Pealelend: Oscar van den Boogaard ja Marge Monko

HISKi kunstiline juht Oscar van den Boogaard ning 2014. aasta laureaat Marge Monko.

Reet Varblane

Marge Monko

Marge Monko

Laure Cottin

Laure Cottin

Belgia ja Holland on üks suur kunstilinn: igas väikeseski paigas ei ole mitte ainult oma nüüdiskunsti keskus koos näituspaigaga, vaid seal on ka kunstiresidentuur, koht, kus kunstnikud üle kogu maailma saavad mingi aeg elada ja töötada, olla sealse kunstielu osa.

HISK (Hoger Instituut voor Schone Kunsten) ehk siis kaunite kunstide kõrgem instituut või on õigupoolest audiovisuaalse ja visuaalse kunsti post­akadeemiline kursus. Seal ei pakuta noortele, kuid juba ennast tõestanud Belgia, aga ka välismaistele kunstnikele kaheks aastaks mitte ainult töötamise, vaid ka enda arendamise võimalusi teoreetilises ja praktilises mõttes. Edukalt programmi läbinud saavad laureaadidiplomi. HISK asub Gentis, tegutseb 1997. aastast peale ja esimese Eesti kunstnikuna töötab seal Marge Monko. Novembri lõpupäevil külastas HISKi kunstiline juht Oscar van den Boogaard Tallinna, et saada meie nüüdiskunstist mingigi ülevaade ja, mis kõige tähtsam, arutada kunstnike vahetust: HISKi laureaadid elavad ja töötavad paar kuud Tallinnas ning Eesti omad Gentis.

Miks peaks kunstnik kandideerima just HISKi programmi?

Oscar van den Boogaard: HISK on superresidentuur, seal saab kaks aastat tõesti väga heades tingimustes töötada. Seal kohtab huvitavaid inimesi ja saab pühenduda oma tööle energeetiliselt hästi laetud paigas – oled vaba ja kaitstud.

HISK on väga rahvusvaheline. Taotlejate seast teeb valiku rahvusvaheline žürii kunstnike tööde, esitatud portfooliote põhjal. Aga tuleb ka ise olla avatud ja huvitatud koostööst teiste residentidega. Igal aastal võtame kümmekond residenti, soovijaid on aga sadakond, iga aastaga on taotlejaid rohkem. Ma ei nimetaks seda konkurentsiks, sest igal aastal on uus žürii ja kõik on teretulnud võimalust taotlema teist või ka kolmandat korda.

Marge Monko: Olen õnnelikus olukorras, sest sain kultuurkapitali „Ela ja sära” stipendiumi ja olen HISKis saanud pühenduda ainult oma loomingule. Minuga samasse programmi on sattunud hästi toredad, üksteist toetavad kunstnikud. Alati saab oma probleemidega, olgu need siis kontseptuaalset või tehnilist laadi, teiste poole pöörduda. HISKis on ka hariduslik programm, mis seisneb selles, et iga kuu ühel nädalal käivad külalislektorid. See ei tähenda loengupidamist, nad teevad individuaalseid ateljeekülastusi. Tavaliselt on korraga viis inimest – kunstnikku, kuraatorit, teoreetikut, kellele saab oma töid näidata, kellega nende üle arutada. Mõnest eksperdist oli mul palju kasu, mõni ei suhestunud ega tahtnudki suhestuda minu diskursusega ja soovitas teha sootuks midagi muud. Aga on olnud ka neid, kes ise tegelevad hoopis teist laadi kunstiga, aga on nii empaatilised ja intelligentsed, et suutsid mu töödesse sisse elada ja head nõu anda. Kunstipublikut on samuti igasugust, kunstnik peab sellega arvestama.

Kas ja miks peame Eestis selle nimel tegutsema, et meil oleks MoKSi kõrval teisigi rahvusvaheliselt hinnatud kunstiresidentuure?

Monko: Residentuuri on juba sellepärast vaja, et tutvustada seda, mis meil Eestis toimub. Meil on aktiivne kunstielu, meil on igas vanuses häid kunstnikke, aga sellest ei teata kas või Madalmaadel mitte midagi. 90 protsendil neist kunstiga seotud inimestest, keda seal kohanud olen, ei tea Eesti kunstist mitte midagi ja neil pole ka ühtegi ettekäänet, et siia tulla.

HISKi laureaatide lõpunäitus on Gertrud Sandqvisti kuraatoriprojekt. Millisest kureerimisviisist saab praegusel juhul kõnelda?

Boogaard: Hea kuraator valdab erinevaid keeli. Gertrud Sandqvist tõi erinevad kunstnikuisiksused „punase koidu” kontseptsiooni alla kokku, lõi neile ühise pinnase, ühise raamistiku. Näitusel „Punane koit” on poliitiline aspekt, nagu seda on Marge Monko teose puhul, aga ka palju teistsuguseid lähenemisnurki. Kuraator ei rõhutanud ega tõstnud esile ühtegi vaatenurka, ta püüdis leida ühist keelt. Kümnest laureaadist moodustas ta viis dialoogipaari, mis omakorda avasid uusi tähendusi. Monkolt laenatud pealkiri saatis kõiki töid, aga avanes iga kord ise aspektist. „Punane koit” tähistab selles projektis ka uut algust. Kunstnikud alustavad pärast kaht aastat residentuuri uut elu, mis on paljuski teisel tasandil oma endise elu juurde naasmine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming