PEALELEND

Reet Varblane

MARITA MUUKKONEN, IVOR STODOLSKY Miks oli vaja tulla möödunud Veneetsia biennaalil välja projektiga „Mustlaste püsiv paviljon”? „Mustlaste püsiv paviljon” („Perpetual Gypsy Pavilion”) Veneetsias oli vastus kahekordsele kriisile. Esiteks, planeeritud „Roma paviljon”, mida esmakordselt eksponeeriti 2007. aasta biennaalil, otsustati ära jätta paar nädalat enne 2009. aasta biennaali. Kuid mustlaste  ehk roma kunstnike näitus oli erakordselt vajalik, sest Veneetsia (ja seetõttu ka biennaal) oli sattunud mustlaste inimõiguste rikkumise keskpunkti nii Itaalias kui ka laiemalt Euroopas. Kuigi Euroopa parlament mõistis selle situatsiooni hukka, ei teinud seda teised Euroopa kõrged ametlikud institutsioonid. Itaalia valitsus oli kas kiitnud heaks või vähemalt olnud salliv ebaõigluse suhtes romade ehk mustlaste vastu 2008. ja 2009.  aastal. See tuli tuua avalikkuse ette. Kuna Veneetsia biennaal on Euroopas, iseäranis Itaalias kõige olulisem rahvusvaheline kunstisündmus, siis oli just see õige koht, kus mustlastest rääkida.    

Kas teie projekt jätkab 2007. aasta mustlaskunsti paviljoni „Kaotatud paradiis” („Paradise Lost”) ideid? „Kaotatud paradiis” oli selle biennaali üks meeldejäävamaid projekte: asi polnud mitte niivõrd suurepärastes teostes ja staarkunstnikes, kuivõrd just projekti idees.

2007. aasta näitus oli esimene, kus mustlaste kunst oli biennaalil väljas. On uskumatu, et see võttis nii kaua aega, kuid see oli suurepärane  algus. Näitusel olid mõned suurepärased tööd ning juba avamisest peale tekitas kogu ettevõtmine tugeva tundepuhangu. Kõigepealt, kunstnikud olid suutnud ennast nähtavaks võidelda, see oli neile tõeline tunnustus. Ega ka kuraatoritega teisiti olnud. Ka George Sorosi Avatud Ühiskonna Instituut väärib aplausi, et toetas seda ideed. See polnud ühekordne toetus, tegemist oli pikaajalise ja ka rahalise toetusega.  „Mustlaste püsiv paviljon” loodi väga lühikese aja jooksul, sest seda oli vaja teha. See oli terav poliitiline sõnavõtt Euroopa valitsuste vastu, kindlasti ka riskiprojekt. Sirbi lugejatele tuleb rõhutada, et tegemist ei olnud paviljoniga tavalises mõttes: seda projekti ei näidatud galeriis, ei olnud kuraatoreid ega ka osalema kutsutud kunstnikke. Meie paviljoni eksponeeriti kümne rahvuspaviljoni ruumes: Ungari, Kreeka, Itaalia,  Poola, Eesti, Serbia, Türgi, Uruguai, Põhjamaade, Taani ning Komoori saarte näituse keskel. Meie teadmist mööda on see esimene kord, kui rahvuspaviljonides oli loodud mustlaste kunstile sümboolne ruum. Me oleme õnnelikud, et mõne erandiga, peaaegu kõik maad, keda palusime, olid nõus meie projektiga ühinema. Loodame, et see viib suurema koostööni romade (ja romakunstnikega)  ning et tulevikus esindab nii mõndagi riiki just roma.     

Kuidas teie ettevõtmine vastu võeti?

Meie, projekt koosnes Veneetsia postkaartidest, millel oli aadress ning mark. Sellele  postkaardile oli trükitud karme fakte romade olukorra kohta, mis oligi ju projekti eesmärk. Postkaardil oli ka küsimustik, millele tuli vastata, enne kui postkaart posti panna, ning elusuurune käekujutis, millele said jätta need, kes tahtsid romadele toetust avaldada, oma sõrmejälje. Kõigil postkaartidel, mis tagasi saime, olid sõrmejäljed, postkaardid olid väga lühikese aja jooksul ära korjatud. See oli solidaarsusmärk mustlastele, kes  elavad Rooma ja Napoli lähistel, kes, kui tahavad kuhugi mujale minna, peavad jätma sõrmejälje. See on Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumine ja väga mustlaste oma soovi vastu. Sõrmejäljed kutsusid esile huvitavaid reaktsioone: „Ma pole andnud sõrmejälgi sellest ajast peale, kui käisin Ameerikas” või „kui teenisin sõjaväes”. Aga ka instinktiivne sõrmede puhastamine, et ei saaks sõrmejälgi võtta, sest see seostub stigmatiseerimisega,  rassistliku bürokraatliku masinavärgiga, millegagi, millel on fašistlik ajalugu Euroopas, ka Eestis. Oli ka meedia tähelepanu, mitte just nii palju, kui ootasime, aga see oleks nõudnud eraldi kampaaniat. Kõige tähtsam oli aga mõju kunstiprojektidele. „Manifesta” kuraatorid palusid meil soovitada mustlaskunstnikke. Loodame, et see huvi kasvab.       

„Mustlaste püsiv paviljon” ei olnud ainult biennaali projekt, see on pikaajaline ettevõtmine roma inimeste olukorra parandamiseks, et tõsta nende enesehinnangut ja enesekindlust. Mis on selle projekti järgmised sammud? 

Esimene väljaastumine leidis aset keerulises olukorras isegi veidi kiirustades, pikaajaline protsess on märksa olulisem. „Mustlaste püsiv paviljon” on rändprojekt. Kui saame sellele taha raha, saame ka galeriipinna, kuraatorid, kunstnikud, kunstiteosed. Hea uudis on see, et oleme saanud n-ö seemneraha ja et saame aasta jooksul näidata Helsingis mustlaste püsivat paviljoni. Loodame selle viia ka Belgradi ja Veneetsiasse.  Peale näituse on veel terve rida asju, mida saame teha ise, kuid võivad teha ka teised asjast huvitatud. Kõige lihtsam on haarata kaasa mustlaskunstnikke ükskõik millisesse projekti. Novembris kutsusime ellu rahvusvahelise projekti „Kunstide assamblee” („Arts Assembly”). Assamblee esimeste liikmete seas oli Damian Le Bas, noor näitekirjanik ja andekas kunstnik Londonist.     

Kas olete mõelnud haarata kaasa ka Eesti mustlasi?

Me tutvustasime oma projekti Eesti kunstiakadeemias jaanuari lõpus, meid aitas Airi Triisberg, kes kutsus sellele üritusele Eesti  mustlaste esindaja Roman Luti. Ta oli mures noorte mustlaste hariduse pärast Eestis. Helsingi paviljoni tahaksime haarata Eesti mustlasi. Et Tallinna ja Helsingi silda ellu viia, otsime noori mustlasi ja ka teisi, kes oleksid huvitatud meie projektiga ühinemisest.

Küsinud Reet Varblane

Ivor Stodolsky on kuraator, toimetaja ja teoreetik. Praegu on tal valmimas raamat Nõukogude mitteametliku kunsti kohta Helsinki ülikooli Aleksandri  instituudis. Ta on organiseerinud konverentse ja töötubasid (www.project-syndicate.org).

Marita Muukonen on praegu Helsingi rahvusvahelise kunstnike residentuuri kuraator. Ta on töötanud FRAME ’is (Soome kunstifondis), olnud Frameworki toimetaja, kureerinud Kiasma perestroika-kunsti näitust 2007. aastal, töötanud NIFKA projektijuhina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming