Pealelend: ANNELI PORRI, Vanalinna Hariduskolleegiumi kunsti­ajaloo õpetaja

Kas põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava annab võimaluse visuaalset kunsti (nii kunstiajalugu kui praegust kunsti ja ka õpilasi kunsti tegema panna) õpetada, et areneks õpilaste loovus ja et nad mõistaksid kunsti keelt? Riiklik õppekava ajab ühte patta kaks täiesti erinevat ainet, kunstiõpetuse ja kunstiajaloo ning kasutab kunstide ainevaldkonda, viidates ebajärjepidevalt kord ühe, kord teise omadustele, eesmärkidele ja ülesannetele, samal ajal kordagi kunstiajalugu nimetamata. Seega on raske mõista, kuidas täpsemalt võib I – XII klassi õpilane  “saada teadmisi erinevate kultuuride ja aegade kohta, iseenda ja kunstide osa ning funktsioonide kohta ühiskonnas”, kui ta parasjagu “arendab emotsionaalset maailma, intuitiivset ja loovat mõtlemist ning eneseväljendusoskust”. Vaatamata, et need kõlavad hästi, nõuab mõlema eesmärgi saavutamine sihipärast tegutsemist.

Gümnaasiumis õpetatav kunstiajalugu on eelkõige humanitaaraine, mis on väga tugevalt integreeritud ajaloo, kirjanduse, filosoofia, religiooniõpetusega ega erine neist põhiliselt metoodilise lähenemisviisi poolest. Ka selle tunni raames valminud iseseisvad tööd (essee, referaat, analüüs, arvamus) on eelkõige humanitaarteadusliku algega tekstid, mitte sõltumatud teosed, millena võib vaadata VI klassi klaasimaali. Kunstiajalugu on n-ö tipuaine, mis seob suure osa teistes tundides õpitust hoopis uude konteksti ja on õpetaja vilumuse küsimus, kuidas ta seda eelist suudab ära kasutada mürsikule huvitavate ja meeldejäävate seoste loomiseks. Siin on ka võti teoreetilise loovuse arendamiseks, mis praktikas nõuab õpetajalt teadmisi sotsioloogiast popkultuurini, äärmist tolerantsust ja aega. Kardan, et õppekava roosade lubaduste ja tegelikkuse lõhe on üüratu just teooriaaine ja praktilise tunni spetsiifilise eristumatuse tõttu.