Pühendunud abstraktsionist Lola Liivat

Reet Varblane

Kalev Reinik Möödunud neljapäeval anti Kadrioru lossis üle Konrad Mäe medal: tänavune laureaat on Lola Liivat. Täna õhtul kell 16 algab Tartu kunstimuuseumis abstraktsionismi õhtupoolik ning sellegi ajend on Lola Liivat ja tema laureaadistaatus.

Kui Kadrioru lossi koosviibimine oli järjekordse maali aastapreemia pälvinu pidulik austamistseremoonia, siis Tartus plaanitav õhtupoolik tõotab tulla eelkõige asjalik sissevaade abstraktsionismi ehk „loeng abstraktsionismi idee kulgemisest-hargnemisest-süvenemisest-realiseerimisest-eneserefleksioonist läbi XX sajandi kuni kaasajani välja”. Ettekande peab Lola Liivati loomingu pühendunud uurija Kaire Nurk. Vaatamata ettekande akadeemilisele pikkusele (poolteist tundi, nagu võib lugeda pressiteatest), ei kujune sellest loodetavasti sügavtõsist (loe: surmigavat) akadeemilist loengut, sest Lola Liivati nonfiguratiivne maalilooming on kõike muud kui akadeemiliselt sügavtõsine ehk surmigav. Aga ka Kaire Nurga lähenemisviis nii Lola Liivati loomingule kui ka laiemalt abstraktsionismile on (siiani olnud) omamoodi provokatiivne.

Abstraktsionismi üle on meie kunsti (eelkõige küll kunstiajaloo) kontekstis viimaste aastakümnete jooksul küll  arutatud, kuid enamikul juhtudel on see jäänud kas konstateerimise või siis maailmakunsti taustale projitseerimise tasandile, kunstniku ja tema nonfiguratiivse kunsti psühhoanalüütilise süvavaatluse või mõne muu põneva aspekti väljatoomise aeg on alles ees. Ning ega ka meediaajastu ja abstraktse kunsti suhted pole eriti uurimiskünnist ületanud. Mis roll on abstraktsel kunstil praegu, ülemedialiseeritud keskkonna tingimustes? Kas nonfiguratiivne maal on praegusel ajal pelgalt dekoratiivne ruumikaunistus, kaunis värvilisand hästi tempereeritud uues kodus või suudab abstraktne kunst puudutada (ilmsiks tuua, kõnetada) ka midagi sellist meie praeguses maailmas, mida muidu ei oska tähele panna? Kas abstraktne kunst selle kõige sügavamas mõttes oli vaid XX sajandi I poole kunstinähtus või on sellel jätkuv tähendus ka XXI, XXII sajandil?

Lola Liivati kui abstraktsionismile ihu ja hingega pühendunud kunstniku jaoks selliseid küsimusi ilmselt ei ole. Tema on looja, kes on veendunud just selle diskursuse õigsuses. Mis aga ei tähenda, et iga uus maal, loomeakt ei tähendaks ka talle uut ülesannet, kõhklusi, küsimusi. Ja see on vaieldamatult Lola Liivati maalikunsti tugevaim ning alati hindamist väärt külg. Ta ei ole küll kunagi olnud müüre purustav avangardist, kuid nii tema 1960ndate alguse pritsimistehnikas muusikaainelised interpretatsioonid, 1970ndate reaalse ja illusoorse ruumilisuse vahekorda vaatlevad assamblaažid, 1990ndate vabanemiskogemuse väljendused kui ka päris viimased, veidi pateetilised austusavaldused oma riigile räägivad järjekindlusest, enesele kindlaksjäämisest ehk keskhoovuse trotsimisest. Seepärast pole ime, et kui Lola Liivati maalid satuvad kõrvuti temast ligi poolsada aastat nooremate kunstnike abstraktsete töödega, siis ei mõju need võõristavalt vanaaegsetena, vaid pigem täiendavad neid, nagu juhtus 2003. aastal Tartu Kunstimajas naiskunstnike-abstraktsionistide näitusel „Abstraktsionism ja empaatia”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming