Püsida küsimises meie olemise korra üle

Jan Kaus

Küsimuse-maalidega on Ole muutunud jõulisemaks ja kaevanud ennast tuumani. piia ruber

1.

Esmapilgul – ja tegelikult ka teisel pilgul – võivad Kaido Ole „Küsimuste” nime alla koondatud maalid tekitada tugevaid paralleele tema 2004. aasta näitusel „The Band” eksponeeritud maalitud kõlaritega. Kõlareid oli palju ning esmapilgul sarnanesid need vaat et äravahetamiseni üksteisega, alles lähivaatlusel ilmnesid erinevused – tõsiasi, et ükski kõlar polnud identne teistega. Küsimuste-maalidega tekib sama efekt, kuigi lühiajalisem, kuna erinevused üksikute teoste vahel ilmnevad juba pärast pealiskaudset võrdlemist. Teiseks ühendab küsimus-maale kõlar-maalidega teatud geomeetriline aspekt, ringi kujundi dominantsus.

 

 

2.

Kuid ometi tundub, et küsimuse-maalidega on Ole liikunud kõlari-maalide meditatiivsusest edasi, muutunud aktiivsemaks, jõulisemaks, läinud sügavamale, arendanud enda intuitiivset intellekti, kaevanud ennast juba tuumani, avastanud endas metafüüsiku. Võiks isegi öelda – jõudnud inimeksistentsi olemuseni.

 

3.

Et nõnda suurejoonelist üldistust põhjendada, tuleb läheneda Ole küsimuse-maalidele kõigepealt deduktiivselt, et kohe seejärel induktiivseks pöörata.

Niisiis – Ole küsimuse-maale ühendab eelkõige see, et need kõik koosnevad kolmest osast või tasandist. Kõigepealt muidugi iga maali keskpunktis asetsev hall küsimärk hallis sõõris. Seejärel seda justkui päiksekiirtena ümbritsev värviring, kus puhtad toonid üksteisest selgelt eraldatud, kollane riba uhkelt ja justkui pidulikult kõrgusse sirgumas. Ning seejärel tehnika, kus mööda värskelt maalitud värviringi on mingi vahendiga päripäeva liigutud, nii et värvide omavaheline eristumus on kõikuma löönud, joontena tungivad vasakpoolsete ribade värvid oma parempoolsete naabrite „territooriumile” ja sealt edasigi – nii tekib justkui tiirlemise efekt. Seda kõike võib muidugi pidada lustlikuks mänguks värvidega, kuid sellele saab anda ka ontoloogilisi seletusi, kus küsimärk on ühtlasi vastus ning liikumisest rahutu värviring küsimuse ja vastuse kommentaar.

 

 

4.

Silmitsedes küsimärki, meenusid mulle Triin Soometsa read tema kogust „Väljas”: „sain täna aru et kõike hoiabki koos küsimise pinge”. Olen ise püüdnud seda samuti sõnastada, püüdes vastata oma õpilaste küsimustele filosoofia ülesandest: püsida küsimises. See on muidugi sõnamäng, kuid mitte pelgalt. Küsimises püsimise all pean silmas valmisolekut olla jätkuvalt uudishimulik, jätkuvalt enesekriitiline, mitte peatuda pidama mingeid seisukohti või maailmavaadet kõikehõlmavaks tõeks. Muidugi peitub siin vastuolu, kuna siis peaks kahtlema ka küsimises püsimises. Kuid juba selline küsimuse asetus, mida võib pidada ka tähenärimiseks ja juuksekarva lõhestamiseks, sobib heaks näiteks küsimises püsiva meelelaadi kohta.

Ole küsimus-maalide üheks võimalikuks seletuseks võikski siis pakkuda meeldetuletust küsimärgi olemusest. Küsimärk on seega enesekriitilisuse, kahtlemise, enese, maailma, seal leiduvate tõdede ja seletuste enda ette asetamise sümbol. Tundub, et siin võib Ole maalidele pookida külge kas või kaldumist sotsiaalsesse kommentaari, kuna enesekriitilisuse kadu praeguse Eesti avalikus mõtlemises teeb juba ärevaks. Kuid selline interpretatsioon kaldub Ole maalide pinnalt ehk juba liigagi kaugele.

 

 

5.

Nüüd küsimärgi juurest, maali keskpunktist, mujale – ülejäänud maalile. Kõigepealt värviring. Siin tundub muutuvat võtmeliseks kaks tõsiasja. Esiteks, värviring on lihtsaim värvide ja värvuste liigitamise ja korrastamise viis. Teiseks, värviringist puuduvad akromaatilised värvid: must, valge ja hall. Seda võimendab fakt, et Ole on läinud oma värviringis edasi sekundaarvärvidest, veel enamgi – värve on kindlasti rohkem kui 12.

Miks need faktid olulisena tunduvad? Tänu värviringi asetsemisele küsimärgi ümber – ja ühtlasi küsimärgi asetsemisele värviringi keskel – võib üldistada, et Ole on tahtnud võimalikult nappide ja selgete visuaalsete lahendustega kujutada inimliku olemise põhidilemmat. Värviring kui valguslainete korrastatud kujutis, kindlate reeglite ja omavaheliste asetustega seaduspära sümboliseerib maailmas valitsevaid aprioorseid seaduspärasusi – eelkõige küll füüsilisi ja keemilisi, kuid kuna meie füüsiline ja keemiline keskkond mõjutab meie mõtlemist ja tegutsemist, siis ka kogu olemasolemise osaliselt kirjutamata (ja osaliselt igaveseks kirjutamata jäävat) korrastatust. Akromaatiliste toonide puudumine – mis on värviringi seaduspära loomulik koostisosa – rõhutab omakorda selle seaduspärasuse keerukust, n-ö must-valgete „lahenduste” puudumist meie olemasolemises. (Huvitav, kuidas värviringile vastandub küsimärgiga sõõri akromaatilisus, kuid ometi väldib Ole ka siin musta ja valget, mängides osavalt hallide toonidega.) Lihtsustatult võiks seda sõnastada umbes nii: igale reeglile leidub erand – kuigi erand mängib reeglile vastu, moodustab ta ometi reegli osa.

Värviring ning küsimärk selle keskel moodustavad nii loomuliku koosluse: püsida küsimises maailma sügavama eesmärgi, korra, seaduspära järele.

 

 

6.

Kolmas, eelmisele lausele vastu töötav komponent – värviringi „hajutamine”. See moodustab Ole küsimus-maalide kõige huvitama osa, sest sellele pole sisulises plaanis ühest vastust. Vormiliselt küll: Ole on tekitanud mingit tasapindset eset värviringi pidi liigutades efekti, mille tulemusena muutusid maalid dünaamilisemaks. Kui näituse „The Band” kõlarid pakkusid oma maalitehnilises meisterlikkuses sügavust, oli nende teemaks ometi vaikus, staatika. Nüüd on peaaegu vastupidi. Ole on tahtnud kujutada, kuidas maailma korra järele keskendunud küsimist miski häirib, segab, segadusse ajab. Interpretatsioonivõimalusi leidub siinkohal mitmeid. Mulle tundub kõige südamelähedasem see, kus Ole tahab näidata, et küsimine ei muuda küsimise objekti lihtsamaks, vaid hoopis hägustab seda. Nii illustreerib Ole filigraanselt käibetõde – ja väga õigelt käibivat tõde –, et mida rohkem küsida, seda rohkem küsimusi tekib. Algne filigraanne korrastatus hakkab küsimise väel, küsimise ringluse käigus hajuma. Asjade, nähtuste, seoste ja eralduste omavahelised piirjooned küll püsivad, kuid hägustuvatena, mingid pagemisjooned hakkavad ulatuma kohtadesse, kus neid algse korrapära mõttes ei tohtinukski justkui esineda. Eranditest saab omaette kategooria.

Muidugi, võimalik on ka täiesti vastupidine interpretatsioon. Ole on maalinud halle küsimärke oma maalide keskele täiesti meisterlikult: tekib reljeefsuse illusioon, stereoefekt, justkui oleks küsimärgiga sõõri näol tegemist nupuga, mis kutsub sellele vajutama. Sel juhul kujutavad Ole maalid olukorda enne nupulevajutust, enne küsimises püsimise algust. See on maailm, millest paistab läbi küll mingi kord, kuid seda hägustab teadmatus, huvipuudus, küsimuste küsimata jätmine.

 

 

7.

Raamatus „Mis on maailmaruumis” (Sinisukk, 2005) seisab üks võimas foto Linnutee galaktika keskmest Amburi tähtkujus. Sealt on näha ka selle keskmes asuv must auk (nimeks Sagittarius A). Tõsi, musta auku ennast pole võimalik näha, sest seda ümbritseb n-ö sisetuum, umbes 30 valgusaasta läbimõõduga tihe tähtede mass. Teatavasti peetakse musta auku singulaarsuseks, kuna seal on aine pressitud lõpmatult suurde tihedusse ja lõpmatult väikesesse mahtu. Põhimõtteliselt võiks seda võrrelda liivatera-suuruse ruumiga, mis kaalub rohkem kui on kogu Maa mass.

Ole näituse kontekstis sobiks anda hiigeltiheda liivatera võrdpildile puhtalt metafüüsiline sisu. Sedasi pakuks müstiline foto meie galaktika keskmest veel ühe Ole küsimus-maalide interpretatsioonivõimaluse. Küsimine, soov teada saada, võikski muutuda elamise „mustaks auguks”, mis peaks ahnelt püüdma endasse imeda võimalikult palju kaose ja korra värvikirevast ja sisuliselt galaktika-suurusest ringkäigust inimelude sees, vahel ja ümber ning mis teeb seda teades, et teada saadakse murdosa ja küsimus jääb lõpliku vastuseta. Küsimus jääb püsima ja seega sobib ta inimliku olemise keskele.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming