Pealelend

 

Andres Härm  

Äsja lõppenud NU performance’i-festival oli paljuski retromaiguline või õigemini, nagu te ise festivali tutvustuses eelkõige festivali kõige rohkem teooriale pühendatud ürituse, s.o seminari iseloomustamiseks ütlete: „ajaloost õppimine”, „ajaloo ja ajalooliste strateegiate  rakendamine kaasaegses kunstipraktikas” või ka „kogemus”. Kas see oli järjekordne järeleaitamistund? Kuidas see festivali üldmääratluse „NU performance” alla mahub?

Kindlasti ei olnud tegu mingi didaktilise üritusega. See, mis meid eelkõige huvitas, olid teatud ajaloolised strateegiad (Susanne Linke, Leonhard Lapin, Douglas Dunn) ja küsimus nende strateegiate ja keele rakendatavusest kaasaegses performance’i-praktikas, siis teatud kunstnikud ja nende loomingulised kurvid ja käänud (Stuart Brisley), väljaastumine oma tavapärase loomingulise maatriksi rutiinist (Carl Michael von Hausswolff) ja performatiivse sümbioos teatriga (Hausswolff, Roi Vaara, Martin Creed). Lisaks huvitas meid see, miks on kaasaegne performance ehk etenduskunst selline nagu ta on. Ja paljuski on see ju nende eelnimetatud kunstnike „süü”, et kaasajal eksisteerivad sellised fenomenid, kes esinesid kas või eelmisel festivalil (Gob Squad, Baktruppen) ja teevad asju nii nagu nad teevad. Ja seetõttu mahubki selleaastane vaade ajalukku üsna ilusasti uue performance’i mõiste alla. Murrang uue ja vana performance’i vahel toimubki seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses. Eestis ei ole see vist siiani päriselt toimunud.

Minu ajend selle festivali korraldamiseks pole pärast esimest ega ka teist festivali muutunud: näidata ja väärtustada teatud tüüpi performatiivsust, mis meil on tõrjutud nii ametlikus teatris kui ka performance’i-kunstis IDK–Nongrata teljel, mis ju ongi paraku eesti performance’i-kunstis ainus telg. Hea näide on siin näiteks Stuart Brisley, kes alustas ja on kunstiajalugudes sees radikaalse kehakunsti pioneerina, keda Nongarata väsimatult ja tüdimuseni kloonib. Samas on Brisley nüüdseks, olles 73aastane, suutnud siiski veel areneda, teha mitu loomingulist käiku, jõudnud tagasi performatiivsuse juurde koos palju vingema teksti, performatiivsuse ja skulptuuri sümbioosiga. Temast 30–40 aastat nooremad provintsikunstnikud vihuvad aga ikka teha kuuekümnendate Viini aktsionismi, mis on praeguseks pehmelt öeldes tüütu. Nojah, ilmselt tuleb neile ikka veel ajalugu õpetada.

 

Mida ise hindate lõppenud festivalil kõige enam kordaläinuks?

No pole kahtlustki: Lapini „Multiplitseeritud inimese” rekonstruktsioon. Mul oli ammu unistus sellega midagi teha. Rekonstruktsiooni ideeni jõudsin mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu, paljuski mängis siin kaasa koostöö koreograaf Goran Sergej Pristase ja lavastaja Emil Hrvatiniga (Janez Jansa) sellises projektis nagu „East Dance Academy” ja Emili tehtud rekid Sloveenias. Olen väga tänulik Leole ja von Krahli teatrile, et nad selle hullumeelse ideega nõusse jäid.

Tegu on ühelt poolt eesti kunstiajaloos tugevalt fetišeeritud aktiga, samas pole etendust analüüsitud peaaegu kusagil, välja arvatud Lapini enda tekstides (esseekogumik „Kaks kunsti”, 1997). Teiselt poolt, eesti teatriajaloos seda etendust peaaegu ei eksisteeri, igatahes pole sellel seal mingit märkimisväärset positsiooni. Niisiis, rekonstruktsioon teenis seega kahte võib-olla isegi vastandlikku eesmärki. Rekonstruktsioon võimaldab selle performance’i demütologiseerida – me näeme seda nagu pilti muuseumiseinal või uuesti aktualiseerida, väärtustada ja diskursusesse lülitada. Ja mingis mõttes ka uuesti mütologiseerida. Kui vaadata näiteks Eesti teatriajalugu, siis algab selline uue meediaga manipuleeriv audiovisuaalne teater Peeter Jalaka ja tema „Eesti pulmade” seeriaga üheksakümnendate alguses. Nüüd saab talle tuua ühe ajaloolise võrdlusmomendi. Seetõttu oli rekonstruktsiooni tegemine von Krahli teatris ka sisuliselt põhjendatud. Muuseas, kellel nägemata jäi, siis Krahl võtab seda järgmine aasta veebruaris veel mängida.

 

Kuhu suundub järgmine festival? Mina ei näe küll ühtegi põhjust, miks see ei peaks jätkuma.

Meie ka ei näe. Festival jätkub kindlasti, kuid milline täpselt saab olema rõhuasetus ja teema, on veel lahtine. On mitmeid ideid. Aga lõpuks sõltub kõik ikka eelarvest. Olen NU-festivali tegemisest õppinud, et sellist kureeritud, mingi läbiva ideega festivali on äärmiselt keeruline teha, sest kõik sõltub sellest, mida sa kätte saad. Ja kui midagi kätte ei saa, siis on seda äärmiselt keeruline millegi samaväärsega asendada ning kogu hoolega ehitatud kuratoorne pilvelõhkuja võib väga lihtsalt kokku kukkuda. Nii olime ka sel korral sunnitud paar-kolm kuud enne festivali veel kogu paketi ümber mängima, sest esialgse idee realiseerimine valitud esinejatega oleks ületanud meie eelarve umbes neljakordselt. Aga eks me ikka püri sinnapoole, et see ei oleks mingi etteastete kontseptualiseerimata lasu, vaid ikka mõtestatud tervik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming