Pariisis armastatakse kunsti

Reet Varblane

Pariis on vaieldamatult üks neid suurlinnu, kus armastatakse kunsti. See ei käi vaid klassikalise või klassikaks muutunud XX sajandi algupoole modernistliku kunsti kohta, see kehtib ka nüüdiskunsti puhul. Laupäeva, 18. novembri lõuna paiku võis näha looklevat saba nii Louvre’i püramiidi kui ka Grand Palais’, Jeu de Paume’i ja Pompidou keskuse uste taga. Ilmselt ei olnud külastajatest puudus ka d’Orsay’s, Picasso, Rodini, Matisse’i, Pariisi linna kunstimuuseumis ehk siis Tōkyō palees ja paljudes teistes kunstigaleriides, sest päikesepaisteline sügispäev oli inimesed kodudest välja toonud ning turistidki – Ameerika Ühendriikidest, Jaapanist kui ka mitmelt poolt Euroopast ei olnud Pariisi unustanud. Saba oli ka Concorde’i väljaku vaateratta juures, Eiffeli tornist, Notre Dame’i katedraalist ning teistest turistlikest vaatamisväärsustest rääkimata. Ka Jumalaema kiriku lähistel paiknev ingliskeelse kirjanduse ehk Shakespeare’i pood, kuigi vist on õigem öelda keskus – sest ka laupäeva õhtupoolikul arutas seal seltskond kirjandushuvilisi kirglikult äsja loetu üle, keskaegse hoone sopikestesse olid ennast mõnusalt sisse sättinud erilise süvenemisvõimega kirjandussõbrad – oli uudistajatest nii pungil, et liikuda sai vaid ühtses aeglases tempos. Kui vaatamisväärsusi ründasid eelkõige välismaalased, sest nii Tuileries’ aias kui Seine’i kaldapealsel kostus eelkõige ameerikalikku inglise keelt, sekka vene ja jaapani keelt, siis Grand Palais’ „Matisse, Cézanne, Picasso… Steinide perekonna” näitusel ning Jeu de Paumme’i nüüdisfotokunsti ühe suurkuju Diane Arbusi väljapanekul kostus peaaegu eranditult prantsuse keel.

Prantsuse avangardism, Ameerika raha

Ameerika päritolu XX sajandi alguse kunstimetseenide Leo, Gertrude, Michael ning Sarah Steini kogule pühendatud väljapanek oleks ilmselt toonud publikut kokku ka siis, kui näitus oleks olnud üles ehitatud pelgalt prantsuse kunsti suurkujude Monet’, Renoir’, Degas’, Cézanne’i, Picasso, Matisse’i jt hästi, aga ka vähe tuntud või siis sootuks tundmatutele töödele, sest väljapaneku tuumik on ikkagi Ameerika Ühendriikide kunstimuuseumide kogust. Pariisi visuaalse kunsti mõttes haritud publikut ei maksa siiski alahinnata. Seda polnud päris kindlasti teinud Grand Palais’ näituse koostaja, Pompidou keskuse kuraator Cécile Debray, sest koostöös San Francisco moodsa kunsti muuseumi ning New Yorgi Metropolitaniga – näitus alustas oma teekonda San Franciscost ning läheb pärast Pariisi New Yorki – oli suudetud luua erakordselt kontekstitundlik väljapanek. Gertrude Steini tugev isiksus, skandaalne elu, kirjanduslik tegevus ning seotus Pablo Picassoga on meilgi tuttavad eelkõige Loomingu Raamatukogus ilmunud „Alice B. Toklase autobiograafia” vahendusel, tema vendade Leo ja Michaeli ning viimase naise Sarah’ roll XX sajandi alguse Pariisi avangardistliku kunsti toetamisel aga suhteliselt tundmatu.

Picasso Gertrude Steini portree (1905-1906), XX sajandi „Mona Lisa”, on ka tuttav nii kunstiajaloo kui ka selle kõikvõimalike tõlgenduste põhjal, alates 24aastase enesekindla Picasso sõnadest, et polegi tähtis, kas Gertrude näeb selline välja, nagu kunstnik on teda kujutanud, sest tema, geniaalne kunstnik (mees!) loob Gertrude’ist just sellise kujundi, nagu tema seda tahab. Kümmekond aastat vanem Gertrude Stein ei neelanud küll neid sõnu alla, kuid aktsepteeris seda portreed kui ainukest temast loodud adekvaatset visuaalset kujutist, reproduktsiooni. Ka Leo ning Gertrude Steini Matisse’i tööde ostmine 1905. aasta Sügissalongi näitusest peale ning Picasso omas ajas hullumeelsete ideede, nagu olid seda „Avignoni neiud” ning varajane kubism, toetamine on üldisemalt teada, kuid Michaeli ning Sarah’ Corbusier’lt tellitud eramu, Sarah’ pikaajaline sõprus Matisse’iga ja ka Gertrude’i uued kunstilemmikud XX sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel suhteliselt vähem.

Kuid Grand Palais’ väljapanekus ei ole piirdutud pelgalt kronoloogilise tausta andmisega, kogu näitus on ehitatud üles Steinide perekonna kunstikogu tekkimise ja arenemise loogikale ning seetõttu jaotatud just sellest loogikast tulenevateks alateemadeks: „Suur nelik”, „Klassikaline traditsioon vs. modernism”, Foovide ilmutus, 1905. aasta „Sügissalongi näitus”, „Steinide laupäevakud”, „Matisse”, „Gertrude Stein ja Picasso”, „Postkubist ja neoromantikud”, „Gertrude Steini portreed ja hommage”. Just viimase alajaotuse juures tulevad Picasso kõrval juurde ka Vallottoni, Cecil Beatoni, Man Ray, Jo Davidsoni, Jacques Lipchitzi, Dora Maari, Tchelitchewi, Nadelmani portreed, Gertrude Steini visuaalsed tõlgendused. Iga alateema juhatab sisse Steinide perekonna isiklik puudutus filmi või fotodena, ka nende hääle jäädvustusena, aga ka väljavõtetena kirjadest, päevikutest.

See on perfektselt läbi viidud õpetlik väljapanek. Eesti kunstikollektsioneerimise traditsioon on veel üsna õhuke, kuid kujutan seda laadi näitust just Mart Lepa värvika isiksuse ning meie kultuuri kontekstis suurepärase kogu najal.

Legendaarne Diane Arbus

Jeu de Paumme’i Diane Arbusi (1923–1971) näitus on tema esimene retrospektiiv Prantsusmaal. Näitusel on väljas üle 200 töö, nende hulgas nii igas fotokunsti- kui ka nüüdiskunstiajaloos reprodutseeritud identsete kaksikute portree kui ka paljud teised juba krestomaatiliseks kujunenud tavaliste ja ebatavaliste ameeriklaste jäädvustused, aga terve hulk vähe tuntud ning ka sootuks esimest korda avalikult eksponeeritud töid. Väljapanek on taas valminud koostöös Diane Arbusi fondiga (ka ükski suur institutsioon ei tegutse üksinda) ning Martin-Gropius-Bau ja Winterthuri ning Amsterdami fotomuuseumi kaasamisel, sest järgmisel aastal võib seda väljapanekut vaadata nii Berliinis, Winterthuris kui ka Amsterdamis.

Ning taas on ka see väljapanek ehitatud üles looja isiksuse, elu ning tema loomingu seotusele, kuigi Diane Arbus, kes kasvas välja Ameerika dokumentalistika traditsioonist, ei jäädvustanud iseennast. Tema fotoportreed või ka lihtsalt fotojäädvustused on võetud sõprade, tuttavate, teiste fotograafide poolt. Diane Arbusi fotod, kunst ei ole üldse tema enda elust, teda on inspireerinud eelkõige New York, nagu see 1950ndatel ja 1960ndatel oli. „Inimesed, keda ma pildistan, on mulle märksa tähtsamad kui pilt. Ja märksa keerulisemad”, on ta ise öelnud. Tema antropoloogia – paarikesed, lapsed, karnevaliseltskond, nudistid, keskklassi perekonnad, trasvestiidid, ekstsentrikud, friigid, heidikud, asotsiaalid, staarid, kellelt on n-ö mask maha võetud – on kui inimliku kogemuse allegooria, identiteedi ja pealispinna, illusiooni ja uskumuse, teatri ja tegelikkuse suhte uuring. New Yorgi MoMA – seal toimus 1967. aastal Arbusi esimene suur muuseuminäitus koos tollaste fotokunsti suuruste Garry Winograndi ja Lee Friedlanderiga – kunagine fotokuraator Peter Bunnell on tema kohta öelnud: „Mulle tundub, et Arbusi piltide juures ei häiri vaatajat mitte niivõrd kujutatud tüpaaž, kuivõrd nende intensiivsus, mis hakkab vaataja üle domineerima ja paneb ta endalt küsima, kes ta on”. Diane Arbus on osanud näidata teistsuguste, isegi veidratena argiseid asju, olukordi, iga inimest. Ning ka vastupidi: ta on osanud minna n-ö veidrikele nii lähedale, et neist on saanud omad, lähedased. Tema lähenemises on tubli annus mütologiseerimist: XX sajandi keskpaiga suurlinna, aga ka Ameerika tõelise provintsi, kolka inimesed on omandanud tema fotodel antiikkreeka või Tolkieni isikliku mütoloogia aura. Aga seda võib võtta ka vastupidi: Diane Arbus on kiskunud maha klassikaks kujunenud müütide aura, toonud sealsed tegelased XX sajandi Ameerikasse. „Fotograafia on saladuse saladus. Mida rohkem ta kõneleb, seda vähem me teada saame”, on ta ise öelnud.

Diane Arbus tegutses kogu oma fotokunsti karjääri jooksul empaatilise antropoloogina, ilmselt liigagi pühendunult, sest mõni aeg pärast seda, kui ta hakkas pildistama vaimuhaiglate ja hooldekodude elanikke, lõpetas ta oma elu 48aastasena enesetapuga. Üks tema viimaseid töid oli puuetega inimeste iga-aastase pikniku pildistamine. Mõni aeg enne seda oli ta aga pildistanud London Timesi tellimusel president Richard Nixoni tütre Tricia pulmi Valges Majas. Jeu de Paume’i näitusel on küll kunstniku elulooline taust, tema elukreedo ja looming lahus hoitud, kuid ometi mõtteliselt ühendatud. Väljapanek ei reklaami kunstniku enesetappu ega esita skandaalseid eluseiku, kuid just tema elulooline taust annab tema fotode mõistmiseks võtme. Samasugusest esitamisviisist saab rääkida ka Pompidou’ Yayoi Kusama retrospektiivi puhul. See on just selline esitusviis, mida ma olen kujutanud ette näiteks meie Karin Lutsu loomingu eksponeerimise puhul.

Rahvarohked ja seega populaarsed on ka Pariisis eelkõige tuntud paigad. Ainuüksi Google’isse sisestades „nüüdiskunst Pariisis” saab vastuseks 71 kunstigaleriid pluss paarkümmend muuseumi. Kuidas ja kas Eesti kunstinäitus „Vabadus” selles melus üldse välja paistab? Château d’Asnières asub Pariisi äärelinnas ning kuigi Asnières’ linnaosavalitsus toetas igati seda ettevõtmist, pole Asnières päris see paik, kuhu perekonniti nädalavahetusel välja sõidetakse. Aga vastrestaureeritud loss oli parim, mille väike Eesti, sedagi ikka tänu näituse kuraatori Kaia Kiige isiklikele tutvustele, saada võis. Pompidou keskus nõuab aastatepikkust koostööd sealsete kuraatoritega, Pariisi linna kunstimuuseumi programmi vaadates võiks seal rohkem õnne olla. Aga avamisel oli rahvast palju ning seda on kajastatud, eelkõige küll interneti- väljaannetes, ka suhteliselt esinduslikes.

Ning kui pärida, kas Pariisis ollakse kuuldud Eesti kultuurifestivalist, rohkem kui kaks kuud kestnud kultuuriinvasioonist, siis vähemalt kesklinna esinduslike kunstigaleriide puhul oli vastus positiivne: galeristid programmi üksikasju küll ei teadnud, ise polnud ka midagi külastanud, kuid festivalist kui sellisest olid kuulnud. Eesti tuli ka tuttav ette. Ega see nüüd kõigi 71 galerii kohta ka käi, sest jõudsin küsitleda vaid kümmet galeristi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming