PEALELEND: Kadri Mälk

R.V.

Sa avad homme näituse „Paranatellonta” dominiiklaste kloostri hingepalve kabelis ning see kestab kolm päeva, kusjuures avalikkusele on see lahti vaid kahel. Miks nii lühike aeg ja selline paik?        Kunagi ei tea, miks tuleb teatav kavatsus alles teataval tunnil ja mitte varem. Mind on hakanud huvitama Eesti kunstielus viimasel ajal reljeefselt ilmsiks tulnud punase kuninganna sündroom, võidujooks, evolutsiooniline võidurelvastumine.  Kõike korraga palju ja kohe. Sedasi küsis millalgi Mari Kartau. Kiwa küsis hiljuti kunsti vaimsuse järele. Heidegger küsis kunagi ammu tehnika järele. Otsustasin teha sellest kõigest kokkuvõtte. Ehk on praegu vahekokkuvõteteks aeg. Hingepalve kabelis näeb selle otsuse tagajärgi. Kolmel päeval: 27., 28. ja 30. novembril. 

Pakin parajasti töid ka Lübeckisse saatmiseks, peaaegu poolsada tööd. Esineme sealse kunstihoone kutsel nende uhkes kahekorruselises hoones, kuuekesi õhuLossi rühmast. Näitus on avatud ligi kaks kuud – ilmselt meie mahukaim (üle 150 töö) ja pikim näitus üldse, siiani. Ka nii võib näitusi teha. Tundmata tausta, lihtsalt olla kutsutud ja palutud. Rändtirtsude parv. Aga on ka püsisuhteid.  Liiati olen viimastel aastatel hakanud oma toimetamisi (esialgu sunnitult küll) kuidagiviisi sporaadiliselt talletama. Olen seda väheke teinud ka varem, kuid seekord kutsus mind korrale üks inglise kirjastus, kes soovis neid mõtteid ja joonistusi avaldada. „Paranatellonta” näitusega kaasneb nüüd ka ehete „Süüdi” ja „Väga süüdi” kaante vahele kokku pandud tekkelugu, loominguline protokoll või anamnees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming