Pealelend

Katrin Ruus

Tallinna, Pärnu, Jõhvi, Viljandi, Rakvere Linnagalerii kõrvale on viimasel ajal tõusnud ka Võru Linnagalerii. Õigemini isegi mitte kõrvale tõusnud, vaid tundub edestavat huvitava näituseplaani ning õigeaegse ja põhjaliku pressiteabega teisi väikelinnade galeriisid. Kuidas näituste valik on kujunenud ja mis on veel plaanis?

Olen Võru Linnagalerii galerist olnud aprillist 2006. Näituste valiku olen seni teinud valdavalt lähtuvalt oma eelistustest, sümpaatiatest, mingit kunstinõukogu kui sellist ei ole.  Kuna kunstiga hakkasin ise kokku puutuma tihedamalt mõned aastad tagasi, kui töötasin enne Võrru tulekut Tartu kõrgemas kunstikoolis täienduskoolituse koordinaatorina, siis on ka näituste valik palju sõltunud kunstikoolis tekkinud kontaktidest. Samuti on suureks abiks olnud “tARTu kunstikuu” korraldamine aastatel 2005 ja 2006. Võrus olen veel uustulnuk, Tartus elades ja töötades tekkis praegu väga vajalik võrgustik.

Võrus pole varem kunstigaleriid olnud ning ka praegu on Linnagalerii ainus galerii. Kunsti eksponeeritakse küll ka Võrumaa muuseumis ja näiteks Võru keskraamatukogus. Ning ega ka Linnagalerii pole näitusepind omaette, sest on ju tegemist Võru kultuurimaja Kannel struktuuriüksusega, mis on galeriile vaid boonus, kuna kontsertide, teatri ja ka kino publik satub ka näitust vaatama. Olen lähtunud galerii tegevuse alguses ühest põhiliselt lähtepunktist: näidata võimalikult palju erinevat eesti kaasaegset kunsti, vahel sekka ka vanemat ja traditsioonilisemat, aga väärtustada ka oma, Võrumaal tegutsevaid ja Võrumaa juurtega kunstnikke. Praeguseks on olnud pooleteise aasta jooksul üle 30 näituse (näituste pind koosneb kolmest ruumist). Mõtlengi, et ehk tuleks ikka tempot aeglustada, Võrumaa inimene on rahulikuma meelega. Praegu on meil väljas Maarit Murka “Ulli-elo”  ning  7. V metsanädala raames avatud Ester Faimani ja Argo Männiku “Arm”, mais on plaanis veel Võru kunstikooli iga-aastane lõputööde näitus, suvel Lola Liivati maalinäitus, Ruth Treimuti keraamika, noorte vene kunstnike Maksim Mjodovi, Denis Elošvili ja Julia Nesterovitsi fotonäitus “Ticking away the moments (c) Pink Floyd”, ka Peeter Laurits teeb lähiajal oma näituse, septembris hõivab galerii MoKSi külalisstuudio.

 

Kuidas on Võru publik teie väljapanekud vastu võtnud?

Ei julge veel öelda, et oleks selle lühikese ajaga nüüd välja kujunenud oma kindel kunstiteadlik publik, selle kasvatamisega läheb ikka aega. Just koolinoorte ja Võru kunstikooli õpilastes huvi tekitamine on keeruline: pole näituste avamisel käimise traditsioonigi välja kujunenud, see tundub ikka midagi liiga elitaarset ja kauget. Aga väljakutseid ja võimalust programmilisemaks muutuda on küllaga, praegu veel nii-öelda kompan Võru linna kunstieelistusi. Üks põhimõte on, et publikut ja ka potentsiaalset publikut ei tohi alahinnata. Ei pea näitama vaid mugavalt turvalist lillemaali,  las olla Billeneevet, Murkat, Lauritsat, Kalvet, Proosat ja Pungitsat. Vastuvõttu on igasugust, nagu teisteski linnades, kuid mulle tundub, et Võru publik on suhteliselt tolerantne, ka näiteks sotsiaalkriitilise kunsti  suhtes. Ei tea nüüd öelda, kas see on hea või halb. Vahel tahaksin isegi teravamat analüüsivamat, kordaminevamat tagasisidet publikult, kuid ju see võtab aega.

R. V.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming