Pärnust, graafikast ja kunstipublikust

Marian Kivila

„In Graafika” festival Pärnu muuseumis, Pärnu Kunstnike majas, keskraamatukogus, Pärnu keskuse kaubanduskeskuses, Endla teatri kohvikus ja palmisaalis, TÜ Pärnu kolledžis ja linnaruumis kuni 30. VII . Kunstnikud Jaan Klõšeiko, Tõnis Laanemaa, Leonhard Lapin, Raul Meel, Peeter Allik, AivarKurvits, Mari Prekup, Toomas Kuusing, Anonymous Boh, Anna-Kaisa Vita, Taavi Villak, Johan Elm, Pavel Grebenjuk, Rooland Reiska, Mihkel Oksmann, Albatross Editions (Pekka Litmanen, Lauri Koppel, Veera Nykänen, Gudrun Heamägi, Harri Leppänen), Janika Herlevi, Tom Huck, Eric Piper, Laura Reese, Curtis Jones, Ryan O’Malley, TylerKrasowski, Gaëtan Larant, Marc Brunier Mestas, Paulis Liepa, Mr Somebody & Mr Nobody, Adreena Cook, Ashley Fisher, Amanda Morris, Nicolas Jenkins, Luke Ball, Andrea Rincon, Sarah Dahlinger, Hayley Emily Short, Monica Farrar, Ian Ballantyne, Jocelynn Marsden, Nathan Van Twisk, Kyle Fitts, Cody Sherman, Zachary Davidson, Antonio Lee, Matthew Braun, Mike Adno, John Bryant, Katherine Miller, Camille Chew, David Gerhard, Joe Grennier, Erin Latham, Jenna Bryant, Alicia Smith jt. Viimastel aastatel levivad kuuldused, justkui oleks Pärnu kunstielu hääbumas ja kunagine silmapaistev kunstilinn on taas muutunud perifeeriaks, käsitööliste kantsiks, millel ei ole enam pistmist kõrge kunstiga. Selliseid mõtteavaldusi kuuleb peamiselt kunstnike suust, ilmselt on hüpoteesis ka üksjagu tõtt.

Ligi kümme aastat tagasi, kui ma Pärnus kunsti avastasin, oli tegutsevate kunstnike ja kunstiürituste arv vähemalt poole võrra, kui mitte kordi suurem. Pärnus tegutses aktiivselt erakool Academia Non Grata, millest praegu on saanud maailma ülikoolides loenguid andev n-ö ratastel akadeemia, linnas oli oma litograafiakeskus, ohtralt kunstifestivali ja bussidega veeti kohale publikut teistest linnadest.

Samas ei ole kunst Pärnust ka praegu kuhugi kadunud, pigem on kadunud pidev loominguline keskkond, mida akadeemia olemasolu kahtlemata toetas. Pärnul on oma tegevuskunsti- ja graafikafestival, kaks filmifestivali ja ka näitustel on esindatud pea kõik kunstiliigid. Millest on tõsine puudus, on ehk publik, kuid see ei ole üksnes Pärnu probleem. Ka Raul Meel avaldab „In Graafika” klassikute näitusele paigutatud videointervjuus arvamust, et kunst on viimase kümne aasta jooksul muutunud paariaks. Kui varem käis vanameistri näituste avamistel kohal mitusada inimest, siis nüüd on see arv kahanenud mõnekümneni. Põhjusi ei leia ta mitte harimatus publikus, vaid pigem selles, et ollakse väsinud kunsti kaudu heaolu saavutamisest.

Meel puudutab ka kultuurkapitali ja rahastamise teemat, viidates naeruväärselt väikestele eraldustele. Ilmselt on ka Pärnu allakäigus osaliselt süüdi rahastamisstrateegia, mille kohaselt antakse raha eelkõige pealinna kunstielu toetamiseks. Regionaalareng peaks olema oluline teema ka kunstivaldkonnas: kultuuri püsimajäämiseks on oluline rahastada võrdselt kõiki piirkondi, et vältida korruptsiooni ja konnatiigistumist, mis viimastel aastatel näib olevat tõusutrendis.

Oletan, et publiku vähesus on seotud ka spetsialiseerumisega. Kui varem üritati hoomata kõike, olla kõikjal, kus midagi toimub, siis praegu selekteerib publik tarbimisobjekte oma huvidest lähtuvalt. Feministliku kunsti näitustel liigub üks ringkond, fotonäitustel teine, tegevuskunsti üritustel kolmas jne. „In Graafika” publiku hulgas erilist kadu märgata ei olnud, ilmselt täidab festival nišši, millel on oma külastajaskond.

Võib-olla ei peakski Pärnu kunstimaailm pisemas mahus esindama kõike seda, mida Tallinna kunstimaailm juba pakub, vaid rõhuma niššidele, mis on täitamata jäänud? Selles mõttes täidab „In Graafika” lünka graafika alal. „In Graafika” festivali kõrval on raske rääkida Pärnust kui morbiidsest ja mandunud endisest kunstilinnast. Festival on kuuks ajaks katnud linna kümnete näitustega ning viinud graafilised teosed otse linnaruumi. Traditsiooniliselt on festival toonud kokku eesti graafika paremiku, kaasanud valimikku mitu põlvkonda ja tutvustab ka välismaiste tegijate loomingut.

Klassikute näitus koosneb ka tänavu kohustuslikest Laanemaa, Lapini, Meele, Klõšeiko varamust pärit teostest. Sel korral on aga nende Pärnu muuseumi uude näitusesaali püstitatud ekspositsioon selgema kuraatoripositsiooniga kui varem. Juba varem nähtud vanameistrite graafiliste lehtede ja fotode kõrval väärivad tähelepanu lühikesed portreefilmid igast osalevast klassikust. Mõtestatakse lahti kunsti ja mida tähendab olla kunstnik, missugune on klassiku staatus.

Näitustele annavad visuaalse sära ka selleaastasel festivalil ameeriklased. Nende tegutsemine ei põhine poeetilistel kontseptsioonidel ega idealistlikel projektide sisukokkuvõtetel, vaid kunstil kui automatiseeritud alateadvuslikul protsessil, milles kunstnik alati ei mõtesta oma tegevust. Ameerika graafikud tahavad end tehniliselt tõestada ja üksteist keerukate kompositsioonide ja hiiglaslike mõõtmetega üle trumbata. „In Graafika” näitel võib öelda, et Ameerika graafik ei püüa sotsioloogi, psühholoogi või filosoofi tegevusvaldkonda kunsti rakendada ega uurida suuri ühiskondlikke probleeme. Teemadeks on valdavalt argielust inspireeritud juhtumised ja mõttekäigud, mis ei pretendeeri mingil viisil teaduslikkusele.

Festivali peaesinejaks nimetatud Tom Huck oma näitusega Pärnu Kunstnike majas mängibki tehnika ja lihtsate inimeste lihtsate teemadega. Tema suuremõõtmelised puu- ja linoollõiked on mõjutatud Hogarthi, Holbeini ja Goya käekirjast, sisult kõnelevad need Lõuna-Missouri väikelinna argielust. Ise liigitab ta oma loomingu ruraalse satiiri alla. Nimetuse „Maaka kamasuutra” („Hillbilly Kama-Sutra”) all eksponeerib Huck kuutteist vaid täiskas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming