PEALELEND: Anders Härm

Sirp

Eestis antakse igal aastal ju üksjagu kunstipreemiaidvälja, küll valdkonniti, küllinstitutsiooniti. Miks on Köler Prize’i ehksiis eesti keeles Köleri auhinda vaja?Sellist auhinda, mis oleks nominentide näitusepõhine ja kus on ka publikupreemia,meil ju teist ei ole, selles mõttes on KölerPrize avatud preemia. Köler Prize’i eesmärkon tegelikult üsna lihtne: osutada kõigile esitatudkunstnikele ja öelda, et neil tüüpideltasub silm peal hoida, nad teevad ägedaidasju.

Järgmine küsimus oleks ilmselt, aga kus
neid näha saab. Palun väga, minge näitusele
ja veenduge ise. See on mingis mõttes ka siis
publiku järje peale aitamise projekt, mis suunaks
natukene ka kunstieelistusi. Teiseks oli
hästi oluline kaasata kohalikku erakapitali,
et näidata, et on inimesi ka väljaspool kunsti
valdkonda, kes kaasaegset kunsti hinnata
oskavad ja on valmis seda toetama. See on
väga oluline. Meil vedas, me leidsime endale
suurepärased toetajad: Smarten Logistics
ning Kasela-Temnikova galerii käivad välja
vastavalt siis peapreemia 5000 eurot ja Temnikova-
Kasela galerii publikupreemia 1000
eurot. Armin Kõomägi, kes Smarten Logisticsi
poolt Köler Prize’i ajas, ütles põhimõtteliselt
sama: tema arvates on kaasaegses kunstis
praegu väga huvitavaid kunstnikke. Eks see
olegi põhjus, miks ta on preemia vajalikkuses
nii veendunud. Kolmandaks, kunstiauhindu
ja raha kunstnikele ei ole kunagi liiga
palju. Need on vähesed stiimulid, miks valida
(vaba)kutselise kunstniku tee ja mitte mõni
kergema vastupanu ots reklaamifirmas. Üldsuse
eelarvamuse kohaselt, peaks justkui
häbenema, et oled kunstnikuameti valinud.
See on suhtumine, mille me peaaegu oleme
juba ka ise internaliseerinud. Sellest tuleb
vabaneda.
Esimese preemia raha tuleb erakapitalilt.
Kas jäätegi erakapitali peale lootma?
Preemia osas kindlasti jah. Näituse korraldamiseks
ja kunstnike uute tööde produtseerimiseks
on meil ikkagi vaja kultuurkapitali
ja ministeeriumi tuge. Selles mõttes
sajaprotsendilisele erakapitali rahastusele
ilmselt loota ei julge, nagu oli Swedbanki
kunstipreemia puhul, mis möödunud aastal
ära lõpetati suhteliselt kummalisel ettekäändel,
aga see selleks. Eks esimene näitus
ole ka mingis mõttes proovikivi. Kui selle
edukalt välja veame, on järgmistel aastatel
ilmselt kergem. Samas on Köler Prize kas või
Turner Prize’iga võrreldes, rääkimata Prantsusmaa
Duchamp’i preemiast, kus võitnud
kunstnik saab 35 000 eurot auhinnaraha ja
30 000 euro ulatuses kaetud produktsioonikulud,
et teha isikunäitus Pompidous, väga
tagasihoidlik. Aga me elame ju Eestis. Seda
me ei saa kuidagi unustada. Mina olen jätkuvalt
veendunud, et kaasaegse kunsti kehvas
olukorras publikumenu mõttes ei ole süüdi
mitte ülikehvad kunstnikud, sest meil on
väga palju väga häid ja suure rahvusvahelise
potentsiaaliga kunstnikke, vaid eelkõige
eelarvamustest küllastunud vaatajad, kes ei
vaata mitte kunsti, vaid eelarvamusi oma
peas. Köler Prize võikski proovida seda sorti
mõttelaiskuse rutiini purustada, kui parafraseerida
ühe nominendi teose pealkirja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming