Paikne ja kohalik rahvusvahelisel konverentsil

Kaia Lehari

Konverentsi ?Koht ja paik? üks eestvedajaid kunstiakadeemia dotsent Kaia Lehari (pildil) jätkab koha ja paiga otsinguid. 23. ? 26. IX toimub Tallinnas ja Tartus IV rahvusvaheline keskkonna­esteetika ja -semiootika konverents ?Kultuur, loodus, semiootika: kohad?. Konverents jätkab kunstiakadeemias alguse saanud ?Koha ja paiga? seminaride-konverentside traditsiooni. Vt. lähemalt http://www.eki.ee/km/locations ja Sirp 17. IX, lk. 19. Piia Ruber Geomeetriline ruum on abstraktne ja sümboolne, tehislik ja ratsionaalne ning inimtühi. See on meie kujutluse ja mõttetöö vili.

 Inimese kohalolu maastikus muudab suhted ruumiga konk­reet­seks ja täidab need nii tema enda kehast ja vaimust kui keskkonnast pärit tähendustega. Meie ruumilist käitumist ja kogemust mõjutab loendamatu arv tegureid, millest enamus võivad jääda teadvustamata. Keskkonnaga suheldakse mingites kohtades ja paikades, kus abstraktne ruum omandab konkreetse, kohale omase ja kordumatu loodust ja kultuuri ühendava tähenduse. Tähendusrikas koht ja paik on seotud nii meie kujutluste, teadmiste, mälestuste kui tajuhetke ja sellele eelnenud meeleliste kogemustega. Koha/paiga kogemus sõltub seega nii ajast kui ruumist, sellel on aegruumiline mõõde.

Koht ja paik näivad esmapilgul olevat sünonüümid. Osaliselt ongi, kuid nende sõnade kasutusviis ja tähendusväli ei ole mahult võrdne ega kattu täielikult. Ruumilisest aspektist on see sarnane, erinevus näib tulenevat suhetest liikumise ja ajaga.

Koha/paiga kõrval on üks keskkonna põhilisi struktuurielemente tee. Neis on kehastunud kaks ajaloolist eluviisi: paikne ja rändav.  Rändajale on teed ja peatuspaigad võõrsil võrdväärsed, need ei ole vastandid. Tee on kodune koht, kus ta kohalolu on peaaegu pidev. Paiksele inimesele on aga tee kodust lahkumise ja tagasipöördumise võimalus, kodukohast erinev ja võõras. Erandiks on koduruumi kuuluvad teed.  

Paiksus ei tähenda alati kohalolekut. Kui jõuda otsitud ja leitud paika, et jääda paikseks, ei saa meist kohe kohalikud. Kui piirduda paigalejäämisega mingis topograafilises punktis, paiga omastamisega ja pragmaatiliselt ühekülgse tarbimisega, ei jõua me iial kohale. Jäädakse nomaadiks, säilib meelelaad ja elustiil, oma ja võõra vastuolu, võõrandatus kohast, kus asutakse, isolatsioon ja üksindus. Oleksime füüsiliselt paiga külge aheldunud kohatud ja teeta teelised. Paik sellisena on ainult geograafiline asukoht. Paikseks jäämine on rändamise lõpetamine. Paigalejäämisel on esiplaanil ruumiline tähendus, see on peatumine, füüsilise liikumise seiskamine.

Kuidas saada kohalikuks? Me peame hõivama paiga ka vaimselt. Võtma omaks sealsed kombed, käitumisreeglid, väärtusnormid ja elustiili, omandama koha keele nii verbaalsel kui mitteverbaalsel kujul kogu selle tähendusrikkuses, et osaleda koha tähendusloomes. See eeldab oma asuala hõivamist nii ruumilises kui ajalises mõõtmes, et omandada igas kohas kordumatu looduse ja kultuuri sümbioos.

Kohalolek ei ole tingimata paigalolek. Olles mujal, võime säilitada vaimse kohalolu kohas, mille oleme omaks võtnud. Ka lahkununa võib jääda kohalikuks, seotuks selle kohaga, mis on meie identiteedi lahutamatu osa.

Koha või paiga eelistamine mõistena sõltub kontekstist. Esteetikas on keskkonnakogemuse kirjeldamisel ja tõlgendamisel eelistatud koha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming