Paindlikult ikka edasi

Marten Esko: „Me ei tea, kuhu jõuda soovime, võime küll aimata, sest see sõltub meist ainult osaliselt, aga teame, kuidas sinna jõuda ja selleks jätkame ka tegevust.“

REET VARBLANE

Näitus „Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum“ EKKMis 17. VI – 19. VII. Kuraatorid Marten Esko ja Johannes Säre, kunstnikud Antek Walczak, Cristina Garrido, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kollektsioon ja arhiiv ning JIM.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ehk EKKM on nüüdseks tegutsenud juba kümme aastat. Vahetevahel on kuulda arvamust, et EKKMi säravamad ajad on möödas, kuid ilmselt ei jäta ükski nüüdiskunstist huvitatu ühtegi sealset näitust vahele ja EKKM on üks neist kohtadest, kust väliskuraatorid saavad praeguse kunstielu ja kunstnike kohta adekvaatset teavet.

Veebilehel seisab, et „EKKM on isetekkeline mittetulunduslik näituseasutus, mis paigutab ennast ametlike riiklike kunstiinstitutsioonide ja  artist-run-do-it-yourself projekti­ruumide vahealasse“. Nii on määratlenud ennast EKKMi asutajad, praegused juhatuse liikmed Anders Härm, Elin Kard, Neeme Külm ja Marco Laimre.

Marten Esko ja Johannes Säre on teist aastat EKKMi tegevjuhid, nende kuraatoriprojekti pressitekstis seisab, et väljapanekuga nad mõtestavad „selle institutsiooni seniseid tegevusi ja toimimisloogikat“ ehk võtavad kokku kümne aasta tegevuse ja „vaatlevad potentsiaalseid tulevikustsenaariume“ ehk prognoosivad edaspidist. Marten Eskoga räägimegi EKKMist.

Oma manifestilaadse projekti saate­tekstis olete osutanud möödunu mõtestamisele, aga „potentsiaalsete tulevikustsenaariumide“ puhul räägite „nendeni mitte-jõudmiseks vajalikest taktikatest“ ehk negatiivsest stsenaariumist, millestki, millest tuleks hoiduda. Miks nii?

Manifestist või kokkuvõttest on vähemalt meie enda arvates see näitus suhteliselt kaugel. Selle projektiga tahame eelkõige EKKMi mõtestada, ka vastukäivate argumentide kaudu. Kõige peamine ei ole EKKMi kui konkreetse institutsionaalse mudeli esiletoomine, vaid vaataja mõtlema panemine selle üle. Tundub, et see on toiminud. Näituse senistes kajastustes räägitakse eksponeeritu sisust vähem kui EKKMist, aga ka EKKMist endast sellises mahus üldse esmakordselt.

Meie eesmärk ei ole EKKMi tegevus kokku võtta, tegevuse suund ja olemus paika panna, pigem on see väline ootus või eeldus. Me ei näe sellel erilist mõtet. Me ei taha muutuda paindumatuks. Näitusel ei ole eksponeeritud ainult negatiivsed stsenaariumid: kui mõelda individuaalsete elementide sisu peale, siis ehk küll, aga vormis peegeldub asja teine pool. Kas rahvusvahelisi kunstnike kaasava näituseformaadiga eksperimenteeriv kaasaegse kunsti projekt on negatiivne stsenaarium? Mina küll nii ei arva. Üks asi on, mida öeldakse, teine aga, mida tehakse – väga keskne prob­leem ükskõik missuguses ühiskonnas –, meie puhul tuleks jälgida nii sisu kui ka vormi kõrvuti.

EKKMi kogus on füüsilisi objekte, sümboolseid akte ja ka kontseptuaalseid omandeid.

Paul Kuimet

Milline on EKKMi kui institutsiooni koht Eestis, aga ka meie regioonis (Skandinaavia maad, Baltimaad, Ida-Euroopa)? Mis ja kas üldse midagi eristab EKKMi riiklikest kunstiinstitutsioonidest (Tallinna Kunstihoone või Tartu kunstimuuseum või Kumu nüüdiskunsti osakond või ka EKLi galeriid, eelkõige Hobusepea)? Ka teie kuulute riiklikku rahastamissüsteemi, teil on palgaline töötajaskond (tegevjuhtide kõrval ka kuraator-projektijuht Laura Toots ja spetsialist Kirill Tulin), teie näituseprogramm on koostatud samalaadse loogika järgi nagu riiklikel institutsioonidel.

Ma ei usu, et esialgne määratlus, mille välja tõid, on muutunud, see ei olnud ka algselt konkreetselt sõnastatud. Me ei järgi ühtegi institutsionaalset mudelit, mistõttu on meid tõesti keeruline määratleda. Meie identiteedis on alati olnud teatav paindlikkus. EKKMil on kindlasti mitu kohta ja need muutuvad ajas: ühele tähendab see suurt institutsiooni, teisele mõttetut näitusemaja perifeerias. Oleme kaasaegse kunstiga tegelevatele kunstnikele ja nendega koostööle orienteeritud näituseasutus, meil on ka institutsionaalsel tasandil kunstiline väärtus.

EKKM on eraorganisatsioon, kes tegut­seb avalike vahenditega mitte­tulunduslikult avalikus sfääris. Rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavatel mittetulunduslikel näituseasutustel on üldjuhul riiklik rahastus. Et sellest aastast on tagatud viiendik aastasest minimaalsest rahastusest, ei ole EKKMi tegevust muutnud vähem projektipõhiseks, projektide rahastamismaht selgub endiselt alles paar kuud enne näituste avamist, hea kui siiski. Põhja puiestee nr 35 hoonele ei saa me endiselt pikemaajalisi tagatisi anda.

EKKMis on kolm täistöökohta (kaks täis ja kaks pooles mahus töökohta), igapäevatöös ametialast hierarhiat ei ole (veebilehel toonud ametikohanimetused on pigem orientiir). Igaüks teeb sisuliselt kõike, sest allhangeteks ei ole meil vahendeid. Kõik meie töötajad ning ka meie projektidesse välisabi korras installeerimisele kaasatud on enamasti kunstnikud. Selles mõttes ei ole EKKMi identiteet kaugel ka artist-run-space’ist.

Kuhu te tahate EKKMiga jõuda? Kas jätkata sissetallatud rada või pöörata kuhugi mujale?

Et meie näituse kese oli EKKM, siis muutsime hoone ja ka institutsiooni ajutiselt väljapanekuks, sulatades sinna näiteks ka Köler Prize’i nominentide näituse väljakuulutamise EKKMi auditooriumis jms. See näitus ei olnud mõeldud meid aitama, taktikate eksponeerimine/läbimängimine oli pigem seotud väliste ootustega EKKMile ja lähtus kunstiväljal toimuvast. Me ei tea, kuhu jõuda soovime, võime küll aimata, sest see sõltub meist ainult osaliselt, aga teame, kuidas sinna jõuda ja selleks jätkame ka tegevust.

Kas EKKMi kogusse kuuluvad tööd on pelgalt sümboolne akt või on tegemist arhiivi (dokumentatsiooni) või füüsiliste objektidega või sümbioosiga? Teiegi projektis oli kogu olemus kiivalt varjatud, vaatajani oli toodud mõned, küll olemuslikud sisselõiked, nt Laimre EKKMi hoone ülevõtmise, omastamise aktsiooni dokumentatsioon jm.

EKKMi kogu koosneb sinna kogutud kunstiteostest: on füüsilisi objekte, sümboolseid akte ja ka kontseptuaalseid omandeid. Arhiiv seevastu on laiali­valguvam kooslus, millest ei ole selget ülevaadet. Hoidla- ja arhiiviruume meil ei ole. Kollektsiooni kuuluvate tööde nimekirja leiab EKKMi veebilehel. Kogu olemusest tegi Anders Härm 2011. aastal näituse „Muuseumi failid I: kogutud printsiibid“, info on veebilehel. Kollektsiooni märksõnaks võib pidada „alternatiivsed tehingud“, sest teosed ei ole üldjuhul turuhinnaga ostetud.

Selle näituse alajaotuses „EKKMi ajutine püsiekspositsioon“ väljas olnud kolm tööd suhestusid pigem EKKMi olemusega: Laimre töö osutas EKKMi maja pidevale muutumisele kunstnike käe läbi; Johnson ja Johnsoni teos, mis on loodud samal aastal kui EKKM, vaatles siinset kunstitarbimisharjumist; Triin Tamme kunstnikuraamatu rebitud kaaned viitasid eemaldatud fassaadidele või ka fassaadi puudumisele.

Ka selle näitusega täiendasime oma kogu: kaasasime kollektsiooni lause „miski pole olulisem, kui see lause“. Autor soovis seda anonüümselt eksponeerida. Lause juhatas näituse sisse, meil on õigus seda lauset taasluua kümme korda. Nii kaua kuulubki see teos meie kogusse.

Oma projekti raames olete EKKMi maja tugevasti muutnud. Kolmanda korruse traditsiooniliselt näituseruumilt võtsite aknad ära ja tegite sellest väliskeskkonna osa – lasite ruumi lopsaka looduse. Ka eelmise, Dénes Farkasi näituse ajal sai selles ruumis heliinstallatsiooni kuulates aknatagusest loodusest installatsiooni vahetu osa. Kas seda tuleb käsitada kui vaikset vastusammu gentrifikatsioonile?

Kolmandat korrust võib vaadata mitmeti: gentrifikatsiooni eksponeerimisena, sest toimub ju Kultuurikatla loftide ehitus, sinna avaneb meie ühest aknast imeline vaade, aga ka Põhja puiestee nr 35 hoone, mis on ka EKKMi üks algataja, peaaegu et modernistliku kivimassiivi esiletoomisena ühe võimaliku tulevikustsenaariumina, kui meid selles majas enam ei ole, ning ka vastusena küsimusele, mida teha, kui näituseprojekt saab kolmandiku planeeritud toetusest.

Näitusel oli ka kolm kunstniku­projekti: Antek Walczaki film, Cristina Carrido installatsioon ja rühmituse JIM video. Kõik need on institutsiooni­kriitilised, aga ka enese­­iroonilised projektid. Kas teie valikus on ka eneseirooniat?

Muidugi on eneseirooniat, selleta kannataks psüühika. Mõistest „institutsioonikriitika“ on suuresti saanud tühi tähistaja. Need tööd (JIMi video ehk mõnevõrra vähem) on kunstivälja standardeid genereeriva ja järgiva institutsiooni suhtes kriitilised, standardid kehtestatakse aga mingi surve tagajärjel. Cristina Garrido uurimus veebiportaalides levivatest näitusevaadetest ja sellest tulenev installatsioon vaatleb pigem kunstiväljasisest survet, Antek Walczaki seebiooperilaadne film aga väljaspoolset survet.

Garrido töö on kunstiväljal liikuvate trendide ja eksponeerimistavade hea näide. Selle installatsiooniga tahetakse luua kõige parem kaasaegse kunsti väljapanek, kaasates statistikat ja klišeesid, mida kunstnik on tuhandetelt näitusevaadetelt tuvastanud ning kategoriseerinud. Carrido peab trendide tekitajateks kunstnikke, galeriisid ja näitusemaju, kuraatoreid, kunstikoole ehk kunstivälja ennast. Walczaki töö on kommentaar oma koha otsimise ja leidmise välisele survele, enese paika panemisele muutuvas ühiskonnas. Eesti kontekstis kõnetab eelkõige peategelaste otsus filmi lõpp­faasis: tegeleme kunsti asemel parem start-up’idega.

JIMi varasem, seni eksponeerimata video on jätk kolmanda korruse gentrifikatsiooni teemale – 2009. aastal filmitud kaadrid EKKMist ja selle ümbrusest –, kuid kaadritagune kohati absurdne vestlus Nõmmele käepärastest vahenditest maja ehitanud mehega tõstatab küsimusi ning annab ehk ka mõningaid vastuseid omaalgatuslikkuse või do-it-yourself-kultuuri pragmaatilisuse ja ka jätkusuutlikkuse kohta.

Sel aastal jäi Köler Prize vahele, aga järgmise aasta kandidaadid on juba välja kuulutatud. Köler Prize’i tseremooniast on saanud väike Oscarite gala, meie rahvusvahelist tunnustust ihkavate kunstnike unistus on pälvida vähemalt kandidaadi staatus, kuid mõeldes kas või laialivalguva Kristjan Raua auhinna peale, on see väga vajalik tunnustus. Kas Köler Prize’i valikuprotsess on jäänud samasuguseks või on ka selles muudatusi ette näha?

Köler Prize ongi möödunud aastast üle aasta antav auhind: järgmine antakse 2018. aastal, siis 2020. aastal jne. Köler Prize’i vahepealsel aastal hakkab toimuma suur kuraatorinäitus, nagu tänavu oli Ingrid Ruudi kureeritud Dénes Farkasi näitus.

Köleri nominentide valikust sõltub suuresti sündmuse protsess, näituse vorm ja sisu. Muutused tulevad detailides, üldformaat jääb suuresti endiseks: viis nominenti, kümme tööd, üks raamat, üks film, kaks auhinda. 2018. aasta sündmus sõltub Anna Škodenkost, Holger Loodusest, Taavi Talvest, Tanja Muravskajast ja Tarvo Hanno Varresest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming