Pakendamatuse võlu

Reet Varblane

Antonio Claudio Carvalho näitus „Alasti kunstnikud” Hobusepeas kuni 26. VIII, kuraator Kaido Ole. Rio de Janeiros sündinud, Londonis elav Antonio Claudio Carvalho on mitmel korral EKAs õpetanud, teinud oma näitusi Tallinnas ja Pärnus, osalenud oma Eesti õpilaste ja kolleegi Kaido Olega Kumus uue maali näitusel, tema tööd on olnud Tallinna graafikatriennaalil, pälvinud seal autasu.

Maalikunstniku, graafiku, poeedi teoseid leidub nii Victoria ja Alberti muuseumi, Antwerpeni kunstimuuseumi, Frans Masereeli muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi kui ka paljudes erakogudes Belgias, Brasiilias, Portugalis, šveitsis. Seda nimekirja võib julgelt pikalt jätkata, aga lõpetama peab ikka tema positiivsete isikuomadustega nagu kaasakiskuv, nakatav, inspireeriv ja karismaatiline. Tema intensiivsete värvidega mänguline maalimaailm tundub esmapilgul lihtne, lausa naiivselt süütu, sellesse süüvimisel aga täis intellektuaalseid nalju, lausa krutskeid. Mis aga peaasi, Carvalho kunst ei ole ei õel ega ka igav, selles on enesestmõistetavat positiivsust ja ausust ning üllatavalt vähe edevust.
„Alasti kunstnike” väljapanek on juba teemaasetuselt krutskiline: see ei allu renessansist alguse saanud  euroopa klassikalise aktimaali seksuaalsuse kujutamisele, selle kaudu ilureeglite ja kunstniku silma ülemvõimu kehtestamisele, selles pole ka ei poliitilist vastuhakku ega väljakutset kultuurilistele tabudele, isegi mitte ettekäänet paljaks rõõmuks vormi- ja värvikombinatsioonidest. Carvalho aktimaalides ei ole kolleegide (sõprade) paljastamiskihku, kaitsekihtide maharebimise salakavalat rõõmu, ei vägivalda ega ka pihkuitsitamist. Carvalho kohalolekut pole nende suuremõõtmeliste alasti inimesega (vaid ühel tööl, mille pealkirjas „Viis alasti kunstnikku” on osutatud viiele tegelasele, on neli figuuri, viienda kohalolekut tähistab tekst, kus alastusest pole sõnagi) figuraalsete kompositsioonide puhul õieti tundagi, ta on ennast tagaplaanile taandanud. Kunstniku kolleegid on ise tema mänguga kaasa läinud. Kaido Ole lausa nii kaugele, et on endale loonud skisofreenilisena mõjuva olukorra: ta on nii väljapaneku kuraator (suunav pilk kõrvalt) kui ka modell. Ole pihtimuslikus kataloogitekstis, mis toimib seekord ka tutvustava pressitekstina, on lugeda: „Vähemalt enda kogemuse põhjal võin väita, et vaatamata igasugu erinevatele meetoditele kunsti suureks teha, on see ikkagi mängult ehk üsna ohutu, inimlik häirija on aga alati päriselt, ükskõik kuidas teda pole ka vastupidiselt kunstile üritatud nudida, tuimestada ja väheoluliseks mõelda. Aitäh, Antonio, et mind piinlikku olukorda panid.” Modelli (tegelase, kangelase) inimlik häirija, olgu see häbi ja hirm, nagu on osutanud oma tekstis Ole, või midagi sootuks muud, on omakorda andnud kunstnikule vajaliku instrumentaariumi oma tegelase, kangelase analüüsimiseks. Carvalho aktimaale võib võrrelda psühhoanalüüsiga: seansi käigus vallanduvad vabatahtlikult psühhoanalüütiku juurde tulnu pained, hiljem on juba doktori asi vastavalt oma teadmiste pagasile ja sünteesimisoskusele vormistada juhtum vettpidavaks teoreetiliseks uurimuseks. Carvalho pagasisse kuuluvad osutused modelli enda kunstile, isikule, kohavaimule, sellele kust modell pärit või kus tegutseb, tekst (tavaliselt tähenduslik sõna) kui maaliruumi mõttes metareaalsus ja värv, mis üksteisest lahti rebitud kihtidena loob ruumide (tähenduste?) võrgustiku.
Carvalho suurim võlu on tema nn teoreetilise uurimuse emotsionaalsus. Aitäh, Antonio, et tuletasid meelde „inimliku häirija” olemasolu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming