Paar: poolused ja kooskõlad

Merle Bukovec

Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus Kullo Lastegaleriis 8. – 30. VII . Näituse idee autor Eili Soon, töögruppi kuulusid Merle Bukovec, Kai Kiudsoo-Värv, Eili Soon ja Maret Sarapu, graafilise kujunduse autor Liisi Napp.  Klaasikunstnike ühenduse tänavuse aastanäituse teema „Paar” on niivõrd avar, et toimib rohkem inspireeriva märksõnana kui  teemavaldkonda selgelt piiritleva suunisena. Paarina saab sama hästi vaadelda nii identseid koopiad kui ka äärmuslikke vastandeid, nii kooskõla kui ka vastasseisu. Näitusel esinenud kunstnikel tähendas lähtekohaks võetud paar üldjuhul teineteist toetavat rahumeelset kooslust. Konfliktist või vastandumisest rääkisid vähesed teosed ja ka neis oli tegemist pigem vastuoludega inimese sees kui maailmas. Autoritest ligi neljandik olid seekord EKA klaasikunsti eriala tudengid, kelle tööd on valminud õppetöödena näituse teemat silmas pidades.  

     

Klaasinäituse puhul on iseloomulik, et pealkirjas nimetatud teema kõrval on näituse teemaks ka klaas ise (nii materjali eripära ja võimalused: optilised efektid ja üllatuslikud tehnoloogilised võtted), aga ka klaasiga kaasas käivad seosed ja tähendused. Kui otsida klaasikunstis poolusi, mis põhimõtteliselt eristuvad, võiksid nendeks olla julge ja aus materjalikeskne dekoratiivsus ja teiselt poolt klaas kui loo jutustamise või meeleolu tekitamise vahend. Esimese lähenemise korral otsitakse materjalis seni tundmatuid võimalusi või lihvitakse nüansse tuntus ja traditsioonilises. Ideekeskse ja jutustava lähenemise korral kasutatakse klaasi olekute teadaolevat ja  etteaimatavat mõju, et nii tekkivate assotsiatsioonide abil viidata millelegi muule, rääkida klaasi omaduste kaudu inimlikest omadustest ja seisunditest. Ühel juhul on klaas kui materjal teose peategelane, teisel kõrvalosatäitja (muuhulgas sageli ka teiste materjalide kõrval). Kõnealuselt näituselt võib esimese lähenemisviisi näitena tuua Ivo Lille, Kristiina Uslari,       

Kairit Annuse ja Peeter Rudaši loomingu. Ideekesksema pooluse esindajateks saab pidada Sofi Aršasi, Tiina Sarapu, Kai Kiudsoo-Värvi ning üliõpilaste hulgast Maria Tamme töid. Enamasti (ja osalt ka nimetatute puhul) tundub aga selline eristus olevat liialt ühemõõtmeline. Võib arvata, et hulga kunstnike jaoks on klaasiga töötamine miski, milles pidevalt põimuvad  tehnoloogi uudishimu, tööprotsessi süvenemise hasart ja kogu tegevuse mootoriks olev soov anda kuju autori maailmanägemisele. See kombinatsioon võib lõpptulemuses väljenduda poeetilisena (Mare Saare, Marilin Kristjuhan), mängulisena (Anne-Liis Leht ja Kristi Ringkjob, Maie Mikof-Liivik, Vilja Volens, Kersti Vaks) või filosoofilisena (Helena Kreem). Vahetut emotsionaalsust ja ka konfliktsust võib enim kohata üliõpilaste töödes. Tsiteerin mõtet Mai Schultsi  töö saatetekstist: „pidev pooluste mäss hoiab trajektooril ja on edasiviivaks jõuks”. Klaasitöötlemistehnikate spektris leidus jätkuvalt nii traditsiooni kui eksperimenti. Eve Koha oli talle omased geomeetrilised vormid viinud klaasimassi sisse ruumilise lasergraveeringu abil, Külli Nidermann katsetanud vesiabrasiivlõikuse iseloomu. Kõige sagedamini võis näha sulatustehnikate variatsioone, klaasi eriilmelised võimalused selles osas olid kõige piltlikumalt  esindatud Helena Kreemi „Eleegias”. 

Mitu autorit oli kõrvutanud klaasi teiste materjalide või ready-made objektidega. Eeva Käsper esitles origamist inspireeritud klaasobjekti kõrvuti paberist prototüübiga. Hämaras ruumis, kumbki väljavalgustatuna, näis see paar üllatavalt ühtne, meenutades nii veidi ootamatul moel seda, et klaasmaterjali on aastatuhandeid kasutatud teiste materjalide järeleaimamiseks. Maret Sarapu peenekoelisi pâte  de verre’i pindu tuli lähedalt vaadata – märkamaks, et kõik, mis tööst vastu helkis, polegi klaas. Katrin Tukmanni kaksikvormid oma plastiliinühendustega ja Piret Ellamaa robustne linnupesa mõjusid lõbustavalt absurdselt. Klaasi lahutamatu paariline on valgus, mille allikas on mitmesse töösse sisse installeeritud. Liisi Napi töös ilmnes vaataja ruumis liikumisel valguse koostoime klaasiga võluval moel: „Õige ja vale” muutus vastavalt vaatenurgale. 

Näituse kujundamisel oli põhimõtteks luua igale tööle selle mõjulepääsemiseks võimalikult sobivad tingimused ja visuaalselt toetav keskkond. Küllap olnuks võimalik grupeerida töid veel enam sisulist kooskõla ja dialooge rõhutades. Samas ei leidunud autoreid, kelle maailma- ja kunstinägemisviisis oleks tunda lepitamatuid kontraste. Üldpildis paistsid silma tugevalt isiklikud omamaailmad. Materjali fluidum ja gravitatsioon hoidsid koos nähtust,  mida võib nimetada klaasikunstiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht