Pealelend

R. V.

Monika Järg, tekstiilikunstnik ja -disainer, Kaunase tekstiilibiennaali Eesti näituse kuraator Milles seisneb tänavuse, VIII Kaunase tekstiilibiennaali eripära? Mida on meil sellest õppida? Kaunase tekstiilibiennaali algatasid tekstiilikunstnikud. Leedu tekstiilikunst on rikkalik: ilmekas narratiivsus, tehnilised katsetused, värvi- ja vormikeel – kõik on erakordselt võimas. Eestlase maitsemeelele võib-olla ehk üle pakutudki, aga maailma mastaabis hinnatud. Esimesed Kaunase tekstiilibiennaalid olid suhteliselt tavapärased tarbekunstinäitused, kuhu toodi kokku palju eri materjali, värvi- ja vormilahendusega töid. Näitused olid tihedad ja küllased, et näidata tekstiili laia skaalat. Kuid siis korraldajad mõistsid, et tuleb saada üle n-ö lihtsalt asjade näitamisest, minna edasi, et biennaal kõnetaks ühiskonda teistsugusel viisil. Selleks tehti süstemaatiliselt tööd, et leida valdkonnast huvitatud teoreetikud ning ka kuraatorid kõikjalt üle maailma, et tekstiiliga seonduvaid teemasid uuritaks, leitaks neile oma kontekst.

Kui kunstnikud omavahel valivad töid näitusele, siis see on enesekeskne tegevus – kunstnikule meeldivadki tema enda tööd. Teine asi on teha valik objektiivsemalt, väljastpoolt. Minu arvates ei peaks kunstnikud ise oma töid näitusele valima, nad ei peaks selle protsessi juures üksi olema, sest objektiivsus on kerge kaduma, kui seda üldse ongi. Kaunase tekstiilibiennaali korraldajad tõidki juurde teoreetikud, et nood looksid kommunikatsiooni ühiskonnaga, mõtleksid selle üle, kuhu tekstiilikunst peaks suunduma, et tegu poleks pelgalt ilusa vaibaga seinal või kauni padjaga diivanil.

Ka Leedu tekstiiliteoreetikutel on kunstiteadlase taust, teistmoodi ei saagi. Minu arust valitseb meil ikka veel kummaline hierarhia, kus mõned kunstivaldkonnad on kõrgemal kui teised, ja sellest lähtuvalt tehakse kas teadlikult või alateadlikult juba alguses valik. Eelistatakse neid, mis kõrgemal pulgal. See on tingitud materjalikesksest lähenemisest kunstile.

Igal Kaunase tekstiilibiennaalil on korraldajate tuumikgrupp muutunud, seal valitseb just antud biennaali teemat sügavamalt käsitlenud kunstnike ning teoreetikute koostöö. Ka kõrvalnäituste kuraatoriteks kaasatakse teooriakalduvustega kunstnikke ja kuraatoreid. Kuraatorid valitakse valdavalt väljastpoolt Leedut. Eks ka seal oli vastuseisu, kui otsustati pöörata selg dekoratiivsetele näitustele, teha midagi märksa kontseptuaalsemat, avardada tekstiilikunsti mõistet. Kuid viimastel biennaalidel võib rääkida juba n-ö koera sabast ülesaamisest.

Tänavuse biennaali üks põhinäitus on konkursinäitus, esitatud töödest valiti umbes kümnendik välja. Eestist jäi sõelale vaid Signe Kivi, kuigi oma töid oli saatnud märksa enam kunstnikke. Teine põhinäitus on kutsutud osalejatega väljapanek. Mind pisut üllatas, et vaba konkursi tulemusel sündinud väljapanek oli huvitavam kui maailmatippudest kutsutud kunstnike väljapanek. Ega siis staarkunstnikel ka alati kõik õnnestu.

Tahan eraldi esile tuua soomlase Silja Puraneni, kes kasutab meediumina vanu vaipu, juba päevinäinud materjali, ühendab selle fotodega iseendast, kus ta on veidrates poosides ja kummaliste rõivastega. Tema töödes on kurbust, traagikat, isegi jõledust, aga need on nii ilusad. Ei, mitte tehniliselt, vaid just need lood neis töödes ja viis end maailmale selgitada. Tema tööd on kahemõõtmelised, kuid on ka seekord eksponeeritud installatsioonina ruumis. Kui mõelda Hiina, eriti Taiwani kunstnike peale, siis just nemad jäid silma uute tehnoloogiliste võtete poolest. Sealsetele kunstnikele on uued meediumid, tehnoloogilised võimalused märksa kättesaadavamad kui meil siin. Sellise tehnoloogia puhul saab selgemalt keskenduda ideele. Eemalt digitaalselt kootud vaipu vaadates saab kätte tervikpildi, lähemale minnes saad aru, et see vaip koosneb n-ö pikslitest, nende kombinatsioonidest. Mida lähemalt seda uurida, seda rikkalikum ja sügavam on selle struktuur. Uute tehnoloogiatega on tulnud tagasi lugude jutustamine. Kui võrrelda digifotot digivaibaga, siis foto on kahemõõtmeline, vaiba puhul on võimalik luua sügavuse, kolmemõõtmelisuse illusioon, tasandeid, kas siis otseses või kaudses mõttes üksteise taha asetada. See on täiesti uus maailm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming