Põhjamaised peegeldused Sagadis ja Viinistul

K?ud ja ? kirjutanud Reet Varblane

Festivalist, tagamaadest ja tulevikust kõneleb MTÜ Fenno-Ugria Asutuse direktor Kersti Sepper.  

Keraamika töötoas “Tuleb tulest” Urmas Puhkani, Külli Kõivu ja Kauri Kallase ühistööna valminud figuur. Mari-Liis Tammi

 

Jaanipäeva paiku toimunud rahvusvahelist festivali “Põhjamaade peegeldused” on vedanud hulk inimesi, eelkõige on selle taga seisnud Fenno-Ugria Asutus. Festivalil toimusid töötoad, kohtusid kunstnikud, avati näitusi Sagadis ja Viinistus. Kellele see festival eelkõige mõeldud oli?

Festival on  “Põhjamaade peegelduste” kohta natuke palju öeldud. Algul oli see mõeldud tõepoolest festivalina: hakkasime seda ajama kolm aastat tagasi. Kalli Klement ja Eha Vain Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindusest tulid selle ideega välja: nad nägid, et meie asutus, kes me olime organiseerinud hõimupäevi ja kes me 2004. aastal korraldasime soome-ugri rahvaste maailmakongressi, on võimeline seda läbi viima. Aastaks jäi see vaka alla, kuni Eha Vain tuletas meelde, et Kalli Klement lahkub Põhjamaade Ministrite Nõukogu juhataja kohalt 2006. aasta suvel ning tema soov oleks viia Põhjala ürgrahvad kokku. Kõigepealt arutasime omavahel, mida võiks teha. Initsiatiiv oli nende poolt, meie korjasime idee üles. Meie asutuse spetsiifika on piirdunud senini Vene Föderatsiooni aladega, aga saamid ja soomlased, kes elavad Soomes, Rootsis, Norras, on ka ugrilased ja meil oleks aega hakata suhteid arendama ka sinnapoole. Alguses mõtlesime korraldada midagi tõesti suurejoonelist: alustada Fääri saartest, Islandist. Idee oli selles, et Eesti, mida peetakse Põhjamaaks, oleks kõige lõunapoolsem piirkond. Kui vaadata kaardi pealt, siis tahaksime võtta tõesti ainult põhja poole jäävad rahvad. Teostuslik pool jäi meie kanda ning pakkusin välja inimesed, kes võiksid valdkonniti asja ajama hakata.

 

Mida festival ideaalis oleks pidanud hõlmama? Kas ainult kunsti või kultuuri laiemalt?

Kunsti kõrval mõtlesime muusika/muusikute peale: eelkõige loitsud ja muu, mis tõesti ürgset kultuuri kannab. Ka seminari peale: tuua kriitikuid, et sisuline pool oleks esindatud. Plaanid olid algselt ikka vägevad.

Tuli kui keskne element on Põhjala inimestele alati oluline olnud. Sellest ka toimumise aeg jaanipäeva paiku, et saaks istuda lõkke ümber, kõlaksid šamaanitrummid. Kindel plaan oli neljas riigis elavad saamid kokku tuua. Et tuli/lõke ühendaks kunstnikke, muusikuid, seminaril esinejaid, külalisi.

Kui idee pärines Kallilt, siis nime ”Põhjataeva peegeldus” mõtlesin mina. Põhjala inimesed on harjunud kas pimeda või siis hästi lühikese hästi valge ajaga: seal on kas polaaröö või -päev. Tuli on olnud peamine kodusümbol, taevas aga väljapoole jääva elu sümbol: ikka on ju liigutud tähtede järgi. Kõik vaatame sama taevast, meid kaitsvat katust.

 

Eks taeva kaudu ole ju ka Põhjala kultuuri tänaseni tõlgendatud. Mis siis reaalselt välja tuli?

Reaalselt teostus umbes kolmandik. Kahju küll, aga kõik taandub mingil hetkel raha peale. See on see, millele mõelda ei taha, aga mis toob maa peale tagasi. Kui alguses oli eelarve väga uhke – 1 miljon krooni –, siis see taandus kolmandiku peale. Väga tahaksin tänada saatkondi, eelkõige Norra saatkonda. Käisin eelmise aasta augustis ja septembris kõikides saatkondades ideed tutvustamas. Ainuke saatkond, kes üldse ei haakunud, oli Rootsi. Norra saatkond helistas selle aasta alguses ja küsis, kas ikka toimub ja et neil on eelarves raha, mida saab kasutada. Saatkondade huvi ei taandunud ainult linnukese peale, et anname raha ja kogu lugu, vaid nad tundsid tõsiselt huvi. See oli hea kogemus: kui õigel ajal asju ajada, siis huvi on olemas. Kultuurisild on väga tugev jõud, sellest on mujal rohkem aru saadud kui meil: majandussidemed on üks asi, kultuur pole sugugi vähem tähtis.

 

Kogu selle nukra eelarve juures toimus kolm töötuba: skulptorite ehk maakunsti, keraamikute ja graafikute töötuba. Miks just selline valdkondade valik? Maakunst on loogiline, aga miks keraamika ja graafika?

Lähtusime väga palju sellest, mis põlisrahvaid seob: et oleksid traditsioonilised alad, aga näitame neid tänapäevases kontekstis. Et näidata, kuidas kultuuritraditsioon meil praeguses situatsioonis välja kantakse. Tahtsime ühendada lokaalsed arusaamad millegi üldisemaga. Potipõletus, keraamika, aga ka kaljujoonised, seal kasutatud märgid on ju olnud kõigis Põhjala kultuurides. Välja jäid tekstiil ja sepis.

 

Mida te tekstiili all mõtlete: kas traditsioonilist kangakudumist, mis on ju ka lai valdkond või veel midagi  muud? Kes oleks tekstiilitöötuba vedanud?

Tekstiilitöötoa ees oleks olnud Kadri Viires. Kuna ta eelmisel aastavahetusel viibis Aafrikas, rändas seal omapäi seljakotiga, siis tema tekstiiliarusaam on tunduvalt laiem kui ükskõik kellel teisel. Tema ettekujutuses oleksid tekstiilitöötoas osalejad kasutanud kõikvõimalikke looduslikke materjale: lehti, puuoksi, sammalt. Ka tekstiilitöötoas oleksid valminud objektid, mis kõige laiemas mõttes tekstiili spetsiifikat arvestades oleksid ühendanud traditsioonilist ja tänast mõtlemist. Ideid oli tohutult: sellest oleks vaieldamatult tulnud eksperimentaalne töötuba. Samblast ja samblikest on saamid teinud vingeid asju: on neid märjutanud, kuivatanud, pressinud.

 

Kui jätta kõrvale tehnilised võimalused, mis tegijatele on ka alati väga tähtsad, oleks sealt tulnud kindlasti ka kontseptuaalseid töid, kunstnike seisukohavõtte, loodud oma tähendusvälju. Praegu, 2006. aastal, on ju tehnilisest eksperimenteerimisest natuke vähe, sootuks olulisem on ikkagi, miks midagi tehakse.

Samblike puhul tuleb tahes-tahtmata sisse ju ajaline telg: mõtle, kui kaua need kasvavad.

Teine töötuba, mis ära jäi, oli sepis, taas kõige laiemas tähenduses: hõbedast peensepis, Eestis praktiliselt puuduv luusepis. Vanad alad, aga taas uues kontekstis. Seda  oleksid vedanud Kaupo Kangur ja Kärt Summatavet.

 

Siiani oleme õhanud, mis kõik oleks võinud olla, aga see, mida 22. juuni õhtul Sagadi mõisapargis näha võis,  oli igati meeltülendav: valitses tõesti hea atmosfäär. Sulptuuri- ehk maakunsti töötuba vedas Tiiu Kirsipuu, Sagadi mõttes on see juba harjumuspärane. Seal osalesid Eestist Aili Vahtrapuu, Ekke Väli, Ülar Kallau, Norrast Janneke Lonne Christiansen, Wenche Kyalstad Eckhoff ning soomlane Marja-Liisa Mäki-Penttilä ja taanlane Bo Karberg. Miks just selline seltskond? Kui mõelda põlisrahvaste ja nende traditsioonide, saamide kokkutoomise peale, siis kas just  need kunstnikud, nii nende senist loomingut kui mõtteviisi silmas pidades, on kõige õigemad festivali laiemat eesmärki kandma? Ega ka töötoas valminud objektidel, igati huvitavatel ja nutikatel, pole ju Põhjala põlisrahvaste traditsioonilise, traditsionaalsest kõnelemata, kultuuri ja selle tõlgendamisega palju pistmist.

Lõplik valik johtus paljuski sellest, et saalomonliku otsuse, kas festival toimub või ei, võtsime vastu alles mai keskpaigas. See on aga väga hilja, paljud potentsiaalsed osalejad, kes varem olid lubanud tulla, ütlesid ära, sest olid oma aja teisiti planeerinud. Kui polnud kindel, kas saame maksta sõidu, elamise eest, tagada töövahendid, siis ei saanud me ka midagi lubada. Vastutus oli liiga suur.

Põlisrahva aspekti lisasin sinna mina: praeguses segases maailmas, kus paljud ekslevad mööda maailma ringi, teadmata ise, kuhu paikseks jäävad, siis järjest enam on neid paiku, kus põlisasukad on või vähemalt lähemas tulevikus saavad olema vähemuses. Pole ka täpselt teada, kui palju on neid uusasukaid, kes võtavad omaks põlisrahva kultuuri ja tavad, kui palju neid, kes olemasolevaga üldse ei haaku. Minu eesmärk oli pöörata tähelepanu sellele, et ka eestlased on omal maal põlisrahvas ja meie asi on oma kultuuri ja tavasid võimalikult kõvahäälselt ja atraktiivselt tutvustada, sest oluline on, et ka uusasukad sulanduksid meie kultuuriruumi ja rikastaksid seda. Ei ole vaja, et nad muutuksid eestlasteks, kuid on vaja, et nad tunneksid  end meie kultuuriruumi osadena. 

 

Eks me ole oma kultuuriruumi väiksuse üle palju kurtnud ja (vähemalt sõnades) otsinud teistelt seda, mille peale pole ise tulnud, mis avaks ka meile teisi vaatenurki, ka Euroopa kultuurist väljapoole jäävaid arusaamu.

Kuid ikkagi, kuidas lõplik valik tehti?

Ikka põlisrahvast silmas pidades.

 

Kas on Ekke Välist ja Aili Vahtrapuust mõtet rääkida põlisrahva kontekstis? Nad on mõlemad väga head skulptorid, kuid mõlema kunstiline mõte on kantud eelkõige rahvusvahelist tausta silmas pidades. Mis oli maakunsti töötoa põhiidee?

Peegeldus – ja selle pakkus välja Tiiu Kirsipuu.

Peakorraldajatena jätsime töötoa vedajatele vabad käed. Me ei kuulutanud konkursi ühe või teise töötoa korraldamiseks, vaid läksime kindla peale välja: valisime need inimesed, kellega olime varem koostööd teinud, kelle peale võisime kindlad olla.  Väikesed vahendid eeldasid ka sissetöötatud kohad, tuntud olud, meeskonnad.

Keraamikatöötoa eesotsas oli Aigi Orav, tema on aastaid Kohilas vedanud keraamika sümpoosioni. Loit Jõekalda on aastaid ise tegelnud kaljujoonistega ja olnud meie graafikaürituste eesotsas. Nii valisimegi meeskonna, kes on oma ala profid ja samas valmis eksperimenteerima. Tudengite peale ei saanud mängida.

 

Konkreetsete osalejate valik oli siis ikkagi tingitud rahast.  Kui vaadata keraamikatöötoas osalejate nimestikku, siis on loomulik, et Aigi Orav haaras kaasa Urmas Puhkani, Külli Kõivu ja Kauri Kallase Eestist, väljastpoolt oli juures ainult Risto Hämäläinen Soomest.  Savitöötlemise traditsioonide peale mõeldes oleks tahtnud näha kedagi, kes saami kultuuri oleks edasi kandnud või selle tõlgendamise vastu huvi tundnud.

Midagi pole teha, rahas on kõik sellised üritused kinni, aga kas seekord pole tiba liialt palju oma sõpruskonda kaasatud? Puhkan ja Orav töötavad ju nagunii koos asuurkeraamika ateljees, samas on just nemad andnud keraamikale kui valdkonnale laiema tähenduse.

 

Loit Jõekalda veetud töötoas jäi osalejate hulk kõige väiksemaks: kaks soomlast Merja Aletta Ranttila ja Anita Jensen, taanlane Hans Ditlev ja Piret Mildeberg Eestist.  Üks asi on see, kui vaadata töötoa tulemusi, teine, mis kahjuks mängib suurt rolli, on osalejad, nende tähendus. See on eelarvamus, aga  nii see toimib. Kuidas sa ise oled tulemustega rahul?

Oleks meil aasta algul olnud raha olemas, oleksime saanud keskenduda, läbi mõelda, keda kutsuda ja seda ka õigel ajal teha. Kõike seda arvestades olen rahul, tõesti rahul: keraamikute väga kihvt uudne tulemus, nii suurt objekti ei ole meil varem ühes tükis põletatud, protsess ise oli jälgimist väärt, maakunsti objektid on head, graafikas tehti küll vähem, aga tulemused on taas põnevad. Graafikud said eksperimendid läbi viidud: Jaan Manitski eraldatud galeriis oli küll vähe töid, kuid need mõjusid hästi, tühi ruum hakkas ise kaasa mängima. Graafikud kasutasid mett ja veel igasuguseid aineid, need tööd lõhnasid. Piret Mildeberg eksperimenteeris paberiga: tema tööd kuivasid, lõhnasid. Asi oli kaugel tavapärasest graafikast.

 

Kui mõelda kohtade peale: Sagadi on Tiiu Kirsipuu poolt hästi sisse töötatud koht, seal on palju sealsete inimeste tegutsemissoovi, isegi missioonitunnet; Jaan Manitski on üks üksikvedaja, kes on Viinistust teinud tõelise kultuuriküla, ükskõik, kas kõik, mida seal tehakse, kõigile meeldib või mitte, aga meie kultuurikaardile on ta selle pannud. Kas Sagadis ja Viinistus on võimalik tulevikus jätkata, kas on võimalik ka teisi kohti juurde võtta?

Teatrielu on suvel läinud tõesti aktiivseks, kunstielu on veidi tagasi tõmbunud: kogu aeg midagi toimub, aga keskset, võimsat sündmust nagu ei ole. Mis on teie tulevikuplaanid?

Kogemus näitab, et kui mitte alla anda, kui vaatamata kõigele asja ajada, siis tuleb ikka midagi välja, aga kui käega lüüa, siis tekib usalduskriis. Ega saatkonnad võtnuks meid tõsiselt, kui oleksime loobunud.

Alati on ka nii, et üks asi on kavand, teine on see, kuidas kavand hakkab looduses mängima. Ka sellega tuleb arvestada. Tagasiside on praegu olnud positiivne, ka Põhjamaadest.

 

Kas järgmisel aastal on lootust näha Kadri Viirese eestvedamisel Kadri Viirese töötuba?

Loomulikult, sepiseid samamoodi. Kunstnikud tunnevad juba praegu huvi. Ka arhitekte võiks kaasa tõmmata: ruumiliste objektide, tegevuste või isegi žestide kaudu võiks midagi olulist puudutada. Huvitav oleks laiendatud küla- ja mõisakeskkonna tõlgendamine.

Remargi korras: 2005. aastal Bergenis võtsid Põhjamaade kultuuriministrid vastu otsuse kultuurisidemete tugevdamiseks. Kui pöördusin meie kultuuriministri poole 2005. aasta varasügisel, siis sain viisaka vastuse, et vahendeid ei ole.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming