kõhedust tekitavast positsioonist on see tekst kirjutatud.

Sigrid Viir on EKKMi majja selle segasummasuvila jooksul ehitanud mitu vaataja kehakogemust kõigutavat mööblieset, mis kasutaja kas lae alla seavad või mõnel teisel viisil tavapärast kehaasendit häirivad. Neid ühendab mäng tasakaalutundega.

Ja kas pole peod kui sellised ka mõeldud meid justkui korraks positiivses mõttes tasakaalust välja viima? Ehk teeb kunstnik siin teoks selle, mis peaks juhtuma igal ägedal peol: ta häirib teie tasakaalu, blingib teile midagi, kuid mida, eks te juba ise tea.

EKKM valmistub kultuuritolmuks: Marten Esko sätib twitteri-performance’iks projektorit ja Hanno Soans installeerib oma tekstiteost.

Silvia Sosaar

Siinsamas ruumis, kus ma lae alla sätitud olen, askeldab ka Edith Karlson, kes on otsustanud just täna siia kummitama tulla, et restaureerida omaenese EKKMi kogudesse kuuluvat skulptuurigruppi.

Pidu lae alt vaadates ja toimuvat kommenteerides mõtlen, et nii saan ma kriitikat linnuperspektiivist. Kas pole kriitika alati linnuperspektiivist? Aga milline oleks siis veel konnaperspektiivikriitika?

Muide, ka publik on kutsutud seda linnuperspektiivi jagama ja üles lae alla ronima, nii et tegu on osalusteosega.

Henri Hütt lähtus millestki, mis ühendab muusikafestarit tema varasema loominguga – fantoomlava kontseptist, lavast, mis esineb vaid iseenesele, metalavast tema enese peas.

Teie, kes te täna siin olete publiku hulgas, ei pruugi tema sekkumisi otseselt tajuda või ära tunda. Need sulanduvad sujuvalt teiste esinejate tegutsemisse, laenavad neilt valgusparki ja rotivad nende mojo’t. Hüti sekkumine ruumiämbienti avaldub konkreetselt iseendale vaid estakaadisaali valgusinstallatsioonis.

Mihkel Ilus on jätnud kõrvale talle tavapärase metamaali, et lustida roosa kilega. Ainsana ilmselgelt objekte tootes platseerub ta psühhedeelia ja fetišistlike assotsiatsioonide vahemaastikule.

Laura Põld, kes muretses eelkõige siin majas peagi avatava näituse pärast, mida ta kureerib, otsustas jonnakalt tulevaste näituseplaanidega tegeleda, kaldumata kõrvale oma eesmärgist. Aga ka tema võttis kutse vastu ja otsustas osaleda. Ja lubage nüüd küsida – miks?

Miks neile üldse seda segasummasuvilat vaja oli? Ebaproduktiivsuse eksperimenti peokeskkonnas? Või miks oli seda vaja mulle või Maarin Ektermannile? Olgu see siis küsimus, mis jääb siin õhku rippuma, kui mina installatsiooni otsast alla ronin. Kell on kukkunud! Kohtumiseni!

 

15. IX, kell 23.52 @ www.twitter.com/ekkmtallinn.

Teine katse. Kuigi sai alguses lubatud, et Twitteri aktsioon on ühekordne, siis täna tekkis siiski kiusatus jätkata. Esiteks on valmis vaba lava. Teiseks – üllatus-üllatus – on mul puudu tähemärke. Sirbile sai lubatud 10 000 tähemärki, aga praeguseks sain kokku 3200.

Kui nüüd veel ühe kolmandiku jagu raporteeriks ja kommenteeriks, siis jääks kontekstualiseeruvaks kokkuvõtteks ka umbes 3000 tähemärki ja lõppeesmärk oleks saavutatud.

Varem oli muide plaanis siin kindlasti mainida kunstikriitikute kroonilist virinat, et neile päevalehtedes liiga vähe täheruumi antakse, väidet, et 5000 tähemärgi piires ei ole mõtet end väljendama hakatagi. Vastukaaluks soovisin väärtustada ekspressiivset askeesi, napisõnalisust.

Kui lühivormidel kunstikriitikas üldse mingit mõtet on, siis tuleks seda otsida kommunikatiivsuse kasvus, selle nimel kunstipärasust ohverdamata. Ma ei pea silmas paljast hinnangulist laksimist, mis Twitteri formaadiga seostub, vaid pigem poeetilisi lühiühendusi, haikusid kriitikas.

Nende eeltingimuseks võiks olla tänapäeva askeesi (Hasso Krull) erivorm, mis reguleerib meie pühendumist sotsiaalmeediale. Üheks võimalikuks lahenduseks probleemile lähenemisel oleks privaatsete kommunikatsiooni­rituaalide kehtestamine.

Ma pean silmas enesele kehtestatud piiranguid, piiranguid, mis võimaldaks end ühiskondlikult pealesurutud osalemis-, laikimis- ja kommenteerimis­kohustusest kõrvale hiilida, et olla ise oma aja peremees.

Rituaali all mõtlen ma kokkulepet iseenesega, mille kohaselt kirjutaja võiks püüelda oma avalikkuse tarbeks välja käidud sõnumite avaldumisrütmis liikuda teatava süsteemi ja korrastatuse suunas, mis väldiks liigsõnalisust ja forsseeriks sisu.

Näiteks blogimine, mille puhul autor ei sõltu kinnistunud ajakirjandusformaatidest. Samas tuleks seejuures olla piisavalt distsiplineeritud, otsustamaks, et oma piuksu võiks lasta kuuldavale näiteks vaid korra nädalas, mitte tihedamini. Ja seda sõltumatult igasugustest võimalikest tõmblustest meedias, päevateemadest.

Samuti võib otsustada sootuks loobuda laikimisest Facebookis ja lubada enesele seal vaid mõned pikemad teavitused nädalas. Või, pidades Twitterit võimalikuks töövahendiks, otsustada näiteks piirduda 4-5 säutsuga nädalas. Niipalju siis tänapäeva askeesist aja­kasutuses, minu aeg siin EKKMis hakkab igatahes lõplikult otsa saama.

Kohtumiseni Sirbi veergudel, kuhu „Tolmu“-taolistel kunste ja subkultuursust siduvatel platvormidel on siiski kahjuks veel vähe asja. Eksperiment Twitteris on lõppenud, toimub ümberlülitus.

Takkajärgi tuleb tunnistada, et Twitteri formaat ja festivalikeskkonnas teksti vahetu ilmumine ekraanile siiski ei soodustanud suuremate üldistuste tegemist „Kultuuritolmu“ kunstiprogrammis seekord osalenud kunstnike peaaegu nädalasest ühisest tööprotsessist. Esimesel sessioonil jõudsin kõigi tegemised justkui vilksamisi siiski ära mainida, kellegi töösse süvenemine polnud aga võimalik, ennekõike mu enese seatud tunnise ajapiirangu tõttu.

Keskendun siinkohal eksperimendi käigus õhku visatud miks-küsimusele. Miks on rühmal sugugi mitte algajatel kunstnikel, kel kogemust küllaga, ajagraafik tihe ja näitused riburada pidi ees ootamas, tahtmist kulutada oma niigi napilt käes aega üritusele, mis ei saagi pakkuda näituseformaadiga võrreldes samaväärseid väljendusvõimalusi ega ka samavõrd pühendunud publikut kui valge kuup? Tundub, et põhimotivaator oli formaadi avatus ja korraldaja kinnitus, et ta ei oota sellelt ettevõtmiselt mingeid käegakatsutavaid tulemusi. Tsiteerin korraldajat: „Tegemist ei ole näitusega, vaid kunstnike kohapealse isetegemise (kollektiivse) tulemiga, mis osaleb „tolmul“ – nii nagu osalevad artistid ja osaleb publik – ühe osana „Tolmust“ kui sotsiaalsest skulptuurist.“

Ilmselt on niisiis kaasaegse kunsti väljal, eriti aga juba teatud määral etableerunud kunstnike ja institutsioonide puhul siiski olemas puhta kulutuse ja reglementeerimata osaluse defitsiit, puudus juhuslikest põkkumistest, öistest kõnelustest ja isiklikkusest, mida sai pakkuda valitud formaat. Kuigi kellelgi polnud kohustust midagi produtseerida ja büdžett millegi tootmiseks oli sümboolne, ei rahuldunud keegi vaid ühise koosviibimisega. Nii mõnedki ideed viidi materjali või teatraliseeriti aktsiooniks, kohanduti olukorra mõningase ebamäärasusega ja kasutati EKKMi majas näitustest järele jäänud materjale. Tagasiside osas oli huvitav kogemus teise festivalipäeva eelmänguna 15. IX õhtu raadioteatrilindistus, mille idee ja stsenaariumi autoriks Maarin Ektermann, täiendused tulid aga välja jagatud DIY-tegevuse tüüprollides (visionäärist sponsori ja tubli tüdrukuni välja) osalejatelt. Kuuldemängu, mille avaliku lindistuse pealkiri on „Teen seda endale ise ehk Anonüümsed omaalgatajad. Raadioteater kümnes lühivaatuses, reklaamipausidega, kuid ilma vaheajata“, saab lähiajal kuulata neti vahendusel Ida raadios.

 


14. IX hilisõhtul algusega kell 23.30 toimus festivali „Kultuuritolm“ raames EKKMis Hanno Soansi tunniajaline tekstuaalne osalusaktsioon „maeiteakunagimiksmasedateen­­ennekuimasedateen“. Kontseptuaalselt kahte festivalipäeva siduvas aktsioonis kasutati raamistikuna EKKMi Twitteri seni tühjalt seisnud kontot, et peegeldada peokeskkonnas avalikult festivali kunstiprogrammi, mille keskmes olid seekord „Tolmu“ DIY-kultuuriga flirtiva alapealkirjaga „Ma teen seda endale ise“ kooskõlas kunstnike spontaansed, kollektiivsest koosolemisest lähtuvad toimingud ja tegemised. Lähtekoht polnud produktile orienteeritud näituse formaat, vaid iseenese tarvis teatraliseeritud pidu, spontaanselt läbi viidud workshop või isegi jam session. Eksperimenti korrati tunnise jätkuna ka festivali teisel hilisõhtul. Alljärgnevas aktsiooni ajal kohapeal loodud tekstis on parandatud trüki- ja interpunktsioonivead. Otsesele kõnele netikeskkonnas vastandub lõpukommentaar, püüd mõelda mängureeglitele ja reflekteerida olukorda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht