Paradoks: toetust vähe, villa palju

Reet Varblane

2009. aasta oli Eesti kunstile, iseäranis kunstiinstitutsioonide seisukohast, raske aasta: seda nii majanduslikus mõttes, kui pidada silmas kõikvõimalikke eelarvelisi kärpeid, aga ka psühholooglises mõttes. Ilmselt ei tule ka järgmine lihtsam, kuigi tänavuse kogemuse toel loodetavasti vähem närviline, sest karm selgus on siiski parem ebamäärastest võimalustest. Kuigi meie kultuuri-, iseäranis kunstitegelikkuses – ka Sirbist jooksid mitmel korral läbi  numbrid, kui palju milline kultuurivaldkond riigilt ning omavalitsuselt toetust on saanud – majanduslik langus väljapoole ei paista. Galeriid, nii uued kui vanad, nii kommerts- kui ka mittetulunduslikud kunstnike juhitud näitusepaigad mitte ainult ei tegutse, vaid nende programm on läinud nii tihedaks, et ei jõua ka parema tahtmise juures kõigel silma peal hoida, süvenemisest ning kajastamisest kõnelemata.

Nii tundubki pahatihti, et publikut, kelle  tarvis avalikke üritusi tehakse, ei jätku, sest kunstiteadlik publik korraldab ise järjekordset näitust, festivali, jututuba, tegevuskunstiõhtut ning laiemale vaatajaskonnale ei lähe praegune kunst eriti korda. Küsimus ei ole pelgalt kunstiürituste (näituste, seminaride) tasemes, nende mõtestamises vastavalt praeguse aja nõudmistele, rahvusvaheliselt tunnustatud väliskunstnike siia toomises või kõnekate kuraatoriprojektide loomises. Küsimus on  praegust sootsiumi kriitiliselt mõtestava ehk kaasaegse kunsti ning publiku loodetavasti ületatavas, aga siiski märgatavas lõhes. Eve Kiiler püüdis 2008. aasta sügisel Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud kunstinäituste publikut käsitleva väljapaneku ning sellega kaasnenud küsitluse abil tõestada küll vastupidist, kuid ka selle, üldiselt populaarse fotoprojekti külastajate arv jäi märgatavalt väiksemaks kui Kunstihoone kollektsiooni väljapaneku  oma.

Taas tuli tõdeda, et rahvas ootab nostalgilist taaskohtumist; et tegelikult polegi tähtis, kas näitusega lahatakse lisaboonusena mõnda kunstiteaduslikku probleemi, esitatakse uudset lähenemise viisi, peaasi et kõik oleks nii, nagu oli kunagi varem. Kuid kõige mõttetum halada „harimatu”, mõistmatu publiku (või õigemini haritud publiku puudumise) üle. Publikut tuleb kasvatada ja sellega on järjekindlalt ning tulemuslikult saanud hakkama nii Tallinna kui Tartu kunstimuuseumid, Tallinna linnamuuseum, ajaloomuuseum, Eesti Rahva Muuseum. Ka Sally kunstikeskuse ning Tallinna ülikooli kunstiosakonna koostöö uue üldharidusliku kooli kunstiprogrammi väljatöötamisel on enam kui kiiduväärt olnud. Kuid sellest ei piisa. Kunstist tuleks märgatavalt rohkem, asjatundlikumalt, publikut kõnetavalt avalikult rääkida ja kirjutada.

Aktiivne, kohati lausa hüperaktiivne  kunstitegevus vajab pidevat kajastamist, mõtestamist, üldistamist ehk kodustamist selle kõige laiemas ja paremas mõttes. Ja selles vallas näeme kääre vajaduste ja võimaluste vahel. Vahendajaid – ka hästi ning asjakohaselt kirjutajaid ja kõnelejaid – on võimalik leida, sest noori kunstiteadlasi lõpetab igal aastal nii Tallinnas kui Tartus ja ega kõiki „vanugi” maksa maha kanda kui lootusetult arenemisvõimetuid. Puudu on avalikust areenist. Õnneks on  küll Eesti Televisiooni kultuuriuudised ja kultuurisaade „Op!”, aga need ei suuda kuidagi katta kogu kultuuri vajadusi. Päevalehtede kultuuriosad on kokku kuivanud ning kunst (iseäranis kaasaegne kunst) kipub sealgi vaeslapse osas olema, Eesti Ekspressi kõvasti kõhnunud Areen pidi uuel aastal peaosaga päris kokku minema. Jäävad Sirp, KUN ST.EE , Estonian Art, Cheese, Vikerkaare kunstilisa, aga seda on kunstielu (hüper)aktiivsust silmas pidades  enam kui vähe. Ja seda tunnetavad eelkõige tegijad ise: Sirpi süüdistatakse pidevalt kunstikirjutiste väheses avaldamises. Äge poleemika uuenenud KUNST.EE ümber (Sirpi on jõudnud veel kaks seni ruumipuuduse tõttu avaldamata artiklit) osutab nii kunstiretseptsiooni puudulikkusele kui ka siirale soovile saada halbade olude kiuste võimalikult hea (loe kaasaegsem, asjakohasem) kunstiajakiri. Seetõttu otsustasimegi KUNST.EE toimetajatega teha järgmise  aasta algul Sirbis kunstiajakirja-teemalised erileheküljed. Meedia tunneb praeguse kunsti vastu huvi vaid siis, kui õhus on skandaali, nagu võis veenduda, kui Kristina Norman Veneetsia biennaali jäljendi ettevalmistamise käigus viis Roosi & Alase monumendi pronksfiguuri kuldse jäljendi 9. mail monumendi endisesse asupaika rahvusraamatukogu ette ning kui kunstnik ja tema teos politsei poolt ära viidi.

Veneetsia biennaali lõpliku variandi vastu tundis Eesti meedia märksa väiksemat (kui mitte öelda olematut) huvi, kuigi Kristina Normani projekt pälvis biennaalikülastajate siira tähelepanu, ja just seetõttu, et selle abil suudeti harjumuspärasest teistmoodi kõnelda mälust, üldisest ja isiklikust ajaloost. 2010. aasta kevadel on Normani projekt koos biennaali retseptsiooni ning edasiarendustega kavas Tallinna Kunstihoones. Loodetavasti siis, mäluinstituutide ja teiste lähiajalugu uurivate projektide valgusel,  saab Normani käsitlus väärika (analüüsiva, mõtestava, tõlgendava) meediatähelepanu osaliseks.

Meediakajastuste nappusele vaatamata ei saa kurta kunstiväljaannete ehk kataloogide, monograafiate, dokumentatsiooni, artiklikogumike, tõlgete vähesuse üle. Pigem tuleb taas tõdeda, et nii mitmedki väärt monograafiad on jäänud vajaliku avaliku tagasisideta. Tõeliselt positiivse tendentsina tuleb seejuures  välja tuua, et kunstiteadlased ja ka kunstnikud tunnevad ise märgatavalt suuremat huvi kui varem oma tegevuse mõtestamise, kontseptualiseerimise, kunstiajaloo kirjutamise, kunstikogumise, näituste korraldamise metoodika vastu. Oma tegevuse viimise vastu rahvusvahelisse konteksti. Head näited on Kumu nüüdiskunsti säilitamise ja kogumise teemaline konverents septembris, Malmö kunstimuuseumi kogude põhjal tehtud väljapanekut saatnud  Põhjamaade kunstitoetusmudelit kriitiliselt vaadelnud seminar oktoobris, EKA kunstiteaduse instituudi kunstiajaloo kirjutamisviise käsitlenud konverents novembris, Rael Arteli organiseeritud „Public Preparation” („Avalik ettevalmistus”) märtsis Kumus, feministlik workshop Nõval, kui taas tuua vaid mõned näited. Ja siit jõuan loogilise jätkuna rahvusvahelise koostöö juurde, mille üks ilus näide on Katrin Kivimaa osalemine Viini moodsa kunsti  muuseumi korraldatud Ida-Euroopa feministliku kunsti suurprojekti „Gender Check” ettevalmistamisel. Kahjuks aga kipuvad akadeemilised uurimused jääma kitsa ringi siseasjaks ning ei suhestu elava kunstiga. Veneetsia biennaal on olnud meie kunstnikele heaks hüppelauaks rahvusvahelisse kunstiellu. Seda võis tõdeda Jaan Toomiku, Ene-Liis Semperi ja võib tõdeda Mark Raidpere ja Marko Mäetamme puhul. Raidperel ja Mäetammel on olnud igati edukas näituste aasta, mis ei jäänud ka rahvusvahelise tähelepanuta: Raidpere sai kevadel Ars Fennica ning Mäetamm sügisel Balti Assamblee preemia. Eks see osuta Veneetsia biennaali žürii õigele valikule (kuigi olen kindel, et nii mõnegi teise esitatud projektiga oleks võinud sama hästi minna) ning, mis veel tähtsam, Veneetsia biennaalil jätkamise vajadusele ka majanduslikult kitsastes oludes. Olla nähtav Veneetsias võib tähendada  osalemist İstanbuli biennaalil. 2009. aasta oli ka tähtpäevade aasta: kunstiakadeemia sai 95, kunstimuuseum 90, Tallinna Kunstihoone 75, Tartu Kunstimaja 50 aastat vanaks. Päris suured asjad meie õhukese kultuurikihi juures. Ja mis peaasi: juubeli puhul ei kõneldud kiitvaid sõnu, vaid püüti võimalikult adekvaatselt analüüsida ennast ning oma positsiooni meie sootsiumis. EKA rektori kandidaatide pressiteates tuli välja pisut pöörane,  lausa skisofreeniline seik, et praegune rektor Signe Kivi konkureerib iseendaga (päris jube on püüda olla endast parem, sest mine tea, mis pool võitjaks jääb).

Eks selline esitamine oli valimisprotseduurist tingitud aps ning praeguses uue maja ehitamislootuses on Signe Kivi kõige õigem rektorina jätkama. Hoopis kurvem on tõsiasi, et vastutusrikastele kohtadele ei tahetagi (julgeta??) kandideerida. EKA eris tõi dekaan Marko Mäetamm välja, et dekaanikohale  kandideeris ta ainukesena, meistrikohale oli aga viis kandidaati. Selline olukord ei ole niivõrd kandideerijate, kuivõrd kogu meie süsteemi nõrkus. Eks seegi ole süsteemi nõrkus, et ühe protsendi seadusega ollakse taas nullseisus: kultuuriministeeriumi aastatepikune töö on nagu tühja jooksnud, sest rahandusministeeriumi ametnikud hakkavad tehtut ümber tegema. Loodetavasti on see tõepoolest „nagu”-tühja  jooksnud, sest kultuuriministeeriumi tööta ja kunstiinstitutsioonide (eelkõige kunstnike liit) surveta ei hakkaks rahandusministeerium sellega üldse vaeva nägema. Aga seda seadust vajame hirmsasti: kas või selleks, et tõestada, et uut väärt hoonet võib kaunistada ka helivõi videoinstallatsioon, sest need sobivad praeguse arhitektuuriga märksa orgaanilisemalt kui traditsiooniline vaip või maal. Kuigi, üks ei välista teist. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming